Kuningas Arthur

Allikas: Vikipeedia
Kuningas Arthur 1385. aastast pärineval seinavaibal.

Kuningas Arthur on keskaja Lääne-Euroopa kirjanduses legendaarne kuningas Suurbritannias. Traditsiooniliselt dateeritakse kuningas Arthuri valitsusaeg 5. sajandi lõppu ja 6. sajandi algusse. Keskaegsete ajalooraamatute ja rüütliromaanide väitel juhtis Arthur rooma-keldi Britannia kaitset saksi sissetungijate vastu 6. sajandi alguses. Arthuri legendis on põimunud rahvaluule ja kirjandus ning tänapäeval on tema ajalooline olemasolu kahtluse all.

Napid ajaloolised andmed Arthuri kohta pärinevad mitmest allikast, millest peamised on "Annales Cambriae", "Historia Brittonum" ja Püha Gildase kirjutised. Samuti mainitakse Arthuri nime varastes luuletekstides nagu kõmri "Y Gododdin".

Arthuri legend sai populaarseks eelkõige Monmouthi Geoffrey fantaasiaküllasest teosest "Historia Regum Britanniae" ("Britannia kuningate ajalugu"), mis valmis 1138. Sellele eelnesid kõmri ja bretooni legendid ja luuletused, millest Arthur on kas suur sõdalane, kes kaitses Britanniat inimeste ja üleloomulike vastaste eest, või maagiline kuju, kes seostus vahel kõmri allilma Annwniga. On teadmata, mis Geoffrey "Historia"'s pärineb varasemaist allikaist ning mis on tema enese kirjanduslik väljamõeldis.

Ehkki kuningas Arthuri loo teemad, sündmused ja tegelased varieeruvad laialt ja sel pole üht kanoonilist versiooni, lähtuvad hilisemad ümberjutustused tihti Monmouthi Geoffrey versioonist. Geoffrey kirjelduses oli Arthur kuningas, kes lõi puruks saksid ning rajas impeeriumi, millesse kuulusid Britannia, Iirimaa, Island, Norra ja Gallia. Samuti ilmus Historia's rida tegelasi, kes nüüdseks on saanud Arthuri legendi oluliseks osaks: Arthuri isa Uther Pendragon, võlur Merlin, Arthuri naine Guinevere, mõõk Excalibur, Arthuri sünd Tintageli lossis, tema viimane lahing Mordredi vastu Camlannis ning viimne puhkepaik Avalonis.

12. sajandi Prantsuse autor Chrétien de Troyes lisas Arthuri legendi Püha Graali ja Lanceloti. Tema eeskujul said keskaja kirjanduses populaarseks Arthuri-romaanid, milles loo keskpunkt nihkub sageli Arthurilt teda ümbritsenud tegelastele, näiteks mitmesugustele Ümarlaua rüütlitele. Keskajal õitsenud Arthuri-kirjandus vajus uusajal unustusse, tõustes uuesti laia lugejaskonna ette alles 19. sajandi romantismi ajel.

Kuningas Arthuri loo põhjal on kirjutatud arvukalt raamatuid, tehtud filme, oopereid ja muid kunstiteoseid. Eesti keeles on ilmunud näiteks Marion Zimmer Bradley Arthuri-töötlus "Avaloni udud", T. H. White'i "Kunagine ja tulevane kuningas", Mary Stewarti "Kristallkoobas", James Riordani "Kuningas Arthuri lood", Mark Twaini paroodia "Jänki kuningas Arthuri õukonnas", samuti Arthuri-kirjanduse üks alusteoseid, Chrétien de Troyes' "Parzival" Rein Sepa tõlkes.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]