Kiiruisutamine

Allikas: Vikipeedia
Ireen Wüst 2007. aastal
Jaap Eden 1890. aastal.

Kiiruisutamine on talispordiala, kus võisteldakse erilistel pikkadel õhukese teraga uiskudel.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uiske kasutati juba vanaajal, et jääl paremini liikuda. Algselt olid need valmistatud loomaluust ning liikudes anti kepitõugetega hoogu. Raudteraga puu-uiske hakati valmistama Hollandis 13. sajandi keskel. Varaseimad teadaolevad uisutamisvõistlused peeti 16. sajandil Friisimaal. Esimene uisutajate klubi asutati 1742. aastal Edinburghis. Võistlusspordina hakati kiiruisutamist harrastama 18. sajandil Inglismaal ning 19. sajandil Hollandis, Skandinaaviamaades, Saksamaal, Venemaal ja Põhja-Ameerikas. 1848. aastal patenteeris E. W. Bushall Philadelpias esimesed terasuisud. 1889. aastal peeti Amsterdamis mitteametlikult esimesed maailmameistrivõistlused.

1892. aastal asutasid Austria, Hollandi, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia ja Ungari uisutajad Scheveningenis (Holland) Rahvusvahelise Uisutamisliidu ISU (ingl. International Skating Union). See on vanim rahvusvaheline talialade liit. ISU-sse kuulub 73 liikmesriiki. ISU peamaja asub Lausanne'is


1742 Edinburghis asutati esimene uisutajate klubi.
1772 Briti kapten Robert Jones andis välja esimese uisutamisõpiku "A Treatise on Skating".
1801 Groningenis Hollandis toimusid esimesed kiiruisutamise võistlused.
1877 Valmis esimene Glaciariumi tehisjäärada Londonis.
1892 Scheveningenis asutati rahvusvaheline uisuliit Internationale Eislaufvereinigung, hiljem International Skating Union, ISU.
1893 Toimusid esimesed ametlikud maailma- ja Euroopa meistrivõistlused. Maailmameistriks tuli hollandlane Jaap Eden ja Euroopa meistriks rootslane Rudolf Ericsson.
1924 Chamonix olümpiamängudel oli kiiruisutamine esimest korda kavas. Kolmekordseks võitjaks tuli soomlane Clas Thunberg, kes sai veel ka ühe hõbeda ja ühe pronksi.
1928 Clas Thunberg jätkas oma võitude seeriat olümpial, kahe kullaga.
1931 Clas Thunberg võitis Helsingis viienda MM tiitli.
1952 Norralane Hjalmar Andersen võitis Oslos kolm olümpiakulda.
1980 Lake Pacidi olümpiamängudel sai ameeriklane Eric Heiden hakkama uskumatu saavutusega, võites kõikidel kavas olnud aladel olümpiakulla.
1992 Albertville'i taliolümpial võisteldi esimest korda lühirajauisutamises (Short track).
1997 Võeti kasutusele uut tüüpi klappuisud, mis võimaldasid kahe aasta jooksul uuendada kõik maailmarekordid.

Pilt klassikalise kiiruisu ja klapp-uisku vahelisest erinevusest.

Kiiruisutamise eripära ja uisud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiiruisutamine on üldiselt kestvusala. Viimastel aastakümnetel on kiiruisutajad spetsialiseerunud erinevatele distantsidele. Aastate eest oli võistlusprogramm selline, et hea treenitusega sportlane saavutas edu pea igal distantsil.

Lühim sõit on 500 m, mis nõuab uisutajalt väga kiiret starti ja head kiirendust ning head kurvitehnikat. Uisusprinterid saavutavad üldiselt edu 500 m ja 1000 m sõidul. 1500 m on selline distants, mida võivad edukalt läbida nii sprinterid kui ka pikkade distantside sõitjad. Distantsid 3000–10 000 m nõuavad uisutajatelt jõukestvust ja kõrget maksimaalset hapnikutarbimist. Eriti tähtis on hoida oma füüsilist tugevust kogu distantsi vältel. Kiiruse lisamine lühidistantsil ja ökonoomne sõitmine pikal distantsil on täiesti erinevad olukorrad. Kiiruisutaja uisutamisasend peab olema võimalikult aerodünaamiline.

Aastast 1997 on kasutusel nn klappuisud. Uisutera on kinnitatud uisusaapa külge ainult ühest punktist. Klappuisuga on jala liikumisulatus palju suurem ja uisutamine dünaamilisem.

Rada ja rajavahetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiiruisutamisrada on ellipsikujuline, selle pikkus on 133,33, 250, 333,33 või 400 m. 400 m pikkune rada on rahvusvaheline standardrada, sellel paikneb kõrvuti kaks 4–5 m laiust rada, mida eraldavad teineteisest punasest plasttähised. Raja sirgete lõikude pikkus on 111,95 m, väliskurvide raadius 35 m, väliskaare pikkus 97,81 m, sisekurvide raadius 25 m, sisekaare pikkus 80,11 m. Välimise ja sisemise kurvi vahelise keskmise kaare raadius on 30 m.

Võisteldakse paarikaupa ja võistlejad vahetavad rada igal ringil finiši vastassirgel asuva 70 m pikkusel ristlemislõigul. Rajavahetusel on eelis välisrajalt siserajale mineval võistlejal. Võistleja tulemus võidakse tühistada järgmistel juhtudel:

  • kui ta on uisutanud valel rajal;
  • kui ta on ületanud rajapiirde vales kohas;
  • kui ta on põhjustanud kokkupõrke rajavahetusel.

Lühirajauisutamise ehk short tracki rada on 111,12 pikk ja 6,75 m lai. Sirge on 28,07 m. Erinevus võrreldes tavalise kiiruisutamisega on see, et rada on lühem, kurvid järsemad ja starditakse koos. Uisu tera erineb tavalisest.

Võistlusalad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmevõistlus (suur mitmevõistlus) koosneb naistel 500, 3000, 1500 ja 5000 m. Meestel aga 500, 5000, 1500 ja 10 000 m. Distantsid uisutatakse eespool mainitud järjekorras nii, et kaks esimest sõidetakse esimesel päeval ja kaks viimast teisel päeval. Lõpptulemus loetakse nelja distantsi liidetud punktide alusel. Punkte loetakse nii, et 500 m aeg on ühtlasi punktisumma. Edasi läheb punktide lugemine nii, et 1500 m sekundi väärtus on kolm punkti, 3000 m kuus, 5000 m kümme ja 10 000 m 20 punkti. Vähem punkte kogunud ehk distantsid suhteliselt kiiremini sõitnud kiiruisutaja on võitja.

Sprindimitmevõistluses uisutavad sprinterid 500 m ja 1000 m. Kahepäevasel võistlusel uisutatakse mõlemad distantsid kaks korda läbi.

Olümpiamängudel uisutatakse ainult üksikdistantsidel, nii naistel kui ka meestel on viis ala. Naised võistlevad 500, 1000, 1500, 3000 ja 5000 m distantsil, mehed 500, 1000, 1500, 5000 ja 10 000 m distantsil.
Lisaks senisele viiele distantsile oli kiiruisutajatel 2006. aasta Torino olümpiamängudel kavas veel kuueski medaliala – võistkonnavõistlus. Kolmeliikmelised võistkonnad selgitavad medaliomanikud nii meeste kui kanaiste seas. Uut ala on tänavu MK-sarja etappidel juba katsetatud. Programmi laiendamisest teatas 27. veebruaril 2004 Rahvusvaheline Olümpiakomitee.

2003. aastast on maailmakarika võistlustel kavas ka 100 m.

Lühirajauisutamine ehk short track koosneb naistel 500, 1000 ja 1500 m distantsist ning 3000 m teatesõidust. Mehed võistlevad 500, 1000 ja 1500 m ning 5000 m teatesõidus.

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]