Bobisõit

Allikas: Vikipeedia
Bobisõitjad Davosis (1910)

Bobisõit on mäespordiala, kus aerodünaamilisel tüüri ja piduriga kelgul (bobil) laskutakse mäest mööda erilist külgseintega jäärada ehk jäärenni. Bobisõidus võistlevad naised ja mehed, aga mitte omavahel, vaid eraldi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bobisõit sai alguse 19. sajandi lõpul Šveitsis. Algatajaks peetakse inglast Wilson Smithi, kes ühendas 1885. aastal laua abil 2 kelku ja sõitis selle kaksikkelguga Sankt Moritzist Celerianasse. Kelgu konstruktsiooni täiendas ameeriklane Towensen 18881889. Ta suurendas esikelgu jalaste pöördeulatust ja tegi tagakelgule rehataolise piduri. 1889. aastal peeti esimesed bobisõiduvõistlused. Nüüdisaegse bobiga sarnaneva kelgu ehitas šveitslane C. Matis (ka Mattys, Mathias) 1891. aastal. Šveitslane Rösinger konstrueeris 1903. aastal kelgule rooli ja piduri. 1927. aastal ehitas šveitslane Fritz Feierabend esimese teraskelgu.

Esimene bobirada pikkusega 1610 meetrit ehitati 1902. aastal Sankt Moritzis (varem sõideti mägiteedel ja kelguradadel).

1923. aastal asutati Pariisis Rahvusvaheline Bobisõiduföderatsioon FIBT (prantsuse keeles Fédération Internationale de Bobsleigh et de Tobogganing). Sellesse kuulub 55 riiki ja selle president on Robert H. Storey (Kanada).

Olümpiamängude kavva on bobisõit kuulunud 1924. aasta esimestest taliolümpiamängudest alates. 1924. ja 1928. aastal võisteldi nelja- ja viiebobidel, klasse eraldamata, võistlus nelja- ja kahebobidel on kavas 1932. aastast alates. Ainus kord jäid bobisõiduvõistlused pidamata 1960. aasta Squaw Velley´s (USA), sest seal ei olnud bobirada.

Maailmameistrivõistlusi on korraldatud 1924. ja 1928. aastal (toimusid koos olümpiamängudega) ning järjepidevalt igal aastal neljabobidel alates 1930. aastast (välja arvatud 1933 ja 19401946) ja kahebobidel 1931. aastast (välja arvatud 1940–1946), kui võistlused jäid ära II maailmasõja tõttu.

Bobirada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rada ehitatakse kivist, mullast ja puidust või valatakse betoonist, kaetakse lumega ja jäätatakse. Tänapäeval valmistatakse tehisjääradu.

Külgseinte kõrgus on tavaliselt 0,5 m, kuid kurvides peab see ületama bobi trajektoori lae vähemalt 1 m võrra (julgestusala). Rada on keskmiselt 1500 m pikk ja 1,40 m lai, raja langus on 8–15% (lähte ja finiši kõrguste vahe keskmiselt 150 m. Rada peab sisaldama vähemalt ühe S-kujulise kaare, viraaži (mitu üksteisele järgnevat üleminekukaart) ja niinimetatud silmuse ehk juuksenõelakaare (140–180 kraadi).

Eestile kõige lähem bobirada asub Lätis Siguldas. See oli ka ainus bobirada endises Nõukogude Liidus.

Bobisõidu reeglid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bobisõidus võisteldakse kahe- ja neljabobil (meeskonnas kaks või neli meest). 1953. aastal kehtestati bobi mõõtmete ja kaalu ühtsed nõuded. Iga võistluse eel kaalutakse bobi eraldi ja mehitatuna. Kui mehitatud bobil ei ole maksimaalkaalu, võib raskuse suurendamiseks lisada bobile lisa raskust. Lubatud on nii ratas- kui nöörrool. Võistlejad kannavad kaitseprille ja -kiivrit ning tihedat, tuulekindlat kehale liibuvat riietust.

Bobi tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõuded Kahebobi Neljabobi
Bobi pikkus esijalast tagajala lõpuni (cm) 270 380
Esijalaste pikkus (cm) 93 104
Tagajalaste pikkus (cm) 115 127
Jalaste laius (mm) 8 12
Jalaste vahe (cm) 67 67
Bobi kaal (kg) 175 230
Mehitatud kaal (kg) 375 630

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]