OPEC

Allikas: Vikipeedia
Naftat Eksportivate
Riikide Organisatsioon
Lipp
Liikmesriikide kaart
Peakorter Viin, Austria
Ametlikud keeled Inglise keel
Tüüp Kaubandusliit
Liikmesriigid
Juhtkond
– President Bijan Namdar Zanganeh
– Peasekretär Abdallah el-Badri
Asutamine Bagdad, Iraak
– Statuut 10.–14. september 1960
– Jõustus jaanuaris 1961
Pindala Kokku 11 854 977 km2
Rahvaarv Oletatav 372 368 429
Elaniketihedus 31,16 in/km2
Valuuta Indekseeritakse dollarites barreli kohta

Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon (ingl Organization of the Petroleum Exporting Countries, OPEC (ˈoʊpɛk/ oh-pek) on rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on koordineerida ja ühtlustada naftapoliitikat liikmesriikides ja tagada stabiilne naftaturg, kindlustamaks tõhus, tarbijale ökonoomne ja regulaarne varustatus, tootjatele stabiilne sissetulek ja investeeringute õiglane tasuvus. [1]

OPEC on valitsustevaheline organisatsioon, mis loodi 10. – 14.septembril 1960.a Bagdadis, Iraagis. Viis asutajaliiget olid: Iraak, Iraan, Kuveit, Saudi-Araabia ja Venezuela, hiljem liitusid veel 9 riigi valitsused: Katar, Indoneesia, Liibüa, Araabia Ühendemiraadid, Alžeeria, Nigeeria, Ecuador, Gabon ja Angola. 1992.a detsember – 2007.a oktoober oli Ecuador liidu tööst tagandatud, Gabon lahkust liidust 1995.a ja Indoneesia 2009.a jaanuaris. 2014.a seisuga on OPECis 12 liikmesriiki. [2] OPECi peakorter asus Genfis, Šveitsis, 1.september 1965.a kolis see ümber Viini, Austriasse. [3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loomine ja 1960ndad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed sammud OPECi loomiseks tehti 1949.a. Venezuela, Iraan, Iraak, Kuveit ja Saudi Araabia said kokku, et arutleda ühiste võimaluste ja arvamuste üle, mis puudutaks regulaarset ja lähedasemat kommunikeerumist nende vahel. [4]

Suurem vajadus OPECi loomiseks tekkis 1959.a, kui Ameerika Ühendriikide valitsus määras Kohustusliku Nafta Impordikvoodi programmi (MOIP) abil kindlaks imporditavate toornafta ja rafineeritud produktide määrad, tekitades sellega eelisseisu Kanadale, Mehhikole ja hiljem Venezuelale. [5] Samuti tõstis IOCs ühepoolselt toornafta hinda, vastavalt Venezuelale 5¢ kuni 25¢ barreli kohta ja Lähis-Idale kuni 18¢ barreli kohta. Selle tagajärjel toimus esimene Araabia Petrooleumi Kongress Kairos, mis võttis vastu resolutsiooni (Oil Consultation Commission), et IOCs peab teada andma ja konsulteerima enne hindade tõstmist vastavate tootmisriikide valitsustega. [4]

Rahvusvahelisel turul domineeris „Seitse Õde“, Nõukogude Liit oli moodustanud omaette turu (FSU) ja rolli mängisid ka teised tsentraalselt planeeritud majandused (CPEs). [3] 1960.a augustis muutis IOCs Lähis-Ida toornafta hinda 10¢ kuni 14¢ barreli kohta, sellele vastuseks said järgneval kuul kokku nelja riigi valitsused, et arutleda jätkuva ebavõrdse hinnapoliitika üle. Iraan, Iraak, Kuveit, Saudi-Araabia ja Venezuela said 10. – 14.september 1960.a Bagdadis kokku, kus nende riikide esimene konverents tunnistas OPECit, kui alalist valitsustevahelist organisatsiooni. [4] OPEC loodi, et ühtlustada ja koordineerida liitlasriikide naftapoliitikat. [6]

OPECi eestvedavaks jõuks sai Sekretariaat, mis alguses asus Genfis, Šveitsis, alates 1965.a Viinis, Austrias. 1968.a võeti vastu „Declaratory Statement of Petroleum Policy in Member Countries“, mis määras ära, et liitlasriikidel on õigus teostada iseseisvaid otsuseid oma riigi loodusvarade üle, kui see toimub riigi arengu huvides. [3] 1960ndate lõpuks oli OPECi liikmeskond kasvanud kümneni: 1961.a liitus Katar, 1962.a Indoneesia, Liibüa, 1967.a Araabia Ühendemiraadid, 1969.a Alžeeria. [2]

1970ndad – 1973.a naftaemargo[muuda | redigeeri lähteteksti]

OPECi peakorter Viinis

70ndatel tõusis OPEC rahvusvaheliselt silmapaistvaks organisatsiooniks, kus liitlasriigid suutsid oma naftapoliitikat kontrolli all hoida ja omasid maailmaturul toornafta hinnakujundamisel suurt sõnaõigust. Vaid 1973.a ja 1979.a tõusis nafta hind turul, esimene kord põhjustatuna araabia naftaembargost ja teine kord Iraani revolutsioonist. [3]

1973.a oktoobris kehtestasid OPECi araabia riigid ja Egiptus, Süüria, Tuneesia välja embargo, mis väljendas nende pahameelt, kui USA ja Lääne-Euroopa riigid toetasid Iisraeli Yom Kippuri sõjas. Nafta hind tõusis $3 barreli kohta $12 ja gaasikvoote hakati nomineerima. See põhjustas kütuse hinnatõusu, mis vallandas turu- ja tarbijapaanika ja USA dollari devalveerimise ning USAs oli nafta kasutus maksimumi peal . Embargo mõjutas enim USAd, valitsus, president Richard Nixon ja Kongress võtsid vastu otsuseid, et riik saaks embargoga hakkama. Näiteks kehtestati kiiruspiirang 55 miili/tunnis, suveaeg kehtis terve 1973.a, et vähendada elektrikasutust kodudes, inimestel paluti termostaate 18 kraadini langetada ja tööstustes sai peamiseks energiaallikaks süsi.[7]

Embargo põhjustas ülemaailmse majanduslanguse, töötusmäär kasvas kõrgele samal ajal, kui inflatsioon samuti tõusis. Tarbijad kaotasid huvi masinate vastu, mis olid suure kütusekuluga, see omakorda põhjustas toodangu languse ja masinatööstused pidid hakkama välja mõtlema uusi ja ökonoomsemaid masinaid. Kuigi embargo kestis aasta, neljakordistus naftahind ja OPECi riigid mõistsid, et nende naftat võib kasutada nii majandusliku kui poliitilise relvana.

1975.a Alžeerias toimus OPECi konverents Heads of State and Government, mille raames käsiteli vaesemate riikide rasket olukorda ja maailma majanduse arengu ja stabiilsuse huvides kutsuti üles koostööle rahvusvahelistes suhetes. 1976.a loodi Fund for International Development, liikmesriigid alustasid tööd ambitsioonikate sotsiaal-majanduslike arengukavade kallal. [3] 1971.a liitus OPECiga Nigeeria, 1973.a Ecuador ja 1975.a Gabon – liikmesriikide arv oli tõusnud 13ni. [2]

1980ndad ja nafta ületarbimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1970ndate kõrge naftahinna tulemusena hakkasid tööstusriigid kasutusele võtma alternatiivlahendusi: energiat saadi söest, looduslikust gaasist ja tuumaenergiast ning riikide valitsused kulutasid miljardeid alternatiivide arenguprogrammidele. Nõudlus nafta järgi langes 5 miljonit barrelit päevas, kuigi väljaspool OPECit tootmine tõusis 14 miljonit barrelit päevas, seda kuni 1986.a. Selle aja vältel nafta toodanguprotsent langes 50%-lt 29%-ni, selle tulemusena toimus kuueaastane hinnalangus, mis tipnes 46%-lise hinnalangusega 1986.a. Tulude vähendamiseks Saudi-Araabia piiras tootmiskvoote ja tõstis hindu, 1980.a alandati tootmist 10 miljonit barrelit päevas, 1985.a oli see veerand sellest tasemest. Teised OPECi riigid selle ideega kaasa ei läinud ja Saudi-Araabia plaan kukkus läbi. Saudi-Araabia võttis kasutusele teise taktika, ujutas turu üle odava naftaga, see põhjustas hinnalanguse, barreli hind oli alla 10 dollari. Selle käigu tulemus oli, et kõrge hinnaga tootmispiirkonnad (North Sea) muutusid liiga kalliks. OPECi riigid, mis enne kvootidest ei suutnud kinni pidada, alustasid samuti tootmise piiramist, et hinnad saaks normaliseeruda.

1990ndad ja 2000ndad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hinnaliikumised olid vähem dramaatilisemad, kui 1970-80ndatel ja ajapikku OPECi tegevus nõrgenes Lähis-Ida sõjategevuse tõttu 1990–91.a. [3] Lahesõda ajal soovitas Iraagi president Saddam Hussein OPECi riikidel naftahinda tõsta, aidates sellega OPECi riike rahaliselt.

Naftaturg püüdis integreeritud turgu järgida, kohanedes Nõukogude Liidu järgse maailmaga, kus piirkondlikkus suurenes, toimus globaliseerumine, kommunikatsiooni revolutsioon ja kõrgtehnoloogia kiire areng. OPECi ja mitte OPECi riikide arengut parandasid ka läbimurded tootja, tarbija vahelistes suhetes. Peale ÜRO 1992.a korraldatud kliimamuutuste läbirääkimisi Earth Summit, püüdis OPEC naftatarnete majandamisse õiglust, tasakaalu ja realismi tuua.[3]

Ülemäärane kõikumine ja üldine hinnataseme ebakindlus domineeris 90ndatel ja soojad põhjapoolkera talved 1998–99.a kukutasid hinnad tagasi 1986.a tasemeni. OPECi riikide ühtekuuluvust nõrgestas ka tugevalt riikide jagunemine Iraagi-Iraani sõja ja Kuveidi Iraani invaseerimise mõjud. Peale naftahinna järsku langust, $15 barreli kohta, 1990ndate lõpus, saavutas ühine diplomaatia naftatootmise aeglustumist 1998.a alguses. 2000.a võõrustas Hugo Chavez esimest korda 25.a jooksul OPECi tippkohtumist. Ent järgmise aasta sündmused – 2001.a USA ründamine, sissetund Afganistaani ja 2003.a invasioon Iraaki ja okupatsioon tõstsid naftahinna OPECist sõltumatult kõrgemaile tasemele.

Nafta väärtus kasvas, hinnad tõusid 2008.a keskel rekordiliselt kõrgeks, siis aga raputas maailma finantskriis ja majanduslangus. OPECist sai tähtsam naftasektori toetaja, osana jõupingutusest, et maailm kriisist välja tuleks. OPECi teine ja kolmas tippkohtumine Caracaras ja Riyadhis 2000 ja 2007.a panid paika, et kolm pikaajalisemat strateegiat peavad keskenduma stabiilsele energiaturule, säästvale arengule ja keskkonnale. [3]

2007.a liitus organisatsiooniga Angola. 1992. kuni 2007.a oktoober peatas Ecuator oma liikmelisuse, Gabon lahkust liidust 1995.a ja Indoneesia 2009.a jaanuaris. 2014.a seisuga on OPECil 12 liikmesriiki. [2]

Liikmesriigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegused liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik Piirkond Liitus OPECiga [2] Rahvaarv
(juuli 2012 seisuga)[8]
Pindala (km²)[9] Toodang (barrel/päev)
Alžeeria Aafrika 1969 37 367 226 2 381 740 2 125 000 (16)
Angola Aafrika 2007 18 056 072 1 246 700 1 948 000 (17)
Ecuador Lõuna-Ameerika 2007[A 1] 15 223 680 283 560 485 700 (30)
Iraan Lähis-Ida 1960[A 2] 78 868 711 1 648 000 4 172 000 (4)
Iraak Lähis-Ida 1960[A 2] 31 129 225 437 072 3 200 000 (12)
Kuveit Lähis-Ida 1960[A 2] 2 646 314 17 820 2 494 000 (10)
Liibüa Aafrika 1962 5 613 380 1 759 540 2 210 000 (15)
Nigeeria Aafrika 1971 170 123 740 923 768 2 211 000 (14)
Katar Lähis-Ida 1961 1 951 591 11 437 1 213 000 (21)
Saudi-Araabia Lähis-Ida 1960[A 2] 26 534 504 2 149 690 8 800 000 (2)
Araabia Ühendemiraadid Lähis-Ida 1967 5 314 317 83 600 2 798 000 (8)
Venezuela Lõuna-Ameerika 1960[A 2] 28 047 938 912 050 2 472 000 (11)
Kokku 369 368 429 11 854 977 km² 33 327 700 barrel/päev
  1. Ecuador liitus OPECiga 1973. aastal, lahkus 1992. aastal ja liitus taas 2007. aastal.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Üks viiest asutajaliikmest, kes osales esimesel konverentsil aastal 1960.

Endised liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riik Piirkond Liitus OPECiga Lahkus OPECist
Gabon Aafrika 1975 1994
Indoneesia Kagu-Aasia 1962 2009

Sekretariaat[muuda | redigeeri lähteteksti]

OPECi Sekretariaat on organisatsiooni täitevorgan, mis esmakordselt kutsuti kokku 1961.a Genfis, Šveitsis. 1965.a aprillis võttis kaheksas OPECi konverents vastu uue asukohariigi lepingu, mille kohaselt asub peakorter sama aasta 1.septembrist Viinis. [10] Sekretariaat vastutab kõikide konverentsidel vastu võetud otsuste eest ja teostab juhatuse nõukogu otsuseid, samuti tegeleb teadusuuringutega. Sekretariaati kuulub organisatsiooni tegevjuht ehk peasekretär ja töötajad, kes on vajalikud organisatsiooni tegevuses. Peasekretäri kantselei koosneb õigusbüroost, teadusuuringute osakonnast ja tugiteenuste osakonnast. [10] OPECi peasekretär on Abdalla Salem El-Badri. [11]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. OPEC. Our Mission. Kasutatud 21.aprill 2014.a. (inglise keel)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 OPEC. Member Countries. Kasutatud 20.aprill 2014.a. (inglise keel)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 OPEC. Brief History. Kasutatud 20.aprill 2014.a. (inglise keel)
  4. 4,0 4,1 4,2 OPEC Secretariat. General Information. 2012.a mai. Viin, Austria: Organization of the Petroleum Exporting Countries. (pdf) Kasutatud 20.aprill 2014.a. (inglise keel)
  5. Benjamin Zycher. OPEC. Kasutatud 20.aprill 2014.a. (inglise keel)
  6. Albert L. Danielsen. OPEC. Kasutatud 20.aprill 2014.a. (inglise keel)
  7. Oil Embargo, 1973–1974. 31.oktoober 2013.a. Kasutatud 21.aprill 2014.a. (inglise keel)
  8. Field Listing – Population. CIA World Factbook. Vaadatud 401.2009.
  9. Field Listing – Area. CIA World Factbook. Vaadatud 4.01.2009.
  10. 10,0 10,1 OPEC. Secretariat. Kasutatud 22.aprill 2014.a. (inglise keel)
  11. OPEC. Secretary General. Kasutatud 22.aprill 2014.a. (inglise keel)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]