Kuveidi ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Artiklid teemal
Kuveidi ajalugu
Kuveidi vapp
Eelajalugu ja vanaaeg
5.–15. sajand
Sallasili lahing (633)
Kazma (636)
15.–18. sajand
Portugali aeg (16. sajand)
Al-Kuwayti rajamine (1613)
Bani Utbahi sissetung Bahreini (1782–1783)
Riqqa lahing (1783)
Ibn Ufaisani sissetung (1793)
18. sajand – 1961
Kuveidi Šeigiriik (1752–1961)
Khakeekera lahing (1811)
Šeik Humoudi mäss (1828)
Basra piiramine (1831)
Al-Zubairi piiramine (1833)
Muhammara sissetung (1837)
Al-Hasa ekspeditsioon (1870–1871)
Jo-Labani lahing (1903)
Hadia lahing (1910)
Inglise-Osmani konventsioon (1913)
Mesopotaamia kampaania (1914–1918)
Kuveidi-Najdi sõda (1919–1920)
Jahra lahing (1920)
Ikhwani mäss (1927–1930)
Kuveit aastast 1961
Kuveidi Riik (1961–1990; 1991–)
Operatsioon Vantage (1961)
Abd al-Karim Qasimi kriis (1961–1963)
Kuuepäevane sõda (1967)
Samita piirikokkupõrge (1973)
Oktoobrisõda (1973)
Terrorirünnak Jaapani saatkonnale (1974)
Kuveidi pommirünnakud (1983)
Lennukikaaperdused (1984–1988)
Atentaat emiir Jaberile (1985)
Iraagi sissetung (1990)
Kuveidi Vabariik (1990–1991)
Lahesõda (1990–1991)
Naftapõlengud (1991)
Palestiinlaste väljaränne (1990–1991)
Mošeepommirünnak (2015)
Vaata ka
Bahreini ajalugu
Zubarah

See artikkel käsitleb Kuveidi ajalugu. Kuveit on Lääne-Aasias Pärsia lahe põhjaotsas asuv iseseisev riik. Kuveidi alad on piirkonnas strateegiliselt tähtsad ning inimesed on seal elanud alates vanaajast.[1][2][3] Kaheksa- ja üheksateistkümnendal sajandil oli Kuveit õitsev sadamalinn ning Pärsia lahe põhjaosa tähtsaim sadam.[4][5][6] Lähiajalukku on Kuveit läinud tänu aastatel 1990–1991 toimunud lahesõjale.

Vanaaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Mesopotaamia[muuda | muuda lähteteksti]

Kui jää kadus, ujutus Pärsia lahe bassein üle ning Tigrise-Eufrati jõesüsteemist saabunud pinnas tekitas suure jõesuudme ning enamuse tänapäeva Kuveidi aladest.[7] Vanim märk inimtegevusest on Burganist leitud mesoliitikumist pärit, 8000 aastat eKr valmistatud tööriistad.[8] ‘Ubaydi ajajärgul (6000 eKr) oli Kuveit Mesopotaamia ja neoliitikumi Ida-Araabia rahvaste vahelise suhtluse keskmes, sellest ajast on näiteks muistised Bahra 1 ja H3 Subiyas.[9][10][11][12][13][9][14][15][16] Kuveidi aladel neoliitikumis elanud inimesed olid maailma ajaloo esimestest merekaubitsejatest.[17] Muistiselt H3 on leitud üks maailma vanematest roost paatidest, mis pärineb ‘Ubaydi ajajärgust. Neoliitikumi muistiseid on ka Sulaibikhatis ja Khiranis.[9]

Mesopotaamlased asustasid Kuveidi Failaka saare 2000 aastat eKr.[18] Sinna asusid Sumeri Uri kaupmehed, kes kasutasid seda kaubanduseks. Saarel oli palju Mesopotaamia stiilis ehitisi umbes aastast 2000 eKr, mille sarnaseid on leitud ka Iraagist.[18][19]

Failakalt leitud mündid

Aastatel 4000–2000 eKr oli Kuveidi lahe piirkond koduks Dilmuni tsivilisatsioonile.[20][21][22][23][8] Dilmuni alla kuulusid Al-Shadadiya, Akkaz, Umm an Namil ja Failaka.[24] Esimesed tõendid Dilmunist on Uruki linnast jumalanna Ištari templist sumeri savitahvlid neljandast aastatuhandest eKr.

Dilmuni on mainitud ka kahest Nippurist leitud Paabeli Kassiitide dünastia Burna-Buriash II valitsusajast (u 1370 eKr) pärinevas kirjas. Kirjad saatis Dilmuni ametnik Ilī-ippašra akadi keeles oma sõbrale Enlil-kidinnile Mesopotaamiasse.

Vilksast kaubandusest Mesopotaamia ja Induse kultuuri (ilmselt akadi keeles Meluhha) vahel on nii kirjalikke kui ka arheoloogilisi tõendeid. Ilmselt kasutati Induse oru linnast Harappast pärit savipitsatite jäljendeid kaubapakkide pitseerimiseks, nagu kinnitavad savist pitsatid, mille tagaküljel olid nööri- või kotijäljed. Urist ja mujalt Mesopotaamiast on selliseid leitud mitmeid.

Asjaolu, et Dilmunist pärit Pärsia lahe-tüüpi ümaraid pitsreid on leitud ka Indiast Lothalist ja Gujaratist, Failakalt ja Kesk-Mesopotaamiast, annab tunnistust pikki vahemaid seilanud kaubalaevadest. Milliseid kaupu vahetati, ei ole täpselt teada. Mesopotaamiasse saadeti hõbeda, tina ja villase tekstiili eest puitu ja väärispuitu, elevandiluud, lasuriiti, kulda ja luksuskaupa, nagu karneooli ja glasuuritud kivist helmeid, Pärsia lahe pärleid, karpe jm. Omaani aladelt pärit vasekangid ja Mesopotaamias looduslikult esinenud bituumen võidi vahetada puuvillase tekstiili ja kodukanade vastu, mis on Induse piirkonna kaubad, mitte Mesopotaamiast pärit. Selle kaubavahetuse tähtsust näitab tõsiasi, et Dilmunis kasutatud raskused ja mõõdud olid samasugused nagu Induses ja mitte sellised nagu Lõuna-Mesopotaamias.

Mesopotaamia kaubandusdokumendid, kaubanimekirjad ja ametlikud pealdised, mis mainivad Meluhhat, täiendavad Harappa pitsereid ja muid arheoloogilisi leide. Kirjalikud tõendid kaubavahetusest pärinevad Akadi Riigi, Uri kolmanda dünastia ja Isini-Larsa ajajärgust (u 2350–1800 eKr), kuid ilmselt algas kaubandus juba u 2600 eKr. Varasemad Meluhha laevad võisid seilata otse Mesopotaamia sadamatesse, kuid Isini-Larsa ajajärguks monopoliseeris Dilmun kaubavahetuse.

Varemed

Gilgameši eeposes pidi Gilgameš Dilmuni jõudmiseks ületama Mashu mäe, mida peetakse Liibanoni ja Antiliibanoni mäestikeks.[25]

Dilmun, mida mõnel pool on kirjeldatud kui "päikese tõusu maad" ja "elusate maad" on mõnede sumeri loomismüüdi versioonide tegevuspaigaks ning ühtlasi paik, kuhu jumalad viisid sumeri üleujutuse kangelase Utnapištimi (Ziusudra) igavest elu elama. Taani ajaloolase Thorkild Jacobseni tõlgitud Eridu geneesis nimetatakse seda "Dilmuni mäeks", mida Jacobsen peab kaugeks ja poolmüütiliseks kohaks.[26] Dilmuni mainitakse Enki ja Ninhursagi eepostes kui kohta, kus toimus maailma loomine.

Dilmunis elas sumeri tuule- ja tormijumalanna Ninlil. Kuigi Dilmuni mainitakse ka Gilgameši eeposes, kirjeldatakse eeposes "Enmerkar ja Aratta isand", mille tegevuse keskmes on, kuidas Enmerkar ehitab Uruki ja Eridusse tsikuraate, tegevusaega "kui Dilmuni ei oldud veel asustatud".

Umbes aastast 1650 eKr Failakalt pärineval pitseril on säilinud ka valitseja nimi: "[La]'ù-la Panipa, Sumu-lěli tütar, Akarumi Inzaki teenija". Sumu-lěl oli ilmselt Dilmuni kolmas kuningas ja "Akarumi Inzaki teenija" oli tema tiitel Dilmunis. Nende valitsejate nimed on amoriidi päritolu.[27]

Kuigi teadlaste seas valitseb üldine konsensus, et Dilmuni alla kuulusid Araabia poolsaare idarannik tänapäeva Kuveidist Bahreinini, Bahreini saar ja Kuveidi Failaka saar, on mõned teadlased arvamusel, et Dilmun asus tänapäeva Pärsia ranniku põhjas, kuna meretase tõusis seal alles u aastal 6000 eKr. Dilmuni ajajärgul (al u 3000 eKr) tunti Failakat "Agarumina" ehk Dilmuni suurjumala Inzaki maana. Uus-Babüloonia ajal (626–539 eKr) seostati Inzaki Vana-Mesopotaamia usu tarkusejumala Nabuga. Dilmuni osaks olnud Failaka oli selle tsivilisatsiooni keskseks u aastani 1000 eKr.

Pärast Dilmuni saabusid Failakale Mesopotaamia kassiidid ning saar oli de jure Babüloonia Kessiidi dünastia kontrolli all.[28] Uuringute järgi on vanimad märgid inimtegevusest saarel 3. aastatuhandest eKr.[29] Paljud saarelt leitud esemed näitavad seotust Mesopotaamia tsivilisatsiooniga ning, et Failaka sattus ajapikku aina rohkem Antiokia kultuuriruumi.[30]

Nebukadnetsar II ajal (u 630–562 eKr) oli Failaka Babüloonia kontrolli all ning babüloonaste tegevusest saarel annavad tõendust ka saarelt leitud kiilkirjas dokumendid.[31] Uus-Babüloonia ajal säilis Babüloonia kuningate tegevus saarel: Nabû-naʾid saatis sinna kuberneri ja Nebukadnetsar II-l oli saarel tempel ja loss.[32][33][34] Failakal oli ka babüloonia päikesejumala Šamaši tempel.

Suur osa tänapäeva Kuveidist on endiselt arheoloogiliselt läbi uurimata. Kuigi teadlaste seas ühest arvamust pole, usuvad paljud nimekad arheoloogid ja geoloogid, et Kuveidi aladel asus Eedeni aeda voolanud Piisoni jõe läte.[35][36][37][38] Läti päritolu arheoloog Juris Zarins on muuhulgas Landsati piltidele tuginedes avaldanud arvamust, et Eedeni aed asus Pärsia lahe otsas (tänapäeva Kuveidis), kus Tigris ja Eufrat merre suubuvad.[39] Tema poolt välja pakutud Piisoni jõe asukohta toetab ka Mereülese Teaduse Ameerika Seltsi teadur James A. Sauer, kes uskus, et Piisoni jõgi on tänapäevaks kuivanud Kuveidi jõgi. Egiptuse kosmoseteadlane ja geoloog Farouk El-Baz on satelliidipiltide järgi leidnud, et Kuveidist Wadi al-Batinini on olnud kanal.

Vana-Kreeka[muuda | muuda lähteteksti]

Seleukiidide Riik oma võimsuse tipul

Pärast ligi seitsme sajandi pikkust pausi asusid inimesed taas Kuveidi lahe äärde elama Ahhemeniidide ajal (u 550–330 eKr).[40] Neljandal sajandil eKr saabusid sinna Aleksander Suure juhtimisel vanad kreeklased, kes nimetasid Kuveidi maismaad Larissaks ja Failakat Ikaroseks.[41][42][43][44]

Straboni ja Arrianose nimetas Aleksander Suur Failaka Ikaroseks, kuna see meenutas kuju ja suuruse poolest samanimelist Egeuse saart. Failakal segunesid kohalikud kombed vanakreeka mütoloogiaga.[45] Failakal asus ka Ikarose linn.[46]

Teistel andmetel laskis Aleksander Suur Failaka Ikaroseks nimetada Egeuse mere Ikaría saare järgi pärast India kampaaniat. Ilmselt oli see kohaliku nime Akar (aramea keeles 'KR) hellenisatsioon, mis tulenes pronksiaegsest toponüümist Agarum.[47] Kolmas võimalik teooria on, et saar sai nime seal asunud babüloonia päikesejumala Šamaši templi É-kara järgi. Võttes arvesse, et nii Failakal kui ka Egeuse Ikarosel olid veised au sees, on esimene nime teooria ilmselt tõenäolisim.[48][49]

Hellenismi ajal asus saarel Artemise tempel ning saare metsloomadele ei tohtinud viga teha, kuna need olid tema kaitse all.[50][51][52] Straboni järgi asusid saarel ka Apolloni ja Artemise oraakli templid. Failakat mainisid ka Bütsantsi Stefanos ja Ptolemaios.

Selle ajajärgu asustuse säilmed on suur hellenistlik linnus ja kaks vanakreeka templit.[53] Failaka oli ka Harakena Kuningriigi kaubandussõlm. Kreeka koloniaalperioodi säilmeid on leitud ka Akkazist, Umm an Namilist ja Subiyast. Hellenistlikus Failaka linnuses oli iga nelja inimese kohta üks siga, kuid Akkazi lähedalt ei ole sigade säilmeid leitud.[54]

Esimene Failakat avastanud kreeklane oli ilmselt Nearkhos.[55] Hiljem külastasid ja uurisid saart Aleksander Suure käsul 324. aastal eKr ka Arkhias, Androsthenes ja Hiero. Failakat võidi kindlustada ja asustada ka Seleukos I ja Antiokhos I ajal (305–261 eKr).

Aleksander Suure ajal asus Eufrati suue Põhja-Kuveidis ning Eufrat voolas läbi Khor Subiya otse Pärsia lahte. Failaka asus Eufrati suudmest 15 kilomeetri kaugusel. Esimeseks sajandiks eKr oli Khor Subiya jõekanal täielikult kokku kuivanud.[56][57]

Vana-Iraan[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Sallasili lahing
Ahhemeniidide Riik oma võimsuse tipul

Ahhemeniidide ajal (u 550–330 eKr) Kuveidi lahe rannik taasasustati. Ahhemeniidide võimu Failakal tõendavad ka arheoloogilised avastused ning arameakeelsed allikad.

Aastal 127 eKr kuulus Kuveit Parthia Riigile ning Teredoni ümber tekkis Harkena Riik.[58][59][60] Harkena keskus asus Lõuna-Mesopotaamias ning riigist pärit münte on leitud Akkazist, Umm an Namilist ja Failakalt.[61][62][63] Kuveit oli Parthia-aegse Harkene kaubandussõlm.[64]

Kuveiti mainis esimesena 150. aastal kreeka õpetlane Ptolemaios oma teoses "Geographia".[65] Ptolemaios nimetas Kuveidi lahte Hieros Kolposeks (ladina keeles Sacer Sinus).

Aastal 224 sai Kuveit Sassaniidide Riigi osaks. Sassaniidide ajal oli Kuveidi nimi Meshan (see oli ka Harkene Riigi teine nimi). Failakaltki on avastatud Sassaniidide tegevuse jälgi.[66] Akkaz oli Parthia ja Sassaniidide pühapaik ning Põhja-Akkazist on leitud sassaniidide usu vaikuse torni säilmed. Sassaniidide tegevusest Būbiyāni saarel annavad tunnistust sealt hiljaaegu leitud savinõude säilmed.[67][68][69][70]

Aastal 636 toimus Kuveidis Kazma lähedal Sassaniidide Riigi ja Rashiduni Kalifaadi vahel Sallasili lahing. Kuna Kuveit kuulus sellel ajal Sassaniididele, oli Sallasili lahingu näol tegemist Rashiduni Kalifaadi moslemiarmee esimese vallutuslahinguga.

Varane islamistlik ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna 636. aasta lahingu võitis Rashiduni Kalifaat, tõusis Kuveidis varajasel islami ajajärgul esile Kazma linn (ka Kadhima või Kazimah).[71][72][73][74][75][76] Keskaegsed araabia allikad viitavad varase islami ajajärgu Kuveidi lahele palju.[77] Linn oli kaubasadam ning Iraagist Hidžazi teel olevate palverändurite puhkepaik ning otseselt Iraagi Al-Hirahi Kuningriigi kontrolli all.[78][79] Varasel islami ajajärgul oli Kuveidi laht viljakas piirkond.[80][81][82]

Kazma oli Pärsiast ja Mesopotaamiast Araabia poolsaarele teel olevate karavanide peatuspaik.[83] Seal sündis ka luuletaja Al-Farazdaq, keda araablased peavad üheks suuremaks klassikaliseks poeediks.

Varase islami ajajärgu asulasäilmeid on leitud Subiyast, Akkazist, Kharaib al-Dashtist, Umm al-Aishist, Al-Rawdatainist, Al Qusurist, Umm an Namilist, Miskanilt, Wadi al-Batini Kuveidi-poolselt kaldalt ja Bubiyanilt.[84][72][85][86]

Nestoriaanle kristlus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuveidi lahe äärest on leitud 5.–9. sajandist pärit kristluse nestoriaanliku suuna asulate säilmeid.[87] Kaevamistel on välja tulnud 5. ja 6. sajandist pärit talusid, külasid ning kaks suurt kirikut. Arheoloogid uurivad endiselt, millisel määral elasid kristlased Kuveidis 8. ja 9. sajandil. Kristlaste külad jäeti igal juhul millalgi maha. Kuveit kuulus Rooma Keisririigi koosseisu ning Akkazist ja Al-Qusurist on leitud Bütsantsi-aegsete nestoriaalsete kirikute säilmeid.[88] Vanimad Al-Qusuri savinõud pärinevad 7. sajandi algusest ning noorimad 9. sajandist.

Kaasaegse Kuveidi algus (1613–1716)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 1521 oli Kuveit Portugali koloniaalvaldus ning 16. sajandi lõpus ehitasid portugallased sinna kaitserajatised.[89][90] Aastal 1613 rajati Kuveidi riigi praegune pealinn Al-Kuwayt, mis alguses oli kaluriküla. Halduslikult oli Kuveit šeigiriik, mida juhtisid kohaliku Bani Khalidi suguharu šeigid.[91] Kas aastal 1682 või 1716, kui seal elasid endiselt enamjaolt kalurid, asus Al-Kuwayti Bani Utbahi klann. Millalgi pärast Bani Khalidi juhi Barrak Bin Urairi surma ja Bani Khalidi Emiraadi kokkukukkumist tulid Kuveidis tänu abieludele võimule Bani Utbahi esindajad (utbid).[92][93]

Varane tõus (1716–1945)[muuda | muuda lähteteksti]

Sadamalinn[muuda | muuda lähteteksti]

Kaheksateistkümnendal sajandil Kuveit õitses ning tõusis kiiresti kaubandussõlmeks India, Masqaţi, Bagdadi ja Araabia vahel.[94][95][96] Sajandi keskpaigaks oli Kuveit Pärsia lahest Alepposse kulgeva kaubatee keskmeks. Kui Pärsia aastatel 1775–1779 Basrat piirasid, varjasid iraagi kaupmehed end Kuveidis ning andsid hoogu sealsele laevaehitusele ning kaubandusele.[97]

Laev Al-Hashemi-II Al-Kuwaytis. Sümboliseerib linna kui meresadama rajamist.

Aastatel 1775–1779 läbisid Kuveiti India kaubateed Bagdadisse, Alepposse, Smyrnasse ja Konstantinoopolisse.[98][99] Aastal 1792 jõudis Kuveiti ka Briti Ida-India Kompanii, mis kontrollis mereteid Kuveidi, India ja Aafrika idaranniku vahel.[100] Kuigi pärslased taganesid Basrast aastal 1779, jäi suur osa sealt Kuveiti suunatud kaubandusest paigale.[101] Kuna paljud kaupmehed olid Basrast Kuveiti põgenenud, jätkus Basra allakäik 1850. aastateni.

Kuveidi majanduslikule õitsengule aitas 18. sajandi teises pooles kaasa ka piirkonna tormiline geopoliitiline seis.[102] Kuveit hakkas õitsema tänu Basra ebastabiilsusele 18. sajandi teises pooles.[103] Kuna 18. sajandi lõpus oli Kuveit Basra kaupmeeste pelgupaik, sai sellest Pärsia lahe laevaehituse keskus ning Kuveidi aluseid tunti üle kogu India ookeani.[104][105][106][107] Kuveitlased olid ka tuntud kui osavad meremehed.[95][108][109] Üheksateistkümnendal sajandil hakati Kuveidist hobuseid eksportima ning sajandi keskpaigas viidi Indiasse aastas ligi 800 looma.[110]

Mubarak Al-Sabahi valitsusajal (1896–1915) tunti Kuveiti majandusliku õitsengu ja rahvusvahelise elanikkonna tõttu kui "Pärsia lahe Marseille'd".[111][112] Kuveitlased olid päritolult araablased, pärslased, aafriklased, juudid ja armeenlased. Peale selle oli Kuveit tuntud kui usuvabaduse kants.[113]

Kuveidi pärlipüüdjate skafander

Kahekümnenda sajandi alguses oli Kuveidis kindel kõrgklass, kuhu kuulusid jõukate kaupmeeste perekonnad, mida sidusid abielud ja ühised ärihuvid.[114] Nad olid Kuveidis pikalt olnud, elasid linnades, sunniidid ja enamus neist pidas end algse 30 Bani Utubi perekonna järeltulijateks. Jõukaimad suguvõsad tegelesid rahvusvahelise kaubanduse, laevaehituse ja pärlipüügiga. Tegu oli kosmopoliitilise eliidiga, kellele meeldis rännata nii Indias, Aafrikas kui ka Euroopas ning kelle poegi õppis välismaal rohkem kui teiste Pärsia lahe piirkondade inimesed. Lääne turistid täheldasid 20. sajandi alguses, et kuveitlased kasutasid euroopalikke kontoreid, kirjutusmasinaid ning olid Euroopa kultuurist huvitatud. Al-Ghanimi ja Al-Hamadi perekondade väärtus ulatus enne 1940. aastaid miljonitesse.

20. sajandi alguses Kuveidi majandus langes. Peamised põhjused selleks olid mitmed blokaadid ja maailma majanduse kehv seis. Kui Ameerika Ühendriikide misjonär Mary Bruins Allison aastal 1934 sinna jõudis, oli Kuveit oma tähtsuse rahvusvahelisel kaubandusareenil kaotanud. Esimese maailmasõja ajal kehtestas Suurbritannia Kuveidile majandusblokaadi, kuna šeik Salim Al-Mubarak Al-Sabah toetas Osamnite Riiki. Briti blokaad mõjus Kuveidi majandusele laastavalt.[115][116][117]

1920. aastatel alanud ülemaailmne majanduskriis andis Kuveidile järjekordse hoobi, kuna rahvusvaheline kaubandus oli naftaeelsel ajal Kuveidi põhiline sissetulekuallikas. Majanduskriisi tagajärjel vähenes eurooplaste nõudlus India ja Aafrika kauba järele ning Kuveit kaotas oma tähtsuse. Samas suurenes kullasmuugeldamine Kuveidi laevadel Indiasse ja mõned Kuveidi suguvõsad said sel moel rikkaks.

Ülemaailmne majanduskriis kukutas kokku ka Kuveidi pärlitoodangu. Oma tipus saatis Kuveit aastas Euroopasse 750–800 laevatäit pärleid, kuid majandussurutis ja kultiveeritud pärlite levik kuivatasid selle majandusharu kokku.[118]

Pärast 1919.–1920. aasta Kuveidi-Najdi sõda kehtestas Saudi Araabia kuningas ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd Kuveidile aastateks 1923–1937 range kaubandusblokaadi.[119] Nejdi (Saudi Araabia) majandusliku ja sõjalise agressiooni eesmärk oli võimalikult suur osa Kuveidi Šeigiriigist annekteerida. Kuveidi ja Nejdi piir pandi paika 1922. aasta Uqairi konverentil, kuhu Kuveidi esindajat ei kutsutud. Saudi Araabia agressioon jätkus ka pärast konverentsi.

Aastal 1938 ehitatud muuseumilaev Fateh Al-Khayr

Briti-itaalia maadeuurija ja reisikirjanik Freya Stark kirjutas 1937. aastal Kuveidi majanduslikust olukorrast: "Vaesus on Kuveidis tugevamini pärast minu viimast külaskäiku viis aastat tagasi rohkem esile kerkinud. Majandussurutis on nii merel, kus pärlikaubandus jätkab langust, kui ka maismaal, kus Saudi Araabia kehtestatud blokaad kahjustab kaupmehi."

Mõned kaupmeeste perekonnad lahkusid Kuveidist 1930. aastatel halva majandusliku olukorra tõttu. Kui aastal 1937 riigist nafta leiti, oli enamus kuveitlastest vaesunud.

Kaupmehed[muuda | muuda lähteteksti]

Naftaeelsel ajal oli majanduslik võim Kuveidis kaupmeeste käes.[120] Sabahi suguvõsa võim oli mõjukate ja jõukate kaubitsejate tõttu veel 1930. aastatelgi riigis väga piiratud. Nafta avastamine vabastas valitsejad kaupmeeste majandusliku võimu alt.[121]

Al Sabahid[muuda | muuda lähteteksti]

Al Sabahi suguvõsast sai Kuveidi valitsejadünastia aastal 1938.[122] Ühe teooria järgi lepiti Sabahide võimuletulek kokku juba 1890. aastal: kaupmehed jätsid poliitika kõrvale ning keskendusid ärile ja Sabahid pakkusid koos teiste mõjukate suguvõsadega kaubitsejatele Kuveidi linnamüüride taga kaitset. Tegelikkuses olid Sabahid Kuveidi riigipead olnud juba aastast 1752, kui võimule tuli Kuveidi esimene emiir Sabah I bin Jaber. Sabahide diplomaatiline võimekus oli märgilise tähtsusega ka enne seda, Bani Khalidi ajal.[123]

Aastal 1775 sõlmisid Sabahid tihedad suhted Briti Ida-India Kompaniiga. Sabah I suri aastal 1776 ning trooni päris tema noorim poeg Abdullah I Al-Sabah. Aastal 1766 olid riigist Zubarahi (tänapäeva Kataris) lahkunud nii al-Khalifa (praegune Bahreini valitsejadünastia) kui ka al-Jalahma suguvõsa, kes olid olnud Sabahide peamised rivaalid Kuveidi troonile. Khalifade ja Jalahmade lahkumine andis Sabahidele Kuveidi ohjad kätte ning Abdullah I võimu (1776–1814) lõpuks oli Sabahide dünastia võim kindel ja hierarhia riigis välja kujunenud.

Muhammad Bin Sabahi atentaat[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi 1875. aastast oli Kuveit de jure Osmanite Basra vilajeti osa, oli sellel de facto võrdlemisi laialdane autonoomia. Enne seda oli Kuveidis kohalike perekondade tülide tõttu segaduste periood ning Osmanid korraldasid olukorra muutmiseks 1871. aastal al-Hasa ekspeditsiooni. 1881. aastaks oli Osmanite Riik pankrotis ja kui Euroopa pangad riigi majanduse enda kätte võtsid, oli Osmanitel vaja Araabiast, mh Kuveidist, rohkem sissetulekuid. Osmanite Iraagi kuberner Midhat Pasha käskis selle peale Kuveidil keskvõimu soovidele alluda. Sabahid aga sõlmisid diplomaatilised suhted Briti välisministeeriumiga. Samas Abdullah II muutis Kuveidi välispoliitika osmanimeelseks ning hakkas Osmani provintsi kuberneriks. Lähedased suhted viisid selleni, et Osmanid hakkasid Kuveidi seadustesse ja valitsejate valikusse sekkuma. Mais 1896 korraldas šeik Muhammad bin Sabah Al-Sabahi poolvend Mubarak talle atentaadi. Järgmise aasta alguses tunnustas Osmanite Riigi sultan teda Kuveidi provintsi allkubernerina.

Mubarak Suur[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mubarak Al-Sabah
Mubarak Al-Sabah Suur (1837–1915)

Mubaraki vägivaldne võimuletulek muutis tema poolvenna kunagised liitlased ohuks tema troonile, eriti, kuna nad said ka Osmanite toetuse. Juulis kutsus Mubarak Briti suurtükilaevad Kuveidi ranniku äärde. Suurbritannia nägi Mubaraki soovis võimalust uueks liiduks, mis võiks olla vastukaaluks Saksa mõjuvõimu kasvule selles piirkonnas. Vastasseis viis esimese Kuveidi kriisini, mille käigus nõudsid Osmanid, et britid lõpetaksid nende siseasjadesse sekkumise, kuid lõpuks andsid ise järele, kuna ei tahtnud Suurbritanniaga sõtta minna.

Jaanuaris 1899 sõlmis Mubarak Suurbritanniaga lepingu, millega lubas Briti valitsuse loata mitte alasid ära anda ega riiki võõra võimu esindajaid lubada. Sisuliselt andis Mubarak sellega Kuveidi välispoliitika brittide kätte. Britid seevastu lubasid vastutada Kuveidi julgeoleku eest ning maksta valitsejaperele aastas 15 000 India ruupiat (1500 Suurbritannia naelsterlingit). Aastal 1911 tõstis Mubarak riigis makse, mille peale otsustasid kolm jõukat kaupmeest (Ibrahim Al-Mudhaf, Helal Al-Mutairi ja Shamlan Ali bin Saif Al-Roumi) Mubaraki vastu meeleavalduse korraldada ja kolida oma äritegevuse Bahreini. Kuna Kuveidi majandus sai sellest tugeva hoobi, läks Mubarak Bahreini visiidile, vabandas ettevõtjate ees ning viimased kolisid tagasi Kuveiti. Aastal 1915 Mubarak Suur suri ning tema troonipärija, poeg Jaber II oli võimul vaid veidi üle aasta kuni oma surmani 1917. aasta alguses. Pärast teda sai võimule Jaber II vend Salim Al-Mubarak Al-Sabah.

Inglise-Osmani konventsioon (1913)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1913 leppisid Ühendkuningriik ja Osmanite Riik Inglise-Osmani konventsiooniga kokku, et Kuveidist saab Osmanite Riigi autonoomne kaza ning et Kuveidi šeigid ei ole mitte iseseisvad juhid, vaid Osmanite Riigi qaimmaqamid (provintsi allkubernerid).

Konventsiooni järgi kuulusid šeik Mubarakile alad pealinnast 80 kilomeetri raadiuses. Ala tähistati punase ringjoonega ning sinna jäid ka Auhahi, Bubiyani, Failaka, Kubbari ja Warbahi saared. Punase ringi ümber tõmmati veel 100 kilomeetrit kaugemale ulatuv roheline ringjoon, kus Kuveidi qaimmaqamil oli õigus makse ja andameid koguda.

Varsti pärast konventsiooni alanud esimene maailmasõda ajas kogu korralduse segamini.[124]

Mesopotaamia kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Mesopotaamia kampaania

6. novembril 1914 algas Suurbritannia rünnak Shaţţ al-‘Arabi suudmel asuva Iraagi Al-Fāw (Fao) linnuse pommitamisega. Fao maabumisel põrkas Briti India ekspeditsioonijõu D 6. (Poona) diviis (juht kindralleitnant Arthur Barrett ja poliitiline ohvitser Percy Cox) kokku nelja kahuriga relvastatud 350 Osmani sõduriga. Pärast ägedat lahingut õnnestus brittidel linn vallutada ja novembri keskpaigaks hakkas Poona diviis liikuma Basra suunas.

Samas kuus otsustas šeik Mubarak Al-Sabah Liitlasvägede poolel sõtta sekkuda ja ründas Osmanite vägesid Unn Qasris, Safwanis, Bubiyanil ja Basras. Vastutasuks tunnustas Suurbritannia Kuveiti kui "Briti kaitse all olevat iseseisvat valitsust". Mubaraki rünnaku ulatuse kohta andmed puuduvad, teada on, et Osmanid asusid mõned nädalad hiljem nendelt positsioonidelt taganema. Varsti pärast seda eemaldas Mubarak Kuveidi lipult Osmanite tunnuse ning asendas selle araabiakeelse kirjaga "Kuveit". Mubaraki tegevus ning varasem vastuseis Bagdadi raudtee ehitamisele aitasid brittidel Pärsia lahte kontrollida ja Osmanite ning Saksa abijõudude kohalejõudmist takistada.

Kuveidi-Najdi sõda (1919–1921)[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Kuveidi-Najdi sõda

Esimese maailmasõja tagajärjel, milles Osmanid lüüa said ning britid Inglise-Osmani konventsiooni tühistasid, lahvatas Kuveidi-Najdi sõda. Osmanite taganemisest jäänud võimuvaakum muutis Kuveidi ning Najdi ja Hasa Emiraadi ikhwani suhteid teravamaks. Aastatel 1919–1920 toimus vahelduva tihedusega piirikokkupõrkeid.

Kuveidi Punane Linnus

Jahra lahing[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Jahra lahing

Kuveidi-Najdi sõja üks lahingutest oli Jahra lahing, mis toimus 10. oktoobril 1920 Al Jahras Al-Kuwaytist läänes Kuveidi šeigi Salim Al-Mubarak Al-Sabahi ja Saudi Araabia kuninga Ibn Saudi ikhwan wahhabi järgijate vahel. Ligi 4000 Saudi Araabia ikhwani võitlejat ründas Faisal al-Duwaishi juhtimisel Al Jahras Kuveidi Punast Kindlust, mida kaitses 2000 kuveitlast. Linnuse kaitsmine õnnestus.[125]

Šeik Khaz'al ütleb Kuveidi troonist ära[muuda | muuda lähteteksti]

Kui kohalik Briti ametnik Percy Cox sai teada kokkupõrgetest Kuveidi piiril, pakkus ta Kuveidi trooni Khorramshahri šeigile Khazʽal Ibn Jabirile või mõnele tema pärijale, keda ta pidas Sabahidest mõistlikumaks juhiks. Khaz'al, kes pidas Sabahe enda suguvõsa osaks, vastas talle: "Kas te ootate, et ma luban Al Mubarakil Kuveidi troonilt tagasi astuda? Kas arvate, et ma saan sellega nõustuda? ... isegi kui nii, kas te arvate, et tulite minu juurde millegi uuega? Al Mubaraki positsioon Kuveidi valitsejana tähendab, et mina olen Kuveidi tõeline valitseja. Seega pole minu ja nende vahel vahet, sest nad on nagu mu lastest kõige kallimad ja te olete sellest teadlik. Kui keegi teine oleks selle pakkumisega minu juurde tulnud, oleksin ma nende üle teile kurtnud. Kuidas te siis selle pakkumisega minu juurde tulete, kui teate hästi, et mina ja Al Mubarak oleme üks hing ja üks maja, mis neid mõjutab, see mõjutab mind, olgu hea või kuri."[126]

Uqairi protokoll[muuda | muuda lähteteksti]

Vastuseks kokkupõrgetele kehtestas Briti kõrge volinik Bagdadis Percy Cox 1922. aastal Uqairi protokolli, millega pandi paika Iraagi, Kuveidi ja Nejdi vahelised piirid. Aprillis 1923 kirjutas Briti poliitiline agent Kuveidis, major John More Kuveidi šeigile Ahmad Al-Jaber Al-Sabahile: "Ma ei tea ikka veel, mis on Iraagi ja Kuveidi piir, mul on hea meel, kui annaksite mulle selle teabe." More sai teada, et Sabahid peavad enda omaks ka Inglise-Osmani konventsiooni rohelise piiri sisse jäänud alasid ning edastas selle info Percy Coxile.[127]

19. aprillil teatas Percy Fox, et Suurbritannia tunnustab Iraagi-Kuveidi piirina konventsiooni välist ehk rohelist ringi. Sellega jäi Iraagile vaid 58 kilomeetri pikkune soine Pärsia lahe rannik ning Iraak jäi ilma võimalusest luua endale merevägi. Seetõttu ei nõustunud brittide poolt ametisse seatud Iraagi kuningas Fayşal I uue piiriga, kuid kuna Iraak oli Briti võimu all, ei olnud kuningal erilist sõnaõigust ja uus piir ratifitseeriti juba augustis.

Suurbritannia blokeeris ka Faysal I katsed ehitada Iraagist Kuveiti raudteed ja rajada lahe äärde sadamaid. Need sammud muutsid Kuveidi Iraagi rahvusliku liikumise ja Briti võimu ebaõigluse sümboliks.

Aastal 1913 tunnustati Kuveiti Iraagist eraldi provintsina ning Kuveit sai Inglise-Osmani konventsiooni mustandi järgi Osmanite Riigi all süseräänsuse, kuid Inglise-Osmani konventsioon jäi esimese maailmasõja tõttu allkirjastamata. Piiriküsimust käsitleti taas 1923. aastal, kui piiri pani paika Briti kõrge volinik Iraagis. Iraak esitas 1932. aastal Rahvasteliiduga liitumiseks taotluse, milles tõi välja oma piirid ja sisuliselt tunnustas 1923. aastal paika pandut.[128]

Iraagi-Kuiveidi taasühinemise liikumine[muuda | muuda lähteteksti]

1930. aastatel olid kuveitlased suures osas brittide poolt toime pandud Iraagist lahkulöömisele vastu ning riigis tekkis rahvaliikumine Iraagiga taasühinemiseks. Aastal 1938 ühines liikumine noorte poolt rajatud Vaba Kuveidi Liikumisega, mille eesmärk oli vastu seista Briti koloniaalvõimule. Liikumine saatis Iraagi valitsusele kirja, milles palus tuge kahe maa taasliitmisel. Al Sabahi valitsejadünastia hakkas kartma, et liikumine võib kasvada relvastatud ülestõusuks, ning otsustas Vaba Kuveidi Liikumise häälekandjaks asutada seadusandliku kogu, mille esimesel istungil kinnitati ühehäälselt soovi Kuveit Iraagiga taasliita.

Märtsis 1939 puhkes Kuveidis relvastatud ülestõus Iraagiga liitumiseks, mille Al Sabahid brittide abil kiiresti maha surusid. Iraagiga taasliitumise pooldajate juhid saadeti vangi. Iraagi kuningas Ghazi nõudis seepeale Al Sabahi perekonnalt tagakiusamise lõpetamist ning Vaba Kuveidi Liikumise liikmete vabastamist.

Kaasaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvus ja riigi ülesehitamine (1946–1989)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastad 1946–1982 olid Kuveidis tänu naftast saadud majanduslikule õitsengule ja liberaalsele õhkkonnale "kuldaeg".[129][130][131][132] Aastal 1950 viidi sisse ulatuslikud reformid ning kuveitlased said hakata nautima kaasaegset elatusstandardit. Aastaks 1952 sai Kuveidist Pärsia lahe suurim naftaeksportija. Kiire areng meelitas ligi palju võõrtööjõudu, eriti Palestiinast, Egiptusest ja Indiast.

Kuveit iseseisvus 19. juunil 1961, Briti Kuveidi Šeigiriigi Protektoraadist sai Kuveidi Riik ja šeik Abdullah Al-Salim Al-Sabahist Kuveidi emiir. Värske põhiseaduse järgi korraldati 1963. aastal esimesed valimised ning Kuveidist sai esimene Pärsia lahe araabia riik, mis võttis vastu põhiseaduse ning seadis ametisse parlamendi.[133][134][135]

HMS Victorious operatsioonil Vantage (juuli 1961)

Iraak ei tunnustanud alguses uue riigi iseseisvust ning jäi seisukohale, et Kuveit peaks Iraagi koosseisu kuuluma. Hiljem oli Iraak sunnitud Suurbritannia ja Araabia Liiga survel siiski oma seisukohast loobuma. Juulis 1961 käivitas Iraak operatsiooni Vatage, mille eesmärk oli Kuveit vallutada, kuid plaanidest loobuti, kui Araabia Liiga hakkas vastupanuks oma koalitsiooni moodustama. Operatsiooni tagajärjel võttis Araabia Liiga Kuveidi piiride valvamise üle ning Suurbritannia jättis oma väed plaanitud 19. oktoobril 1961 Kuveidist välja viimata. Kuigi Iraagi peaminister Abd al-Karim Qasim hukati veebruaris 1963 ramadani revolutsiooni käigus ning sõjaline oht Kuveidile sellega sisuliselt lõppes, jäid Ühendkuningriigi väed riiki aastani 1971. Iraagi sissetungi ei saanud toimuda osaliselt ka sealse ebastabiilse poliitilise olukorra tõttu. Aastal 1963 sõlmisid Iraak ja Kuveit sõprusleppe, millega Iraak tunnustas Kuveidi 1932. aasta piire. 20. märtsil 1973 puhkes Samita piirikokkupõrge, mille käigus okupeeris Iraagi sõjavägi piiriäärse El-Samitahi küla ja lahvatas rahvusvaheline kriis.[136][137][138][139]

6. veebruaril 1974 tungisid Palestiina võitlejad Jaapani suursaatkonda Kuveidis ning võtsid sealse suursaadiku ja kümme muud isikut pantvangi. Rünnaku eesmärk oli avaldada toetust Jaapani Punaarmeele ja Palestiina võitlejatele, kes olid 31. jaanuaril võtnud Laju vahejuhtumi käigus pantvange Singapuri parvlaeval. Kriis lõppes mõned tunnid hiljem kui pantvangid vabastati ja kurjategijatel lubati lennata Lõuna-Jeemeni pealinna Adenisse. See oli esimene kord kui Palestiina vastupanuvõitlejad Kuveidis rünnaku korraldasid. Kuna emiir Sabah Al-Salim Al-Sabah toetas palestiinlasi rahaliselt ning palestiinlaste poolt röövitud lennukitel lubati Kuveidis maanduda, oli rünnak üllatav.

1960. ja 1970. aastatel oli Kuveit oma piirkonna arenenuim riik.[140][141][142] 1953. aastal asutati Kuveidi Investeerimisamet, millega sai Kuveidist esimene Lähis-Ida riik, mis lõi naftaekspordi kõrvale muu sissetulekuallika.[143] Kuveidi Investeerimisamet on ühtlasi maailma esimene riiklik investeerimisfond. Alates 1970. aastast oli Kuveit araabia maadest inimarengu indeksi järgi arenenuim ning 1966. aastal avatud Kuveidi Ülikool meelitas üliõpilasi ka naaberriikidest. Araabia maailmas sai tuntuks ka kuveidi teater.

Toonast Kuveidi ajakirjandust peeti üheks maailma vabamaks ning Kuveit oli Araabia piirkonna kirjandusrenessansi eestvedaja.[144][145] 1958. aastal hakkas ilmuma ajakiri Al-Arabi, millest sai hiljem Araabia suurima tiraažiga ajakiri. Lisaks oli Kuveit pelgupaik paljudele piirkonna kirjanikele ja ajakirjanikele, kes põgenesid sinna ajakirjandus- ja sõnavabaduse tõttu. 1970. aastatel põgenes Kuveiti näiteks iraagi revolutsiooniline luuletaja Ahmed Matar.[146][147][148]

1960. ja 1970. aastail leidis Kuveidis aset läänestumine ning enamik kuveitlannasid ei kandnud hidžaabi.[149][150][151] Kuveidi Ülikoolis olid miniseelik hidžaabist populaarsem.[152] Ühiskonna ülesehitus oli tihedalt seotud naftasektoriga. Mõnel pool on sellist ühiskonnakorraldust kutsutud "uueks orjanduseks", 90% kapitalist saadi naftatoodangust ning suur osa investeeriti välismaale. Naftast saadud tulu koondus 18 suguvõsa kätte, alam- ja keskklassi töötajad olid peamiselt välismaalased, näiteks palestiinlased, kellele ei antud kodakondsust.[153] Ehitusse investeeriti suuri summasid, arhitektuur pidi peegeldama liberaalset majandussüsteemi ning kätkema kohalikke traditsioone.[154]

Augustis 1976 peatas emiir vastuseks parlamendi kriitikale neli põhiseaduse artiklit, mis puudutasid poliitilisi ja kodanikuõigusi, ning parlamendi töö.[155] Aastal 1980 taaskehtestati neli aastat varem peatatud põhiseaduse punktid ning parlamendi töö jätkus. Aastal 1982 esitas valitsus 16 põhiseaduse muudatusettepanekut, millega taheti muuhulgas anda emiirile õigus kehtestada pikemaks ajaks kaitseseisukord, suurendada parlamendi suurust ning pikendada parlamendi liikmete ametiaega. Kuigi pärast mitut kuud debatti lükati mais 1983 need ettepanekud tagasi, jätkus arutelu põhiseaduse muutmise üle nii parlamendis kui ka emiiri palees.

1977. aastal tehti läbi esimene börsikrahh, mille järel asutati 1978 kaks uut börssi: Boursa ja alternatiivbörs Souk Al-Manakh. 1981. aastal ületas nende koondmaht juba Londoni börssi. Souk Al-Manakhi börsikrahhi 1982. aastal oli üks maailma ajaloo suurimaid ning viis nii börsi sulgemiseni kui ka majanduslanguseni.[156] 1980. aastate alguse majanduskriisi süvendas naftahindade langemine.[157][158][159][160]

Iraani-Iraagi sõjas (1980–1988) toetas Kuveit Iraaki. 1980. aastatel toimus riigis mitmeid terrorirünnakuid, nagu 1983. aasta pommirünnakud, mitme Kuwait Airwaysi lennuki kaaperdamine ning emiir Jaberile tehtud atentaat aastal 1985. Kaks aastakümmet piirkonna teaduskeskuseks olnud Kuveidi teadussektor sai terrorirünnakute tõttu tublisti kannatada.[161]

Aastal 1986 peatati taas nii põhiseaduse kehtimine kui ka parlamendi töö. Nagu ka eelmisel korral, oli otsus rahva seas ebapopulaarne ning aastatel 1989–1990 tegutsenud demokraatiameelne liikumine saigi nimetuse, Põhiseaduse Liikumine, soovist põhiseadus taaskehtestada.

Pärast Iraagi-Iraani sõda keeldus Kuveit Iraagi 65 miljardi dollari suurust laenu tühistamast.[162] Kahe riigi vahel tekkisid pinged ning Kuveit suurendas oma naftatoodangut 40% võrra.[163]

Iraak hakkas Kuveidi vastu kasutama ka oma kunagisi nõudmisi Kuveidi aladele.[164] Iraagi võimud väitsid, et kuna Kuveit oli olnud Osmanite Riigi Basra vilajeti osa, peab Kuveit olema nüüd Iraagi osa. Kuveidi Al Sabahi valitsejadünastia oli 1899. aastal delegeerinud oma välispoliitika eest vastutamise Ühendkuningriigile. Aastal 1922 joonistas Ühendkuningriik Iraagi-Kuveidi piiri, millega jäeti Iraak merepiirist peaaegu täiesti ilma. Kuveit keeldus Iraagile merepiiri juurde andmast, Iraak süüdistas Kuveiti OPEC-i poolt seatud naftatoodangu piiride ületamises. Naftatoodangu piiridest tuli kinni pidada, et naftakartell suudaks hinda hoida 18 dollari juures barreli pealt. Kuveit tootis pidevalt lubatust rohkem, et maksta kinni Iraani-Iraagi sõjast tekkinud kahjustusi Kuveidi pinnal ning majandusskandaalidest tekkinud kulusid. Selle tulemusena kukkus nafta hind barreli kohta 10 dollari peale ning Iraagile tekkis aastas 7 miljardi dollari ulatuses kahju (see oli võrdne Iraagi maksebilansiga aastal 1989). Iraagi eelarve vähenemine tähendas, et riigil tekkisid raskused kodanike põhivajaduste rahuldamisega ning sõjas hävinud taristu parandamiseks ei jäänud vahendeid. Iraagi võimud kirjeldasid olukorda kui majandussõda ning süüdistasid Kuveiti Iraagi Rumaila naftaväljalt suundpuurides nafta varastamises. Samal ajal otsis Iraagi president Saddam Hussein liitlasi Iraani-Iraagi sõja ajast, ka Ameerika Ühendriikide võimud lootsid, et Iraak leiab endale läänemeelsete Pärsia lahe riikide seast sõpru, kuna nii oleks saanud Iraagi enda mõjusfääri tuua.

Aastal 1989 tundus veel, et Iraagi-Kuveidi suhted, mis olid Iraani-Iraagi sõja ajal soojad olnud, jäävad püsima. Pooled sõlmisid pakti üksteise asjadesse mittesekkumiseks ning lepingu, mille järgi hakkas Iraak Kuveiti veega varustama. Samas lükkas Iraak tagasi Kuveidi palve rentida Umm Qaşri sadamat. Suured taristuprojektid jäid Iraagis ära, kuna ka pärast 200 000 sõduri demobiliseerimist oli riik suure võlakoorma all. Iraak proovis suurendada oma relvatööstus, et hakata relvi eksportima, kuid ka seda projekti ei saatnud kuigi suur edu. Vastumeelsus OPEC-i meetmetele kasvas.

Iraagi suhted teiste araabia riikidega jahenesid, kuna riigis kasvas vägivald rahvusvähemuste vastu. Oma rolli mängis selles suur hulk hiljuti töötuks jäänud endisi sõdureid. Laias maailmas nendele sündmustele erilist tähelepanu ei pööratud, kuna samal ajal toimusid Ida-Euroopas Nõukogude režiimi vastased revolutsioonid. Ameerika Ühendriigid mõistsid hukka inimõiguste olukorra Iraagis ning piinamismeetodite kasutamise. Ühendkuningriik mõistis hukka Iraagis töötanud The Observeri ajakirjaniku Farzad Bazofti hukkamise märtsis 1990. Kui Saddam Hussein ähvardas Iisraeli rünnaku puhul oma kaitseks kasutada keemiarelva, vähendasid Ameerika Ühendriigid oma abi. Iraak ei usaldanud Ameerika Ühendriikide välispoliitilisi eesmärke Lähis-Idas, kuna ÜRO missiooni käigus Iisraeli poolt okupeeritud aladele sai palestiinlasi meeleavaldustes hukka. Iraagile tegid muret ka Ameerika Ühendriikide energeetikareservid Lähis-Ida piirkonnas.

Lahesõda (1990–1991)[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Lahesõda

Pinged kasvasid edasi ka 1990. aasta suvel, kui Iraak kaebas OPEC-ile, et Kuveit puurib Iraagi alade alt Rumalia naftaväljal. Juuli alguses 1990 esitas Iraak kaebuse ka Kuveidi liigse naftatootmise kohta ning ähvardas avalikult sõjaliste meetmetega. 23. juulil teatas Ameerika Ühendriikide Luure Keskagentuur, et Iraak on viinud Kuveidi piirile 30 000 meest ning et Ameerika Ühendriikide laevastik Pärsia lahel on kõrgendatud valmisolekus. Saddam Hussein uskus, et Iraagi vastu on jõud koondumas, kuna alanud olid Kuveidi ja Iraani läbirääkimised ning Süüria juhtkond oli planeerimas visiiti Egiptusesse. Ameerika Ühendriikide kaitseminister leidis, et Süüria plaanis tõesti Iraagi ründamist, kuid lõpuks jäi see ära. Saddam Husseini valitsus esitas 15. juulil 1990 oma nõudmised ja väited Araabia Liigale. Muuhulgas väitis Iraak, et Kuveit puuris endiselt Rumalia alt naftat ning et Kuveidile ja Araabia Ühendemiraatide antud laenud ei olnud õigepoolest laenud, kuna need olid antud "araabia vendadele". Ta ähvardas Kuveidi ja Araabia Ühendemiraatide vastu sõjalist jõudu kasutada, kuna: "Mõnede araabia juhtide poliitika on ameerikalik... Ameerika inspireerib neid araabia huvisid ja julgeolekut õõnestama." Ameerika Ühendriigid saatsid ähvarduste peale Pärsia lahele lennukeid ja sõjalaevu. 31. juulil 1990 toimusid Saudi Araabias Jiddahis läbirääkimised, mida Araabia Liiga loal vahendanud Egiptuse president Ḩusnī Mubārak uskus, et konflikt leiab rahumeelse lahenduse.

25. juulil 1990 kohtus Saddam Hussein Ameerika Ühendriikide suursaadiku April Glaspie'ga, kellele ta avaldas, et Iraak proovib veel viimast korda Kuveidiga läbi rääkida, kuid "ei nõustu surmaga". Glaspie enda väitel ütles ta Husseinile Kuveidi täpse piiri osas, et "olen töötanud varem 20 aastat Kuveidis, me ei vali nendes araabia asjades siiani pooli". Glaspie ei uskunud, et sõda tuleb.[165][166]

Hüljatud Iraagi tank Tüüp 69 Al-Kuwayti viival maanteel lahesõja ajal

2. augustil 1990 algas Iraagi sissetung Kuveiti. Algne casus belli oli anda abi Al Sabahide-vastasele ülestõusule.

Iraak seadis Kuveidi nukuvalitsust ehk Vaba Kuveidi ajutist valitsust juhtima Alaa Hussein Ali. Iraak annekteeris Kuveidi 8. augustil 1990.

Kuveidi tsiviilisikud asutasid okupatsioonivõimude vastase liikumise, kelle seas oli palju rohkem hukkunuid kui koalitsioonijõudude ja Lääne pantvangide.[167][168][169] Vastupanuliikumine koosnes peamiselt tavakodanikest, kellel ei olnud ei väljaõpet ega organiseeritust. Partisane hukati ja piinati, peaaegu iga kuveitlane kaotas mõne pereliikme. Pool rahvastikust põgenes riigist.[170][171]

Ameerika Ühendriikide president George H. W. Bush mõistis sissetungi hukka ning tegi katseid Iraagi vägesid riigist välja saada. Kuveidi vabastamiseks peeti ÜRO Julgeolekunõukogu loal ja 34 riigist koosneva koalitsiooni eestveol lahesõda. Õhulöögid Kuveidis asuvatele Iraagi jõududele algasid 17. jaanuaril 1991, 23. veebruaril tungisid riiki koalitsiooni maaväed ning nelja päevaga oli Kuveit vabastatud.

Skandaalid[muuda | muuda lähteteksti]

Naftareostus[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Lahesõja naftareostus
Kosmoselaevalt STS-37 tehtud pilt Kuveidi põlevast naftareostusest (7. aprill 1991)[172][173]

23. jaanuaril 1991 valas Iraak Pärsia lahte 1,5 miljonit kuupmeetrit naftat, mis oli selleks ajaks ajaloo suurim merel toimunud naftareostus. Väidetavalt oli reostuse tekitamine tahtlik ning pidi hoidma ära Ameerika Ühendriikide merejalaväe rünnaku (lahingulaevad Missouri ja Wisconsin olid Failaka saart pommitanud ning see võis panna Iraagi sõjaväe uskuma, et ameeriklased valmistuvad dessandiks).[174]

Kuveidi naftapõlengud[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kuveidi naftapõlengud
Naftapõlengud olid osa taganeva Iraagi sõjaväe põletatud maa taktikast

Taganev Iraagi sõjavägi kasutas põletatud maa taktikat ning 1991. aastal taganedes süüdati 700 Kuveidi puurkaevu. Põlengud algasid jaanuaris ja veebruaris ning viimane neist õnnestus kustutada novembris.[175]

Tulekahjud väljusid kontrolli alt, kuna nende kustutamine oleks olnud liiga ohtlik. Iraagi sõjavägi paigaldas naftapuurkaevude ümber miiniväljad, mis tuli enne tuleni jõudmist likvideerida. Iga päev põles ära ligi 6 miljonit barrelit naftat, põlengute kustutamiseks tuli Kuveidil palgata erafirmad, mis läks maksma 1,5 miljardit dollarit.[176] Kustutustööde ajaks olid kaevud põlenud ligi 10 kuud ning Kuveiti sellega reostanud.

Kuveidi naftaministri hinnangul tekkis põlemata, 25–50 miljonist barrelist naftast umbes 300 naftajärve, mis kahjustasid 40 miljonit tonni liiva ja mulda. Kivistunud tahmakiht kattis umbes 5% Kuveidi pindalast.[177][178][179]

Taimestik enamikul reostunud aladest hakkas taastuma 1990. aastate keskpaigaks, kuid kuiva kliima tõttu olid mõned naftajärved tahkeks muutunud. Ajapikku on nafta liiva vajunud ning see võib tulevikus rikkuda Kuveidi põhjavee.[180][181]

Surmamaantee[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Surmamaantee
Hävinud tsiviil- ja sõjaväemasinad Surmamaanteel

Ööl vastu 27. veebruari 1991 hakkasid mõned Iraagi üksused Al Jahrast mööda maanteed põhja Iraagi poole liikuma, kolonnis oli ligi 1400 masinat. Patrulliv Ameerika Ühendriikide lennuk E-8 Joint STARS märkas taganevaid üksusi ning andis info edasi Saudi Araabias asunud juhtimispunkti.[182] Hiljem ründasid kolonni kaks A-10 Thunderbolt II lennukit ning tekkis 60 km pikkune rusudega kaetud maanteelõik – Surmamaantee. Surmamaanteel hukkus vähemalt 200 ning kuni üle 1000 Iraagi sõduri, 2000 langes vangi ning mitutuhat masinat hävis või jäeti maha.[183]

Nayirahi tunnistus[muuda | muuda lähteteksti]

N-ö Nayirahi tunnistus oli valetunnistus, mille andis Ameerika Ühendriikide Kongressi inimõiguskomisjonile oktoobris 1990 15-aastane tüdruk Nayirah. Tunnistust levitati Ameerika Ühendriikide meedias ning sellele viitasid lahesõjas Kuveidi abistamise põhjendamiseks nii senaatorid kui ka president. Alles 1992. aastal avalikustati, et Nayirahi perekonnanimi on Al-Sabah ning et tema isa Saud Nasser Al-Saud Al-Sabah oli sel ajal Kuveidi suursaadik Ameerika Ühendriikides. Lisaks sai teatavaks, et tema tunnistus oli Vaba Kuveidi Kodanike liikumise avalike suhete korralduse osa, mida aitas Kuveidi valitsuse heaks läbi viia suhtekorraldusettevõte Hill+Knowlton Strategies.[184][185]

Nayirah väitis poliitikutele, et nägi Iraagi sissetungi ajal pealt, kuidas Iraagi sõdurid võtsid vastsündinuid inkubaatoritest välja, jätsid neid surema ning kogusid inkubaatoreid kokku.

Alguses kinnitas tema väiteid ka Briti organisatsioon Amnesty International, mis avaldas tapmiste kohta mitu raportit ja evakueeritute ütlusi.[186] Pärast Kuveidi vabastamist lasti riiki ka ajakirjanikud, ABC Newsi reporterite teatel surid haiglates paljud inimesed küll, kuid seetõttu, et arstid ja õed olid põgenenud, ning et Iraagi sõdurid ei varastanud inkubaatoreid ega jätnud sadu vastsündinuid surema. Amnesty International võttis oma varasemad seisukohad tagasi ning selle juht süüdistas Bushi valitsust inimõigusliikumisega manipuleerimises.[187]

Palestiinlaste väljaränne Kuveidist[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Palestiinlaste väljaränne Kuveidist (1990–1991)

Lahesõja tulemusel toimusid Kuveidis märgatavad demograafilised muudatused. Iraagi okupatsiooni ajal põgenes riigist erinevatel põhjustel (tagakiusamise kartus, nälg, arstiabi puudumine, majandusraskused) 200 000 palestiinlast.[188][189][190] Pärast sõja lõppu põgenes veel 200 000 (põhjusteks majandusraskused, ranged elamisloareeglid ja tagakiusamise kartus).[191][192][193]

Enne lahesõda oli palestiinlasi Kuveidi 2,2 miljoni elaniku seas 400 000, põgenenud palestiinlased olid peamiselt Jordaania kodanikud.[194][195] Aastal 2012 elas Kuveidis 80 000 palestiinlast.[196]

Lahesõja ja vabastamise järelmid[muuda | muuda lähteteksti]

Kohe pärast Kuveidi taasiseseisvumist võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 687, millega pandi Iraagi-Kuveidi piir paika 1932. ja 1963. aasta lepingute järgi. Novembris 1994 nõustus ka Iraak selle piiriga ning aastatel 1992 ja 1993 kinnitas Julgeolekunõukogu seda ka resolutsioonidega 773 ja 833.[197]

Taasiseseisvunud Kuveidis kasvas Al Sabahide opositsiooni häälekus, kritiseeriti emiiripere tegutsemist okupatsiooni ajal. Al Sabahid olid esimesed, kes sissetungi ajal riigist põgenesid. 1992. aasta alguses taastati ajakirjandusvabadus. Oktoobris 1992 valitud parlament kasutas enda põhiseaduslikku õigust vaadata üle kõik emiiri dekreedid, mille ta andis parlamenditöö välisel ajal. On teoretiseeritud, et Ameerika Ühendriigid võisid vastutasuks riigi vabastamise eest avaldada survet võtta vastu demokraatlikum riigivalitsemine.

ÜRO Julgeolekunõukogu on pärast Iraagi sissetungi 1990. aastal võtnud Iraagi ja Kuveidi asjus vastu peaaegu 60 resolutsiooni. Nendest märgilisim on resolutsioon 678 29. novembrist 1990, mis annab loa "liikmesriikidele, kes teevad koostööd Kuveidi valitsusega ... kasutada kõiki vajalikke vahendeid, et (1) rakendada Julgeolekunõukogu resolutsiooni 660 ja teisi resolutsioone, milles nõutakse Kuveidi okupeerimise lõpetamist Iraagi poolt ja Iraagi vägede väljaviimist Kuveidi territooriumilt ning (2) "taastada piirkonnas rahvusvaheline rahu ja julgeolek". Resolutsiooni 678 ei ole siiani tühistatud ning Iraak ei ole pärast 1991. aastat enam Kuveiti ähvardanud.

Märtsis 2003 oli Kuveit stardipakuks Ameerika Ühendriikide juhitud sissetungiks Iraaki. Sissetungi eel kogunes 18. veebruariks 2003 Kuveiti 100 000 Ameerika Ühendriikide sõdurit.[198]

Segadused poliitikas ja majanduses (2006–)[muuda | muuda lähteteksti]

Aastast 2006 on Kuveidi sisepoliitiline olukord olnud ebastabiilne ning seda on iseloomustanud tihedad ummikseisud ja valitsuste vahetused. See on märgatavalt kahandanud investeeringute ja majandusreformide kogust ning muutnud riigi majanduse naftast sõltuvamaks.

Emiir Jaber Al-Ahmad Al-Sabah suri 15. jaanuaril 2006 ning trooni päris tema kroonprints Salemi suguharust, Sa‘d al-‘Abdullāh as-Sālim aş-Şabāḩ.[199] Juba 23. jaanuaril 2006 hääletas parlament ükshäälselt, et riigipeaks peaks saama hoopis Şabāḩ IV al-Aḩmad al-Jābir aş-Şabāḩ. Saad Al-Abdullahile heideti ette dementsust.[200] Uus emiir läks tavadega vastuollu ning ei nimetanud kroonprintsiks mitte Salemi suguharu esindajat, vaid oma poolvenna Nawāf al-Aḩmad al-Jābir aş-Şabāḩi. Peaministriks vannutas ta oma nõo Nasser Al-Mohammed Al-Sabahi.

Augustis "avastasid" šeik Aḩmad al-Fahad al-Aḩmad aş-Şabāḩi toetajad dokumendid, mis paljastasid kuni kolmandiku poliitikute süüteod, asi kasvas kiiresti Kuveidi ajaloo suurimaks korruptsiooniskandaaliks.[201] Oktoobriks 2011 oli 16 poliitikut saanud süüdistuse 350 miljoni dollari altkäemaksu võtmises.[202]

Detsembris 2013 väitsid šeik Ahmad Al-Fahadi liitlased, et neil on lindistusi, mis tõestavad, et šeik Nasser Al-Mohammed Al-Sabah ja Jassem Al-Kharafi plaanivad valitsust kukutada.[203] Šeik Ahmad Al-Fahad esines nende väidetega ka Al-Watani telekanali eetris.[204]

Märtsis 2014 esitas Ameerika Ühendriikide Rahandusministeeriumi terrorismi- ja finantsluure asesekretär David S. Cohen Kuveidile süüdistuse terrorismi rahastamises. Pärast lahesõja lõppu on Kuveiti palju terrorismi rahastamises süüdistatud, allikateks on nii luureandmed, Lääne ametnikud, akadeemilised uurimused kui ka uuriv ajakirjandus.[205][206][207][208][209][210][211][212][213][214] Aastatel 2014–2015 nimetati Kuveiti tihti maailma suurimaks terrorismi rahastajaks, eriti seoses ISIS-e ja Al-Qā‘idah'ga.

Aprillis 2014 keelas Kuveidi valitsus ajakirjandusel selle teema kajastamise.[215] Märtsis 2015 võttis Kuveidi prokuratuur kõik riigipöördekatses esitatud süüdistused tagasi ning Ahmad Al-Fahad luges riigitelevisiooni eetris ette vabanduskirja, milles võttis süüdistused tagasi.[216] Pärast seda on paljusid tema tuttavatest, eriti riigipöördekatse süüdistusega seotud, Kuveidi võimude poolt kinni peetud.[217]

26. juunil 2015 toimus Kuveidi šiiitlikus mošees enesetapurünnak, mille eest võttis vastutuse Islamiriik. Hukkus 27 ning viga sai 227 inimest. Pärast rünnakut esitati Kuveidi valitsusele süüdistus tegevusetuses ning terrorirünnaku eest otseselt vastutamises.[218][219]

Detsembris 2015 mõisteti šeik Ahmad Al-Fahad süüdi prokuröri mitteaustamises ja riigijuhi kohta õukonna loata märkuse tegemises. Ta sai selle eest 6 kuud tingimisi vangistust ja 1000 dinaari (u 3000 euro) suuruse rahatrahvi. Jaanuaris 2016 tühistas kõrgem kohus karistuse.[220]

Šeik Aḩmad al-Fahad pressikonverentsil Teheranis

Novembris 2018 mõisteti šeik Aḩmad al-Fahad ja neli teist isikut Šveitsis süüdi riigipöördevideo võltsimises.[221] Pärast seda astus šeik Ahmad Al-Fahad Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest ajutiselt tagasi, kuna tema vastu algatati seal eetikakomisjoni kuulamine.[222][223]

Juunis 2019 mõistis Kuveidi kriminaalkohus valitsusametniku Fahad Al Rajaani ja tema abikaasa in absentia eluks ajaks vangi. Nende isiklik vara konfiskeeriti, nad pidid tagasi maksma 82 miljonit dollarit ning said "kaks korda niipalju" trahvi.[224]

Novembris 2019 vabastati ametist endine asepeaminister ning toonane siseminister šeik Khaled Al Jarrah Al Sabah, keda kaitseminister Nasser Sabah Al-Ahmad Al-Sabah süüdistas 240 miljoni dinaari (u 800 miljoni dollari) riigi vara omastamises, kui Khaled oli olnud ise kaitseminister.[225]

Koroonapandeemia andis Kuveidi majanduskriisile hoogu juurde.[226] Aastal 2020 oli riigieelarve 46 miljardi USA dollari suuruses defitsiidis.[227][228] Langevad naftakasumite ja edasilükatud rahareformide tõttu vähendati Kuveidi krediidihinnangut vähem kui kahe aasta jooksul Standard & Poor'sis kaks korda.[229][230]

Juulis 2020 konfiskeeris Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium Ameerika Ühendriikides kinnisvara ning esitas kolmele Kuveidi ametnikule (mh šeik Khaled Al Jarrahile) süüdistuse riigi Londoni sõjaväeatašee nimel võltskontode avamises. Süüdistuse järgi kandsid nad kontodele üle 100 miljoni dollari Kuveidi riigi vahendeid ning kasutasid raha isiklikel eesmärkidel.[231]

Septembris 2020 suri emiir šeik Sabah Al-Ahmad Al-Jaber Al-Sabah 91-aastasena ning trooni päris kroonprints Nawaf Al-Ahmad Al-Jaber Al-Sabah.[232] Oktoobris 2020 nimetas ta uueks kroonprintsiks šeik Mishal Al-Ahmad Al-Jaber Al-Sabahi.[233]

Jaanuaris 2021 saabus Kuveiti mitmekümne aasta teravaim poliitiline kriis, lisaks on riik kasvava võlakoorma all.[234][235][236][237][227][238] Kuveidi majandust hinnatakse piirkonnas kõige enam naftast sõltuvaks. Maailma Majandusfoorumi sõnul on Kuveit Pärsia lahe riikidest majanduslikult vähimarenenud, peale selle on riigis piirkonna kõige kehvem taristu.[239]

Märtsis 2021 võeti šeik Khaled Al Jarrah vahi alla ning mõisteti vangi.[240]

Aprillis 2021 andis Kuveidi kohus käsu vahistada ekspeaminister šeik Jābir Mubārak al-Ḩamad aş-Şabāḩ, kellele esitati süüdistus seoses Londoni sõjaväeatašee kontodega.[241] Temast sai riigi esimene võimu kuritarvitamises süüdistuse saanud ekspeaminister.[242] Süüteod saatis ta korda aastatel 2001–2011 kaitseministrina.

Augustis 2021 astus šeik Ahmed Al-Fahad Šveitsis kohtu ette koos nelja muu süüalusega (kellest kolm olid kohal).[243][244] Septembris mõistis Šveitsi kohus nad kõik võltsimises süüdi.[245][246] Ahmed Al-Fahad süüdistust omaks ei võtnud.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Sissakian, Varoujan K.; Adamo, Nasrat; Al-Ansari, Nadhir; Mukhalad, Talal; Laue, Jan (jaanuar 2020). "Sea Level Changes in the Mesopotamian Plain and Limits of the Arabian Gulf: A Critical Review". Journal of Earth Sciences and Geotechnical Engineering. 10 (4): 88–110.
  2. ↑ Louise Pryke (23. aprill 2018). "In ancient Mesopotamia, sex among the gods shook heaven and earth". The Conversation.
  3. ↑ "Mesopotamia". History.
  4. ↑ Furlong, TOM (14. aprill 1991). "The Rocky Road That Faces Many Kuwaiti Merchants". Los Angeles Times. Before oil was discovered in Kuwait 53 years ago, the country was largely a nation of merchant traders. Its natural harbor made Kuwait a hub of Middle East commerce and a center for boat building.
  5. ↑ "Kuwait: A Trading City". Eleanor Archer. 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. juuli 2020.
  6. ↑ Ronald B. Lewcock (1978). Traditional Architecture in Kuwait and the Northern Gulf. Lk 13. ISBN 9780090646807. Kuwait had become the most important port in the northern part of the Gulf and the fame of its seafaring community spread far and wide.
  7. ↑ "The Post-glacial Flooding of the Persian Gulf, animation and images". University of California, Santa Barbara.
  8. ↑ 8,0 8,1 "The Archaeology of Kuwait" (PDF). Cardiff University. Lk 1–427.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 Robert Carter (2019). "The Mesopotamian frontier of the Arabian Neolithic: A cultural borderland of the sixth–fifth millennia BC". Arabian Archaeology and Epigraphy. 31 (1): 69–85. DOI:10.1111/aae.12145.
  10. ↑ Robert Carter (25. oktoober 2010). Maritime Interactions in the Arabian Neolithic: The Evidence from H3, As-Sabiyah, an Ubaid-Related Site in Kuwait. BRILL. ISBN 9789004163591.
  11. ↑ Robert Carter. "Boat remains and maritime trade in the Persian Gulf during the sixth and fifth millennia BC" (PDF).
  12. ↑ Robert Carter. "Maritime Interactions in the Arabian Neolithic: The Evidence from H3, As-Sabiyah, an Ubaid-Related Site in Kuwait".
  13. ↑ "How Kuwaitis lived more than 8,000 years ago". Kuwait Times. 25. november 2014.
  14. ↑ Robert Carter (2002). "Ubaid-period boat remains from As-Sabiyah: excavations by the British Archaeological Expedition to Kuwait". Proceedings of the Seminar for Arabian Studies. 32: 13–30. JSTOR 41223721.
  15. ↑ Robert Carter; Graham Philip. "Beyond the Ubaid: Transformation and integration in the late prehistoric societies of the Middle East" (PDF).
  16. ↑ "PAM 22". pcma.uw.edu.pl.
  17. ↑ Robert Carter (2011). "The Neolithic origins of seafaring in the Arabian Gulf". Archaeology International. 24 (3): 44. DOI:10.5334/ai.0613.
  18. ↑ 18,0 18,1 "Failaka Island - Silk Roads Programme". UNESCO.
  19. ↑ "Traders from Ur?". Archaeology Magazine. Vaadatud 21. juulil 2013.
  20. ↑ "Kuwait's archaeological sites reflect human history & civilizations (2:50 – 3:02)". Ministry of Interior News. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. august 2023. Vaadatud 28. juunil 2023.{{cite web}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  21. ↑ Glassner, Jean-Jacques; Herron, Donald M. (1990). The Invention of Cuneiform: Writing in Sumer. Jean-Jacques Glassner. Lk 7. ISBN 9780801873898.
  22. ↑ Nyrop, Richard F. (2008). Area Handbook for the Persian Gulf States. Richard F. Nyrop. Lk 11. ISBN 9781434462107. From about 4000 to 2000 B.C. the civilization of Dilmun dominated 250 miles of the eastern coast of Arabia from present-day Kuwait to Bahrain and extended sixty miles into the interior to the oasis of Hufuf (see fig. 2).
  23. ↑ Calvet, Yves (1989). "Failaka and the Northern Part of Dilmun". Proceedings of the Seminar for Arabian Studies. 19: 5–11. JSTOR 41223078.
  24. ↑ Connan, Jacques; Carter, Robert (2007). "A geochemical study of bituminous mixtures from Failaka and Umm an-Namel (Kuwait), from the Early Dilmun to the Early Islamic period". Jacques Connan, Robert Carter. 18 (2): 139–181. DOI:10.1111/j.1600-0471.2007.00283.x.
  25. ↑ P. T. H. Unwin; Tim Unwin (18. juuni 1996). Wine and the Vine: An Historical Geography of Viticulture and the Wine Trade. Psychology Press. Lk 80–. ISBN 978-0-415-14416-2. Vaadatud 31. mail 2011.
  26. ↑ Thorkild Jacobsen (23. september 1997). The Harps that once--: Sumerian poetry in translation, p. 150. Yale University Press. ISBN 978-0-300-07278-5. Vaadatud 2. juulil 2011.
  27. ↑ Gianni Marchesiː Inscriptions from the Royal Mounds of A'alo (Bahrain) and related Texts, inː Steffen Terp Laursenː The Royal Mounds of A'ali in Bahrain, Aarhus 2017, ISBN 978-87-93423-16-9, pp. 428-430
  28. ↑ Potts, D.T. (2009). "The archaeology and early history of the Persian Gulf". Lawrence G. Potter (toim). The Persian Gulf in History. Palgrave Macmillan. Lk 35 – cit. via Academia.
  29. ↑ "Sa'ad and Sae'ed Area in Failaka Island". UNESCO. Vaadatud 28. augustil 2013.
  30. ↑ Tétreault, Mary Ann. "Failaka Island: Unearthing the Past in Kuwait". Middle East Institute. Vaadatud 21. juulil 2013.
  31. ↑ "Brill's New Pauly: encyclopedia of the ancient world". 2007. Lk 212.
  32. ↑ Ray, Himanshu Prabha; Ray (2003). The Archaeology of Seafaring in Ancient South Asia. Himanshu Prabha Ray. Lk 101. ISBN 9780521011099.
  33. ↑ Briant, Pierre (2002). From Cyrus to Alexander: A History of the Persian Empire. Pierre Briant. Lk 761. ISBN 9781575061207.
  34. ↑ Bryce, Trevor (2009). The Routledge Handbook of the Peoples and Places of Ancient Western Asia. Trevor Bryce. Lk 198. ISBN 9781134159086.
  35. ↑ "SCIENCE WATCH; Signs of Ancient River". The New York Times. 30. märts 1993.
  36. ↑ The Pishon River - Found
  37. ↑ James K. Hoffmeier, The Archaeology of the Bible, Lion Hudson: Oxford, England, 34-35
  38. ↑ Carol A. Hill, The Garden of Eden: A Modern Landscape.
  39. ↑ Sauer, James A. (juuli–august 1996). "The River Runs Dry: Creation Story Preserves Historical Memory". Biblical Archaeology Review. Kd 22, nr 4. Biblical Archaeology Society. Lk 52–54, 57, 64. Vaadatud 17. novembril 2019.
  40. ↑ Bonnéric, Julie (2021). "Guest editors' foreword". Arabian Archaeology and Epigraphy. 32: 1–5. DOI:10.1111/aae.12195. S2CID 243182467.
  41. ↑ Ralph Shaw (1976). Kuwait. Lk 10. ISBN 9780333212479.
  42. ↑ Limited, Walden Publishing (1980). Middle East Annual Review. Lk 241. ISBN 9780904439106.
  43. ↑ Kilner, Peter; Wallace, Jonathan (1979). The Gulf Handbook - Volume 3. Lk 344. ISBN 9780900751127.
  44. ↑ Jalālzaʼī, Mūsá Ḵh̲ān (1991). "as+provedby+the+famous+stone+of+Ikaros K̲h̲alīj aur bainulaqvāmī siyāsat. Lk 34.
  45. ↑ Makharadze, Zurab; Kvirkvelia, Guram; Murvanidze, Bidzina; Chkhvimiani, Jimsher; Ad Duweish, Sultan; Al Mutairi, Hamed; Lordkipanidze, David (2017). "Kuwait-Georgian Archaeological Mission – Archaeological Investigations on the Island of Failaka in 2011–2017" (PDF). Bulletin of the Georgian National Academy of Sciences. 11 (4): 178.
  46. ↑ J. Hansamans, Charax and the Karkhen, Iranica Antiquitua 7 (1967) page 21-58
  47. ↑ Steffen Terp Laursen: Royal Mounds of A'ali in Bahrain: The Emergence of Kingship in Early Dilmun (pp. 340–343). ISD LLC, 2017. ISBN 9788793423190.
  48. ↑ Michael Rice: The Archaeology of the Arabian Gulf (p. 208). Routledge, 2002. ISBN 9781134967933.
  49. ↑ Jean-Jacques Glassner: "Dilmun, Magan and Meluhha" (1988); Indian Ocean In Antiquity (pp. 240-243), edited by Julian Reade. Kegan Paul International, 1996. Reissued by Routledge in 2013. ISBN 9781136155314.
  50. ↑ Arrian, Anabasis of Alexander, §7.20
  51. ↑ Dionysius of Alexandria, Guide to the Inhabited World, §600
  52. ↑ Aelian, Characteristics of Animals, §11.9
  53. ↑ George Fadlo Hourani, John Carswell, Arab Seafaring: In the Indian Ocean in Ancient and Early Medieval Times Princeton University Press, page 131
  54. ↑ Max D. Price (2021). Evolution of a Taboo: Pigs and People in the Ancient Near East. Lk 238. ISBN 978-0-19-754327-6.
  55. ↑ Andreas P. Parpas. "Hellenistic Ikaros-Failaka" (PDF). Ancient Ports – Ports Antiques. Lk 5.
  56. ↑ Andreas P. Parpas (2016). Naval and Maritime Activities of Alexander the Great in South Mesopotamia and the Gulf. Lk 62–117.
  57. ↑ Hermann Gasche, toim (2004). "The Persian Gulf shorelines and the Karkheh, Karun and Jarrahi Rivers: A Geo-Archaeological Approach". Academia. Lk 19–54.
  58. ↑ Andreas P. Parpas (2016). The Hellenistic Gulf: Greek Naval Presence in South Mesopotamia and the Gulf (324-64 B.C.). Lk 79.
  59. ↑ "Travel - Peter Harrington London" (PDF). Peter Harrington. 2017. Lk 4.
  60. ↑ J. Theodore Bent (jaanuar 1890). "The Bahrein Islands, in the Persian Gulf". Proceedings of the Royal Geographical Society and Monthly Record of Geography. JSTOR. 12 (1): 13. DOI:10.2307/1801121. JSTOR 1801121.
  61. ↑ Kaveh Farrokh (2007). Shadows in the Desert: Ancient Persia at War. Lk 124. ISBN 9781846031083. With Babylon and Seleucia secured, Mehrdad turned to Charax in southern Mesopotamia (modern south Iraq and Kuwait).
  62. ↑ Julian Reade, toim (1996). Indian Ocean In Antiquity. Lk 275. ISBN 9781136155314.
  63. ↑ "Hellenism in the East" (PDF). Amelie Kuhrt, Susan Sherwin-White. 1987. To the south of Characene, on Failaka, the north wall of the fort was pushed forward, before occupation ceased around 100 BC.
  64. ↑ Leonardo Gregoratti. "A Parthian Harbour in the Gulf: the Characene". Lk 216.
  65. ↑ "The European Exploration of Kuwait". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. märts 2014. Vaadatud 21. juulil 2013.
  66. ↑ Bennett D. Hill; Roger B. Beck; Clare Haru Crowston (2008). A History of World Societies, Combined Volume (PDF). Lk 165. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. detsember 2013. Centered in the fertile Tigris- Euphrates Valley, but with access to the Persian Gulf and extending south to Meshan (modern Kuwait), the Sassanid Empire's economic prosperity rested on agriculture; its location also proved well suited for commerce.
  67. ↑ Avner Falk (1996). A Psychoanalytic History of the Jews. Lk 330. ISBN 9780838636602. In 224 he defeated the Parthian army of Ardavan Shah (Artabanus V), taking Isfahan, Kerman, Elam (Elymais) and Meshan (Mesene, Spasinu Charax, or Characene).
  68. ↑ Abraham Cohen (1980). Ancient Jewish Proverbs. ISBN 9781465526786. The large and small measures roll down and reach Sheol; from Sheol they proceed to Tadmor (Palmyra), from Tadmor to Meshan (Mesene), and from Meshan to Harpanya (Hipparenum).
  69. ↑ Bonnéric, Julie (2021). "A consideration on the interest of a pottery typology adapted to the late Sasanian and early Islamic monastery at al-Qusur (Kuwait)". Arabian Archaeology and Epigraphy. 32: 70–82. DOI:10.1111/aae.12190. S2CID 234836940.
  70. ↑ Pieńkowska, Agnieszka (2021). "Failaka Island in the Late Islamic Period. Investigations at the fishing village of Kharaib al-Dasht". Arabian Archaeology and Epigraphy. 32: 115–127. DOI:10.1111/aae.12189. S2CID 233612913.
  71. ↑ Brian Ulrich. "Kāzimah remembered: historical traditions of an early Islamic settlement by Kuwait Bay". British Museum, Seminar for Arabian Studies.
  72. ↑ 72,0 72,1 Kennet, Derek. "Investigating an Early Islamic Landscape on Kuwait Bay: the archaeology of historical Kadhima". Durham University.
  73. ↑ Kadhima: Kuwait in the early centuries of Islam. academia.edu.
  74. ↑ "The Soft stone from Kadhima: evidence for trade connections and domestic activities". Kuwait NCCAL, Durham University.
  75. ↑ Brian Ulrich (jaanuar 2013). "From Iraq to the Hijaz in the Early Islamic Period: History and Archaeology of the Basran Hajj Road and the Way(s) through Kuwait". The Hajj: Collected Essays, ed. Venetia Porter and Liana Saif.
  76. ↑ Kennet, Derek; Blair, Andrew; Ulrich, Brian; Al-Duwīsh, Sultan M. (2011). "The Kadhima Project: investigating an Early Islamic settlement and landscape on Kuwait Bay". Proceedings of the Seminar for Arabian Studies. jstor.org. 41: 161–172. JSTOR 41622130.
  77. ↑ "Kāzimah". academia.edu.
  78. ↑ Proceedings of the Seminar for Arabian Studies Volumes 9–12. 1979. Lk 53. Although the town of al-Hira might have been too far northward to be considered a part of Eastern Arabia it is dealt with here as such because the kingdom of al- Hira controlled Kazima (Kuwait).
  79. ↑ "New field work at Kadhima (Kuwait) and the archaeology of the Early Islamic period in Eastern Arabia". SOAS. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. november 2018. Vaadatud 28. juunil 2023.
  80. ↑ Dipiazza, Francesca Davis (2008). Kuwait in Pictures. Francesca Davis DiPiazza. Lk 20–21. ISBN 9780822565895.
  81. ↑ "Culture in rehabilitation: from competency to proficiency". Jeffrey L. Crabtree, Abdul Matin Royeen. 2006. Lk 194. During the early Islamic period, Kazima had become a very famous fertile area and served as a trading stations for travelers in the region.
  82. ↑ "Kadhima: an Early Islamic settlement and landscape on Kuwait Bay". Durham University. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2013. Vaadatud 28. juulil 2013.
  83. ↑ "Farazdaq center lauds Info. Min. care for youth". Kuwait News Agency. 22. mai 2014.
  84. ↑ Failaka and Miskan Island 2004-2009. Primary Scientific Report on the Activities of the Kuwaiti-Slovak Archaeological Mission.
  85. ↑ Agnieszka Pieńkowska, Marek Truszkowski (2021). "Failaka Island in the Late Islamic Period. Investigations at the fishing village of Kharaib al-Dasht". Arabian Archaeology and Epigraphy. 31 (1): 69–85. DOI:10.1111/aae.12189.
  86. ↑ Marta Mierzejewska (2019). "Islamic harbour in Kharaib al-Dasht Bay? Some remarks on the pottery collection from the Underwater Survey along the coast of Failaka Island". A. Pieńkowska, D. Szeląg, & I. Zych (Eds.), Stories Told Around the Fountain.papers Offered to Piotr Bieliński on His 70Th Bithday.
  87. ↑ "Hidden Christian Community". Archaeology Magazine. Vaadatud 28. augustil 2013.
  88. ↑ "Christianity in the Arab-Persian Gulf: an ancient but still obscure history", Julie Bonnéric
  89. ↑ "Kuwait: Prosperity from a Sea of Oil". G. Aloun Klaum. 1980. Lk 30. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. august 2020. Vaadatud 28. juunil 2023.
  90. ↑ Gibb, Sir H. A. R. (1980). The Encyclopaedia of Islam. Sir H. A. R. Gibb. Lk 572. ISBN 9004064710.
  91. ↑ Casey, Michael (2007). The history of Kuwait – Greenwood histories of modern nations. Greenwood. ISBN 978-0313340734.
  92. ↑ Al-Jassar, Mohammad Khalid A. (mai 2009). Constancy and Change in Contemporary Kuwait City: The Socio-cultural Dimensions of the Kuwait Courtyard and Diwaniyya (PhD thesis). The University of Wisconsin-Milwaukee. Lk 64. ISBN 978-1-109-22934-9.
  93. ↑ "'Gazetteer of the Persian Gulf. Vol I. Historical. Part IA & IB. J G Lorimer. 1915' [1001] (1156/1782)". qdl.qa. Lk 1000. Vaadatud 16. jaanuaril 2015.
  94. ↑ The impact of economic activities on the social and political structures of Kuwait (1896-1946) (PDF).
  95. ↑ 95,0 95,1 Bell, Sir Gawain (1983). Shadows on the Sand: The Memoirs of Sir Gawain Bell. Gawain Bell. C. Hurst. Lk 222. ISBN 9780905838922.
  96. ↑ ʻAlam-i Nisvāṉ - Volume 2, Issues 1-2. 1995. Lk 18. Kuwait became an important trading port for import and export of goods from India, Africa and Arabia.
  97. ↑ Bennis, Phyllis; Moushabeck, Michel (31. detsember 1990). Beyond the Storm: A Gulf Crisis Reader. Phyllis Bennis. Olive Branch Press. Lk 42. ISBN 9780940793828.
  98. ↑ Constancy and Change in Contemporary Kuwait City. Mohammad Khalid A. Al-Jassar. 2009. Lk 66. ISBN 9781109229349.[alaline kõdulink]
  99. ↑ Lauterpacht, E.; Greenwood, C. J.; Weller, Marc; Bethlehem, Daniel (1991). The Kuwait Crisis: Basic Documents. Lk 4. ISBN 9780521463089.
  100. ↑ Constancy and Change in Contemporary Kuwait City. 2009. Lk 67. ISBN 9781109229349.
  101. ↑ Thabit Abdullah (jaanuar 2001). Merchants, Mamluks, and Murder: The Political Economy of Trade in Eighteenth-Century Basra. Lk 72. ISBN 9780791448076.
  102. ↑ Constancy and Change in Contemporary Kuwait City. Mohammad Khalid A. Al-Jassar. Lk 68. ISBN 9781109229349.
  103. ↑ Hasan, Mohibbul (2007). Waqai-i manazil-i Rum: Tipu Sultan's mission to Constantinople. Mohibbul Hasan. Lk 18. ISBN 9788187879565. For owing to Basra's misfortunes, Kuwait and Zubarah became rich.
  104. ↑ Fattah, Hala Mundhir (1997). The Politics of Regional Trade in Iraq, Arabia, and the Gulf, 1745-1900. Hala Mundhir Fattah. Lk 114. ISBN 9780791431139.
  105. ↑ The impact of economic activities on the social and political structures of Kuwait (1896-1946) (PDF). Lk 108.
  106. ↑ Donaldson, Neil (2008). The Postal Agencies in Eastern Arabia and the Gulf. Neil Donaldson. Lk 93. ISBN 9781409209423.
  107. ↑ Mary Bruins Allison (1994). Doctor Mary in Arabia: Memoirs. University of Texas Press. Lk 1. ISBN 9780292704565.
  108. ↑ ́Goston, Ga ́bor A.; Masters, Bruce Alan (2009). Encyclopedia of the Ottoman Empire. Lk 321. ISBN 9781438110257.
  109. ↑ Agius, Dionisius A. (2012). Seafaring in the Arabian Gulf and Oman: People of the Dhow. Dionisius A. Agius. Lk 48. ISBN 9781136201820.
  110. ↑ Fattah, Hala Mundhir (1997). The Politics of Regional Trade in Iraq, Arabia, and the Gulf, 1745-1900. Hala Mundhir Fattah. Lk 181. ISBN 9780791431139.
  111. ↑ Potter, L. (2009). The Persian Gulf in History. Lawrence G. Potter. Lk 272. ISBN 9780230618459.
  112. ↑ "Lord of Arabia". H. C. Armstrong. 1905. Lk 18–19. Part II Chapter VI
  113. ↑ Frank Broeze, toim (1997). Kuwait before Oil: The Dynamics and Morphology of an Arab Port City (Gateways of Asia: Port Cities of Asia in the 13th–20th Centuries). ISBN 9781136168956.
  114. ↑ Crystal, Jill (1995). Oil and Politics in the Gulf: Rulers and Merchants in Kuwait and Qatar. Jill Crystal. Lk 37. ISBN 9780521466356.
  115. ↑ Mary Ann Tétreault (1995). The Kuwait Petroleum Corporation and the Economics of the New World Order. Lk 2–3. ISBN 9780899305103.
  116. ↑ David Lea (2001). A Political Chronology of the Middle East. Lk 142. ISBN 9781857431155.
  117. ↑ Lewis R. Scudder (1998). The Arabian Mission's Story: In Search of Abraham's Other Son. Lk 104. ISBN 9780802846167.
  118. ↑ Casey, Michael S. (2007). The History of Kuwait. Michael S. Casey. Lk 57. ISBN 9780313340734.
  119. ↑ Mohammad Khalid A. Al-Jassar (2009). Constancy and Change in Contemporary Kuwait City: The Socio-cultural Dimensions of the Kuwait Courtyard and Diwaniyya. Lk 80. ISBN 9781109229349.
  120. ↑ Glasser, Bradley Louis (2003). Economic Development and Political Reform: The Impact of External Capital on the Middle East. Bradley Louis Glasser. Lk 54–57. ISBN 9781781008188.
  121. ↑ Wheeler, Deborah L. (2003). The Internet in the Middle East. Deborah L. Wheeler. Lk 72. ISBN 9780791482650.
  122. ↑ Michael Herb (1999). All in the Family: Absolutism, Revolution, and Democracy in Middle Eastern Monarchies. Lk 68–69. ISBN 9780791441671.
  123. ↑ Crystal, Jill. "Kuwait: Ruling Family". Persian Gulf States: A Country Study. Library of Congress. Vaadatud 5. märtsil 2011.
  124. ↑ John Slight, "Global War and its impact on the Gulf States of Kuwait and Bahrain, 1914–1918." War & Society 37#1 (2018): 21-37. https://doi.org/10.1080/07292473.2017.1412185
  125. ↑ The blood red place of Jahra, Kuwait Times.
  126. ↑ Khalif, Hussein. Tareekh Al Kuwait Al Siyasi. Lk 221.
  127. ↑ "Imposition of Uqair Protocol". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2015. Vaadatud 14. detsembril 2015.
  128. ↑ Crystal, Jill. "Kuwait – Persian Gulf War". The Persian Gulf States: A Country Study. Library of Congress. Vaadatud 5. märtsil 2011.
  129. ↑ Gonzales, Desi (november–detsember 2014). "Acquiring Modernity: Kuwait at the 14th International Architecture Exhibition". Art Papers. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2017. Vaadatud 29. juulil 2015.
  130. ↑ Acquiring Modernity: Kuwait's Modern Era Between Memory and Forgetting. National Council for Culture, Arts and Letters. 2014. Lk 7. ISBN 9789990604238.
  131. ↑ Al-Nakib, Farah, toim (2014). "Kuwait's Modernity Between Memory and Forgetting". Academia.edu: 7.
  132. ↑ Alia Farid (2014). "Acquiring Modernity: Kuwait at the 14th International Architecture Exhibition". aliafarid.net. Originaali arhiivikoopia seisuga 21. veebruar 2015.
  133. ↑ James Paul & Martin Spirit; Robinson, Peter (2008). "Kuwait: The first crisis 1961". Riots, Rebellions, Gunboats and Peacekeepers. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. aprill 2015. Vaadatud 17. jaanuaril 2010.
  134. ↑ Mobley, Richard A. (2007–2008). "Gauging the Iraqi Threat to Kuwait in the 1960s - UK Indications and Warning". Central Intelligence Agency. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. juuni 2007. Vaadatud 17. jaanuaril 2010.
  135. ↑ Helene von Bismarck, "The Kuwait Crisis of 1961 and its Consequences for Great Britain's Persian Gulf Policy", in British Scholar, vol. II, no. 1 (September 2009) pp. 75-96
  136. ↑ Helene von Bismarck, "The Kuwait Crisis of 1961 and its Consequences for Great Britain's Persian Gulf Policy" British Scholar, vol. II, no. 1 (September 2009) pp. 75-96
  137. ↑ "Independence for Kuwait: UK protection withdrawn" The Guardian, June 20, 1961
  138. ↑ Harry Brown (oktoober 1994). "The Iraq-Kuwait boundary dispute: historical background and the UN decisions of 1992 and 1993". IBRU Boundary and Security Bulletin. Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2020. Vaadatud 1. aprillil 2020.
  139. ↑ US diplomatic cable mentioning the incident
  140. ↑ "Looking for Origins of Arab Modernism in Kuwait". Hyperallergic.
  141. ↑ Al-Nakib, Farah (1. märts 2014). "Towards an Urban Alternative for Kuwait: Protests and Public Participation". Built Environment. 40 (1): 101–117. DOI:10.2148/benv.40.1.101.
  142. ↑ "Cultural developments in Kuwait". Märts 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2014.
  143. ↑ Chee Kong, Sam (1. märts 2014). "What Can Nations Learn from Norway and Kuwait in Managing Sovereign Wealth Funds". Market Oracle.
  144. ↑ al-Nakib, Farah (17. september 2014). "Understanding Modernity: A Review of the Kuwait Pavilion at the Venice Biennale". Jadaliyya. Arab Studies Institute.
  145. ↑ "Kuwait Literary Scene A Little Complex". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. november 2014. A magazine, Al Arabi, was published in 1958 in Kuwait. It was the most popular magazine in the Arab world. It came out it in all the Arabic countries, and about a quarter million copies were published every month.
  146. ↑ Kinninmont, Jane (15. veebruar 2013). "The Case of Kuwait: Debating Free Speech and Social Media in the Gulf". ISLAMiCommentary. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2017. Vaadatud 21. veebruaril 2015.
  147. ↑ Gunter, Barrie; Dickinson, Roger (6. juuni 2013). News Media in the Arab World: A Study of 10 Arab and Muslim Countries. Lk 24. ISBN 9781441102393.
  148. ↑ Sager, Abdulaziz; Koch, Christian; Tawfiq Ibrahim, Hasanain, toim-d (2008). Gulf Yearbook 2006-2007. Dubai, UAE: I. B. Tauris. Lk 39. The Kuwaiti press has always enjoyed a level of freedom unparalleled in any other Arab country.
  149. ↑ Muslim Education Quarterly. Kd 8. Islamic Academy. 1990. Lk 61. Kuwait is a primary example of a Muslim society which embraced liberal and Western attitudes throughout the sixties and seventies.
  150. ↑ Rubin, Barry, toim (2010). Guide to Islamist Movements. Kd 1. Armonk, New York: M.E. Sharpe. Lk 306. ISBN 9780765641380.
  151. ↑ Wheeler, Deborah L. (2006). The Internet in the Middle East: Global Expectations And Local Imaginations. Albany, New York: State University of New York Press. Lk 99. ISBN 9780791465868.
  152. ↑ Osnos, Evan (11. juuli 2004). "In Kuwait, conservatism a launch pad to success". Chicago Tribune. In the 1960s and most of the '70s, men and women at Kuwait University dined and danced together, and miniskirts were more common than hijab head coverings, professors and alumni say.
  153. ↑ Halliday, Fred 1974. "Arabia Without Sultans" Harmondsworth. pp. 431-434
  154. ↑ Fabbri, Roberto; Jackson, Iain (2021). "Modernity Reloaded. Architectural Practice and the Gulf Cities". Histories of Postwar Architecture (inglise) (8): 4–13. DOI:10.6092/issn.2611-0075/14356. ISSN 2611-0075.
  155. ↑ Crystal, Jill (1994). "Kuwait: Constitution". Metz, Helen Chapin (toim). Persian Gulf states : country studies (3rd ed.). Federal Research Division, Library of Congress. Lk 84–86. ISBN 0-8444-0793-3. OCLC 29548413.
  156. ↑ "Äkiline börsipidu kaamelite joogikohal lõppes kurvalt" Äripäev, 12. september 2023
  157. ↑ "KUWAIT'S MARKET BAILOUT". New York Times. 18. veebruar 1983.
  158. ↑ "KUWAIT IN BAILOUT EFFORT AFTER MARKET COLLAPES". The New York Times. 25. detsember 1982.
  159. ↑ "KUWAIT'S BUSTLING STOCK SOUK". The New York Times. 5. aprill 1982.
  160. ↑ "Kuwait Losses Affect Bahrain". The New York Times. 10. aprill 1983.
  161. ↑ Bansal, Narottam P.; Singh, J. P.; Ko, Song; Castro, Ricardo H. R.; Pickrell, Gary; Manjooran, Navin Jose; Nair, Mani; Singh, Gurpreet (1. juuli 2013). Processing and Properties of Advanced Ceramics and Composites. Lk 205. ISBN 9781118744116.
  162. ↑ "Iraqi Invasion of Kuwait; 1990". Acig.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2014. Vaadatud 28. juunil 2010.
  163. ↑ Derek Gregory (2004). The Colonial Present: Afghanistan. Palestine. Iraq. Wiley. ISBN 978-1-57718-090-6. Vaadatud 28. juunil 2010.
  164. ↑ Simons, Geoff (2003). Iraq: from Sumer to post-Saddam (3 ed.). Palgrave Macmillan. ISBN 978-1-4039-1770-6.
  165. ↑ "CONFRONTATION IN THE GULF; Excerpts From Iraqi Document on Meeting With U.S. Envoy" New York Times, 23 September 1990
  166. ↑ "Saddam's message of friendship to president Bush (Wikileaks telegram 90BAGHDAD4237)". US Department of State. 25. juuli 1990. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2011. Vaadatud 2. jaanuaril 2011.
  167. ↑ "Iran, Israel and the Shi'ite Crescent" (PDF). S. Daniel Abraham Center for Strategic Dialogue. Lk 14–15. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 6. november 2014. Vaadatud 5. märtsil 2014.
  168. ↑ Al-Marashi, Ibrahim (talv 2003). "Saddam's Security Apparatus During the Invasion of Kuwait and the Kuwaiti Resistance". The Journal of Intelligence History. 3 (2): 74–75. DOI:10.1080/16161262.2003.10555087. S2CID 157844796.
  169. ↑ "Two ethnicities, three generations: Phonological variation and change in Kuwait" (PDF). Newcastle University. 2010. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2013. Vaadatud 5. märtsil 2014.
  170. ↑ Levins, John M. (märts 1995). "The Kuwaiti Resistance". Middle East Forum.
  171. ↑ Crystal, Jill. "Kuwait: Post-War Society". The Persian Gulf States: A Country Study. Library of Congress. Vaadatud 5. märtsil 2011.
  172. ↑ "IV. AIR POLLUTANTS FROM OIL FIRES AND OTHER SOURCES".
  173. ↑ "TAB J – Plume Configurations".
  174. ↑ "V: "Thunder And Lightning"- The War With Iraq (Subsection:The War at Sea)". The United States Navy in "Desert Shield" / "Desert Storm". United States Navy. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. detsember 2006. Vaadatud 26. novembril 2006.
  175. ↑ Wellman, Robert Campbell (14. veebruar 1999). ""Iraq and Kuwait: 1972, 1990, 1991, 1997." Earthshots: Satellite Images of Environmental Change". U.S. Geological Survey. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. oktoober 2002. Vaadatud 27. juulil 2010.
  176. ↑ Husain, T. (1995). Kuwaiti Oil Fires: Regional Environmental Perspectives. Oxford: BPC Wheatons Ltd. Lk 68.
  177. ↑ National Aeronautics and Space Administration, Goddard Space Flight Center News, 1991 Kuwait Oil Fires, March 21, 2003.
  178. ↑ United States Geological Survey, Campbell, Robert Wellman, ed. 1999. Iraq and Kuwait: 1972, 1990, 1991, 1997. Earthshots: Satellite Images of Environmental Change. U.S. Geological Survey. http://earthshots.usgs.gov Veebiarhiivis seisuga 29. april 2012, revised February 14, 1999.
  179. ↑ United Nations, Updated Scientific Report on the Environmental Effects of the Conflict between Iraq and Kuwait, March 8, 1993.
  180. ↑ "The Economic and Environmental Impact of the Gulf War on Kuwait and the Persian Gulf". The Trade & Environment Database. American University. 1. detsember 2000. Vaadatud 14. veebruaril 2007.
  181. ↑ Heather MacLeod McClain (2001). "Environmental impact: Oil fires and spills leave hazardous legacy". CNN. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. detsember 2006. Vaadatud 3. veebruaril 2007.
  182. ↑ John Pike. "E-8 Joint-DEATH STAR [JSTARS]". Globalsecurity.org. Vaadatud 18. märtsil 2010.
  183. ↑ Chediac, Joyce. "The massacre of withdrawing Soldieers on the highway of death". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. august 2014.
  184. ↑ Regan, Tom (6. september 2002). "When contemplating war, beware of babies in incubators". Christian Science Monitor. Vaadatud 31. oktoobril 2013.
  185. ↑ Morris, Al (2009). Civilisation Hijacked: Rescuing Jesus from Christianity and the human spirit From Bondage. ISBN 978-1440182426.
  186. ↑ Cockburn, Alexander (7. veebruar 1991). "Alexander Cockburn reviews "An American Life" by Ronald Reagan · LRB 7 February 1991". London Review of Books. lrb.co.uk. Lk 9. Vaadatud 23. septembril 2014.
  187. ↑ Healey, John (28. jaanuar 1991). "Amnesty Responds to President Bush". The Heights. Nr 1. Vaadatud 26. mail 2015.
  188. ↑ Schulz, Helena Lindholm (27. juuli 2005). The Palestinian Diaspora. Lk 67. ISBN 9781134496686. During autumn 1990 more than half of the Palestinians in Kuwait fled as a result of fear or persecution.
  189. ↑ "The PLO in Kuwait". 8. mai 1991. But in September and October 1990, large numbers of Palestinians began to leave. In addition to the fear of arrest, and their mistreatment at roadblocks by Iraqis, food shortages were becoming serious and medical care difficult. Kuwaitis and Palestinians alike were penniless. They were forced to sell their cars and electrical appliances at improvised markets to anyone who had cash, even to Iraqi civilians coming from Iraq to buy on the cheap. Thus by December 1990, Kuwait's Palestinian population had dwindled from a pre-invasion strength of 350,000 to approximately 150,000.
  190. ↑ Islamkotob. "History of Palestine". Lk 100.
  191. ↑ Mattar, Philip (2005). Encyclopedia of the Palestinians. Lk 289–290. ISBN 9780816069866.
  192. ↑ Schulz, Helena Lindholm (27. juuli 2005). The Palestinian Diaspora. Lk 67. ISBN 9781134496686. Regulations on residence were considerably tightened and the general environment of insecurity triggered a continuous Palestinian exodus.
  193. ↑ Hicks, Neil (1. jaanuar 1992). Kuwait: Building the Rule of Law: Human Rights in Kuwait. Lk 35. ISBN 9780934143493. There was a great exodus of Palestinians from Kuwait during July and August, partly attributable to fear of abusive actions by the Kuwaiti security forces, but also brought about by economic necessity.
  194. ↑ "Kuwait - Population".
  195. ↑ Yann Le Troquer; Rozenn Hommery al-Oudat (kevad 1999). "From Kuwait to Jordan: The Palestinians' Third Exodus". Journal of Palestine Studies. 28 (3): 37–51. DOI:10.2307/2538306. JSTOR 2538306.
  196. ↑ "Palestinians Open Kuwaiti Embassy". Al Monitor. 23. mai 2013.
  197. ↑ "S/RES/833(1993)".
  198. ↑ "U.S. has 100,000 troops in Kuwait". CNN. 18. veebruar 2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 8. november 2012. Vaadatud 29. oktoobril 2011.
  199. ↑ "Next in Line: Succession and the Kuwaiti Monarchy". Carnegie Endowment for International Peace (inglise). Vaadatud 19. septembril 2021.
  200. ↑ Ulrichsen, Kristian; Henderson, Simon (4. oktoober 2019). "Kuwait: A Changing System Under Stress". The Washington Institute for Near East Policy.
  201. ↑ "Everyone's a loser as Kuwait's "Black Wednesday" leaves opposition weaker and regime foundering | Gulf States Newsletter". www.gsn-online.com. Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  202. ↑ Diwan, Kristin Smith. "Kuwait's constitutional showdown". Foreign Policy (Ameerika inglise). Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  203. ↑ "'Fake' video tape ends Kuwait coup investigation". BBC News (Briti inglise). 18. märts 2015. Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  204. ↑ "فيديو: أحمد الفهد الصباح عبر قناة الوطن: يشرح قصة (الشريط) وكيف تعامل معه: وصلني من مصدر مجهول !". مدونة الزيادي (araabia). Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  205. ↑ "Kuwait, ally on Syria, is also the leading funder of extremist rebels". The Washington Post.
  206. ↑ "How our allies in Kuwait and Qatar funded Islamic State". www.telegraph.co.uk.
  207. ↑ David Andrew Weinberg (16. jaanuar 2014). "New Kuwaiti Justice Minister Has Deep Extremist Ties".
  208. ↑ William Mauldin, "U.S. Calls Qatar, Kuwait Lax Over Terror Financing", The Wall Street Journal, 23 October 2014
  209. ↑ Zoltan Pall. "Kuwaiti Salafism and Its Growing Influence in the Levant".
  210. ↑ Mary Ann Tétreault (november 2001). "Frankenstein's Lament in Kuwait".
  211. ↑ Elizabeth Dickinson. "Playing with Fire: Why Private Gulf Financing for Syria's Extremist Rebels Risks Igniting Sectarian Conflict at Home".
  212. ↑ Josh Rogin (14. juuni 2014). "America's Allies Are Funding ISIS". The Daily Beast.
  213. ↑ "The Terrorist Funding Disconnect with Qatar and Kuwait". The Washington Institute.
  214. ↑ "Kuwait: Extremism and Terrorism | Counter Extremism Project". www.counterextremism.com.
  215. ↑ "Kuwait orders media blackout on "coup" video". www.aljazeera.com (inglise). Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  216. ↑ "Indicted Kuwaiti Sheikh Steps Aside From I.O.C. (Published 2018)". The New York Times (Ameerika inglise). The Associated. 19. november 2018. ISSN 0362-4331. Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  217. ↑ "Kuwaiti royals jailed after appeal in social media case fails". ArabianBusiness.com (inglise). Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  218. ↑ "تفجير مسجد الصادق رفض إلزام الحكومة تعويض المتضررين" (araabia). 4. september 2018.
  219. ↑ "حكم نهائي يُخلي مسؤولية الحكومة الكويتية من تعويض متضرري تفجير مسجد الإمام الصادق | صحيفة الأحساء نيوز" (araabia). 4. september 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. september 2022. Vaadatud 28. juunil 2023.
  220. ↑ "Kuwaiti court overturns conviction of ruling family member - media". Reuters (portugali). 26. jaanuar 2016. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. oktoober 2020. Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  221. ↑ "Powerful Kuwaiti IOC member to be tried in Switzerland for forgery". France 24 (inglise). 17. november 2018. Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  222. ↑ "Indicted Kuwaiti Sheikh Steps Aside From I.O.C. (Published 2018)". The New York Times (Ameerika inglise). 19. november 2018. ISSN 0362-4331. Vaadatud 17. oktoobril 2020.
  223. ↑ "Sheikh Ahmad al-Sabah stands down from IOC amid forgery allegations". The Guardian (inglise). 19. november 2018. Vaadatud 20. oktoobril 2020.
  224. ↑ "Court sentences ex-PIFSS chief, wife to life in jail for funds embezzlement". Arab Times. 6. aprill 2017. Vaadatud 15. juunil 2020.
  225. ↑ "Kuwait Defence Minister Shaikh Nasser takes aim at outgoing premier Jaber". gulfnews.com (inglise). Vaadatud 2. septembril 2021.
  226. ↑ "Cash-strapped Kuwait struggles with paying government salaries". The Arab Weekly. 19. august 2020.
  227. ↑ 227,0 227,1 "Kuwait's fractious politics undermine much-needed fiscal measures". MEI. 11. märts 2021.
  228. ↑ "Kuwait emir urges MPs to end conflict and help tackle liquidity crunch". The New Arab. 15. detsember 2020.
  229. ↑ "Kuwait Credit Rating Cut for Second Time in Two Years by S&P". Bloomberg. 16. juuli 2021.
  230. ↑ Eric Ellis (30. aprill 2021). "Financial markets: Is it too late for Kuwait?". Euromoney.
  231. ↑ "Stolen Kuwaiti Money in Beverly Hills "Mountain," U.S. Says". Bloomberg.com (inglise). 16. juuli 2020. Vaadatud 19. septembril 2021.
  232. ↑ "Kuwait swears in new emir after Sheikh Sabah's death". Aljazeera. Vaadatud 30. septembril 2020.
  233. ↑ "Sheikh Meshaal sworn in as Kuwait's new crown prince – Middle East". Al Jazeera. 8. oktoober 2020. Vaadatud 16. oktoobril 2020.
  234. ↑ Fiona MacDonald (19. juuni 2021). "This $600 Billion Wealth Fund Got Caught in a Power Struggle". Bloomberg News.
  235. ↑ Courtney Freer (30. aprill 2021). "Political Gridlock Is Damaging the Kuwaiti Economy". World Politics Review.
  236. ↑ "Kuwait facing "immediate crisis" as it seeks cash to plug deficit". Arabian Business. 3. veebruar 2021.
  237. ↑ "Oil-rich Kuwait faces looming debt crisis". Al Jazeera. 24. november 2020.
  238. ↑ Ahmed Helal (18. november 2020). "Kuwait's fiscal crisis requires bold reforms". Atlantic Council.
  239. ↑ "Expat Exodus Adds To Gulf Region's Economic Diversification". S&P Global. 15. veebruar 2021.
  240. ↑ "Kuwait transfers ex-interior minister to prison pending probe". Middle East Monitor (Briti inglise). 15. märts 2021. Vaadatud 2. septembril 2021.
  241. ↑ "Former Kuwaiti premier held on corruption charges". www.aa.com.tr.
  242. ↑ "Kuwait: Sheikh Jaber Al Mubarak Al Sabah detained". gulfnews.com.
  243. ↑ "Trial of Olympic sheikh on forgery charges opens in Geneva". AP NEWS (inglise). 30. august 2021. Vaadatud 31. augustil 2021.
  244. ↑ "Olympic official quizzed for 5 hours in Geneva forgery trial". ABC News (inglise). Vaadatud 1. septembril 2021.
  245. ↑ Farge, Emma (10. september 2021). "Kuwait's Sheikh Ahmad convicted of forgery in Geneva trial". Reuters.
  246. ↑ Panja, Tariq (10. september 2021). "Olympics Power Broker Convicted in Forgery Case". New York Times.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuveidi artiklid
Kuveidi ajalugu
Kuveidi geograafia
Elusloodus • Geoloogia • Jõed • Piirid • Saared
Kuveidi poliitika
Kuveidi majandus
Pangad • Keskpank • Dinaar • Tervishoid • Börs • Transport
Kuveidi kultuur
Sõltumatud riigid
Afganistan • Araabia Ühendemiraadid • Armeenia • Aserbaidžaan • Bahrein • Bangladesh • Bhutan • Brunei • Egiptus • Filipiinid • Gruusia • Hiina • Ida-Timor • Iisrael • India • Indoneesia • Iraak • Iraan • Jaapan • Jeemen • Jordaania • Kambodža • Kasahstan • Katar • Kuveit • Kõrgõzstan • Küpros • Laos • Liibanon • Lõuna-Korea • Malaisia • Maldiivid • Mongoolia • Myanmar • Nepal • Omaan • Pakistan • Põhja-Korea • Saudi Araabia • Singapur • Sri Lanka • Süüria • Tadžikistan • Tai • Türgi • Türkmenistan • Usbekistan • Venemaa • Vietnam
Tunnustamata riigid
Sõltuvad territooriumid
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kuveidi_ajalugu&oldid=6499700"