Tsikuraat

Allikas: Vikipeedia
Dur-Untash, või Choqa Zanbil, oli ehitatud 13. sajandil eKr Untash Napirisha poolt ja asub Iraanis Susa lähedal. See on üks maailma kõige paremini säilinud tsikuraatidest.

Tsikuraat (akadi ziqqurrat) ehk astmiktempel on Mesopotaamia kultusehitiste tüüp: massiivne, astangutena ülespoole ahenev torn.

Astangute seinad olid eenduvate osadega liigendatud ning mitmesuguste vahenditega, nt bituumeni ja põletatud tellistega, erivärvilisteks tehtud. Tsikuraadi tipus asus väike tempel - jumala elukoht -, mida katvate glasuurtelliste helesinine värvus rõhutas veelgi tsikuraadi seost taevaste jõududega. Tsikuraadi tippu viisid trepid.

Arvatavasti oli kõige suurem tsikuraat Babülonis asunud Etemenanki (alus 91x91, kõrgus 91 m). Seda peetakse Piiblis kirjeldatud Paabeli torni prototüübiks ning on nimetatud üheks maailmaimedest, ehkki klassikalistes seitsme maailmaime loendites seda ei mainita. Etemenanki kuulus Babüloonia riigijumala Marduki templi Esagila kompleksi.

Vaatamata tsikuraatide mõningasele sarnasusele Vana-Egiptuse püramiididega on nendevaheline seos tänaseni vaieldav. Ka erinevused on silmapaistvad; eelkõige olid püramiidid mitte templid, vaid hauaehitised. Samas ei saa kultuurisidemeid Mesopotaamia ja Egiptuse vahel eitada.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]