Anjou koolkond
Anjou koolkond ehk Lääne-Prantsuse koolkond[1] (ka saksa keelest laenatud nimega angeviini gootika) on mõiste, millega kirjeldatakse Lääne-Prantsusmaal kujunenud ja 12.–13. sajandil levinud gooti arhitektuuri stiili[2]. Eugène Viollet-le-Duc nimetas seda "Style ogivale Plantagenêt" Anjou-Plantageneti suguvõsa järgi[3]. Selle iseloomulikem tunnus on kaheksaroidelised kuplitaolised domikaalvõlvid.
Anjou koolkonna ehitistest esimene on Angersi katedraal. Koolkonnale iseloomulike joontega gooti ehitisi püstitati ka Maine'i, Touraine'i ja Poitou provintsides. Stiil levis 13. sajandil Vestfaali aladele, kust selle mõjud on jõudnud Eesti gooti arhitektuuri.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Perioodi varasemad ehituspraktikad Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]
11. sajandil ja 12. sajandi algul võlviti Lõuna-Prantsusmaa kirikute, nii basiilikate kui ka kodakirikute ruumid peamiselt silindervõlviga. 12. sajandil ilmus teravkaarne silindervõlv (esineb näiteks Cluny kloostrikiriku säilinud osal ja sellest mõjutatud kirikutel, nt Autuni katedraalis, Paray-le-Moniali Püha Südame basiilikas jm). Servjoonvõlvid esinevad selles piirkonnas võrdlemisi harva. Mõningatel üksikutel suurtel ja tähtsatel kirikutel (Périgueux' katedraal, Angoulême'i katedraal, Fontevraud' kloostrikirik) ehitati mitte ainult nelitise, vaid ka transeptiharude, kooriruumi ja pikihoone kohale ristvõlvi asemel bütsantsipärased viklitele toetuvad kuplid.
Poliitiline olukord Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]
Inglismaa troonipärija Mathilde abiellumine Anjou krahvi Geoffroy V-ga pani 1128. aastal aluse Anjou-Plantageneti suguvõsa valitsemisele Inglismaal ja osal Prantsusmaast. Nende poeg Henry II sai pärast abiellumist Akvitaania Eleanoriga 1152. aastal oma võimu alla Prantsusmaa edelaosa. 1214. aastal sai ka Loire'ist põhja pool asuvatel aladel võimu Anjou dünastia.
Akvitaania Eleanori esimese abikaasa kuningas Louis VII Noorema ajal tekkis Île-de-France'i piirkonnas umbes 1140. aasta paiku uus ehitusstiil, mida iseloomustas roidvõlvi ja teravkaarte kasutamine.
Anjou koolkonna ehitiste tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Suuremad ja tuntumad Anjou koolkonna kirikud on esimene Anjou koolkonna stiilis hoone, aastail 1148–1158 ja 1202–1240 ehitatud Angersi katedraal, samuti Poitiers' katedraal ja Le Mansi katedraal[4]. Iseloomulik näide Anjou koolkonna petikkaartega seinadekoorist on ka Poitiers' kuningapalees asuv peasaal La Salle des pas perdus ('kaduvate sammude saal')[5].
Põhiplaan[muuda | muuda lähteteksti]
Anjou koolkonna kirikuid iseloomustab sageli koosnemine ühestainsast löövist; teine ruumivariant oli kolm sama kõrgusege löövi ehk kodakiriku tüüp. Kodakirikul puudus kesklöövi eraldi valgustus (valgmikuaknad). Läänefassaadil on kolm sissekäiku või petikutega markeeritud külgportaalid. Koorilõpmik oli sirge idaseinaga (nt Poitiers' katedraalil).
Võlvid[muuda | muuda lähteteksti]
Anjou dünastiale kuuluval Lääne-Prantsusmaal võeti gooti roidvõlvi kasutamise põhimõte ehituses kiiresti omaks. See seoti Lõuna-Prantsusmaa romaanikas kasutusel olnud kuppelehituse põhimõttega[6], nii et tekkis kõrgendatud, kuplitaoliselt kontsentrilistest kiviridadest laotud domikaalvõlv. Sellele on iseloomulik, et võlvi lagipunkt asub arkaadi ja vööndkaarte lagipunktidest palju kõrgemal (Angersi katedraalis on võlvi päiskivi vöönd- ja kilpkaarte päiskividest 3,5 meetrit kõrgemal)[7]. Lisaks võlviku nurkadest lähtuvatele diagonaalroietele lisati sellele võlvile võlvisiilude lagijoontele veel neli roiet, nii et tulemuseks oli kiirjalt hargneva roidestikuga kaheksaroideline kaheksa võlvisiiluga võlv[8]. Maine-et-Loire'i departemangus leidub umbes 40 kaheksaosalise võlviga ehitist sellest ajast ja Indre-et-Loire'i departemangus kolmekümne ringis[9].
Näiteks vastab ühe lööviga Angersi katedraal põhiplaanilt ja läbilõikelt Perigueux' tüüpi kuppelehitisele, ent kuplite asemel katavad seda kaheksa roidega domikaalvõlvid. Tuntuim näide domikaalvõlvidega kodakirikust on Poitiers' katedraal, mida alustati 1162. aastal. Koorilõpmike võlvimisel oli olemas ka varane võrkvõlvi variant, mille puhul kombineeriti silindervõlvi ja poolkuplit roietega.
Kuigi Anjou gootikat loetakse põhiosas varagooti arhitektuuri ilminguks, säilitati selles piirkonnas ka edasi kaheksasiiluliste kumerate võlvide traditsioon, siiski hilisgootikas võlvide kõrgus ja kumerus ajapikku vähenes. Hea näide Anjou koolkonna leekestiilist on aastail 1491–1550 ehitatud Niorti Notre-Dame'i kirik.
Seinad[muuda | muuda lähteteksti]
Võrreldes Île-de-France'i koolkonna gooti ehitiste võlvidega olid Anjou koolkonna kõrged kumerad domikaalvõlvid järsema tõusuga ning avaldasid seintele vastavalt vähem külgsuunalist survet, seega nõudsid ka vähem tasakaalustamist väliste tugikaarte ja -piilaritega. Samas olid seinad raskete võlvide kandmiseks tehtud väga paksud, 3–4 meetrit, ja tugipiidad või -kaared, kui neid oli (Poitiers' katedraalil need puuduvad), olid massiivsed.
Dekoor[muuda | muuda lähteteksti]
Dekoori poolest on Anjou gooti ehitiste siseruumi nimetatud monotoonseks[10]. Iseloomulik sellele stiilile oli teravkaarsete petikute kasutamine kahel pool lääneportaali, juba Lääne-Prantsusmaa romaanikas levinud võte, nagu varasemal Poitiers' Notre-Dame-la-Grande'i kirikul. Petikud liigendavad ka Akvitaania Eleanori ajal uuendatud Poitiers' kuningapalees asuva Salle de pas perdus seinu[11].
Anjou koolkonna mõjud Vestfaali gootikas[muuda | muuda lähteteksti]
Märgitud on, et ehituskoolkond eksisteeris Prantsusmaal Plantagenetite kontrolli all olevates piirkondades ligikaudu saja aasta vältel 1150.–1250. aastateni[12]. Alates umbes 1200. aastast ehitati kuppeljate domikaalvõlvidega kirikuid ka Vestfaalis. Oletatud on, et Bernhard II Lippest, hilisem Semgallia piiskop, saatis Heinrich Lõvi saatjaskonnas toda eksiilis mitte küll Inglismaal, vaid Inglise kuningale kuuluvail aladel Prantsusmaal ja külastas seal Poitiers' katedraali ehitust. Esimesed näited Anjou koolkonna kõrgetest domikaalvõlvidest leiab Lippstadti Maarja kirikus ja Marienfeldi tsistertslaste kloostrikirikus, mõlemad 1200. aastal väliselt veel romaanika vormides. Võlvitüüp levis Põhja-Saksamaale ja Madalmaade põhjaossa ning kujundas sealset varagootikat, mida on saksakeelses kunstiajalookirjutuses nimetatud ka üleminekustiiliks ("Übergangstil"[13], "Romano-Gotik"[14]).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ V. Vaga. Üldine kunstiajalugu.Tallinn, 1999. lk 258
- ↑ V. Gray. Understanding the world of cathedrals: the Gothic Angevin or Plantagenet architecture. - Cathedrals. In the name of God - the world of cathedrals. - Vivamost (blog)
- ↑ Annuaire de l'archéologue français. Publie sous les auspices de societe francaise d'archeologie ... . Anthyme Saint-Paul, 1877
- ↑ V. Gray. Understanding the world of cathedrals: the Gothic Angevin or Plantagenet architecture. - Cathedrals. In the name of God - the world of cathedrals. - Vivamost (blog)
- ↑ Plantagenet Style. - HiSoUR
- ↑ Plantagenet Style. - HiSoUR
- ↑ Plantagenet Style. - HiSoUR
- ↑ V. Gray. Understanding the world of cathedrals: the Gothic Angevin or Plantagenet architecture. - Cathedrals. In the name of God - the world of cathedrals. - Vivamost (blog)
- ↑ Plantagenet Style. - HiSoUR
- ↑ V. Gray. Understanding the world of cathedrals: the Gothic Angevin or Plantagenet architecture. - Cathedrals. In the name of God - the world of cathedrals. - Vivamost (blog)
- ↑ Palace of the Counts of Poitou - Dukes of Aquitaine. - Grand poitiers. - visitpoitiers.fr
- ↑ V. Gray. Understanding the world of cathedrals: the Gothic Angevin or Plantagenet architecture. - Cathedrals. In the name of God - the world of cathedrals. - Vivamost (blog)
- ↑ Übergang / Stil. - Europäisches Romanik Zentrum
- ↑ archimon.nl: The virtual museum of religious architecture in The Netherlands