Süvaoperatsiooni teooria

Allikas: Vikipeedia
Visla-Oderi pealetung

Süvalahingud (vene keeles Теория глубокой операции) on Punaarmees 1930.-l loodud sõjandusteooria vaenlase vägede ründamisest palju sügavamale rindejoonest. Teooria seisneb asjaolul, et kasutades uusi relvi ning üksusi, on võimalik saavutada märkimisväärne strateegiline edu rünnates tähtsaid punkte mitte ainult rindejoonel, vaid selle taga. Eelkõige on siin mõeldud saboteerida või vallutada käsuliine, logistikat, haavata vaenlast õrnematest kohtadest kui rindejoon. Eesmärgi saavutamiseks püütakse soomusvägede abil murda rinne mitmeks osaks ja suruda need eraldi maha. Teooria on loodud mitmete mõjukate sõjaväelaste ühistööna, kuid tuntuimad neist on Vladimir Triandafillov, Mihhail Frunze ja Mihhail Tuhhatševski. Uue lähenemise välja töötamise põhjustajaks oli ka ebaedu relvakonfliktides nagu Vene-Jaapani sõda, Esimene maailmasõda ning Poola-Nõukogude sõda[1]. Süvalahingud on ka uudsed, kuna tekitasid senise strateegia-taktika teljele kolmanda, vahepealse teguri "operatsioonid".

1931 aastal esitati NSVL relvajõudude kindralstaabile ettekanne "Armee rekonstrueerimisega seotud taktikalised ja operatiivkunsti peamised küsimused" (vene keeles «Основные вопросы тактики и оперативного искусства в связи с реконструкцией армии»", milles teesidena olid esitatud süvalahingute iseloom ja olemus. 20. aprillil ja 20. mail 1932 kuulati Vabariigi Revolutsiooninõukogus ettekannet "Punaarmee taktika ja operatiivkunst uuel etapil" (vene keeles «Тактика и оперативное искусство РККА на новом этапе»). Selle ettekande alusel töötati välja ajutised juhtnöörid süvasõja pidamiseks, mis kinnitati Sõja- ja Mereasjade Rahvakomissaride Nõukogu poolt ning edastati vägedele veebruaris 1933.

Tekkelugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Süvalahingute tekkimise ajaks peetakse 1920. aastate lõppu. Eeldused selle tekkeks andis Vene kodusõja järgne Punaarmee ümberrelvastumine. Staabiülema asetäitja, Vladimir Triandafillovi ja tankivägede peainspektori Kalinovski poolt kirjutatud "Armee pealtungi teooria moodsas sõjas" («Теория наступления современных армий в современной войне») tõi esile soomusvägede erakordse potensiaali pealetungioperatsioonides. Asja sisu oli lahingu käigus kahe peaülesande saavutamine:

  • Vastase pooleks löömine läbides kogu tema taktikalise sügavuse.
  • Tekkinud tühimiku viivitamatu ära kasutamine mehhaniseeritud vägede abil ning pealetung vastase kogu operatiivkaitsele kuni tema lüüasaamiseni.

Nagu näha on siin aluseks mehhaniseeritud- ja soomusvägede teke. See vahetas välja senise jätkuva sõjategevuse doktriini, mis seisnes vastase pidevas tegevuseshoidmises kogu rindejoone piires kuni tolle väljasurumiseni piirkonnast.

1933 märtsis töötati välja tankivägede, tema väeosade ning allorganisatsioonide struktuur. Punaarmeesse ilmusid mehhaniseeritud korpused, mis koosnesid mehhaniseeritud brigaadidest, samuti peastaabi reservi tankibrigaadid, mehhamiseeritud polgud ratsakorpuste sees ning tankipataljonid laskurdiviisides.

See kõik omakorda muutis Punaarmee lahingukorda. Nii näiteks hakkas uus diviisi sõjakorras paiknemine olema kuni 10km sügav ja rinde laius 6-12km.

Süvalahingute teooria lülitati 1936 aastal kehtivasse ustaavi (vene keeles Полевой устав) ning ka selle 1939.a. projekti.

Strateegia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tulenevad "Sügava pealetungi" kontseptsioonist läks löögijõud mehhaniseeritud korpustele. See sisaldas samaaaegsed või vahetult järgnevad löögid tankide, lennuväe, suurtükkide, dessantide jms abil. Eesmärgiks murda kaugele läbi, kahjustada vaenlase struktuuri terviklikkust, lüüa see tükkideks ning halvata logistika, käsuliinid, moraal.

Löögigrupi jõud pidid ründama mitmes ešelonis: Esimene ešelon on pommituslennukid, teine rasked tankid. Kolmanda ešelonina tulevad kesmised ja kerged tankid. Neljanda ešelonina ründab motoriseeritud jalavägi mootorrattaste jms toel. Viies ešelon on suurekaliibrilised suurtükid koos toeks olevate tankidega. Õhudessant on eriešelon.

Kasutamine sõdades[muuda | redigeeri lähteteksti]

Volkhovi lahingu skeem

Süvalahingute elemente kasutas Georgi Žukov Halhõn goli lahingus ning need tõid kaasa Jaapani vägede kaotuse.[2].


Suure Isamaasõja ajal kasutati seda taktikat Nõukogude vägede pealetungis. Edukateks näideteks võib pidada Visla-Oderi operatsiooni ning Nõukogude-Jaapani sõda.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]