Jalaka liin

Jalaka liin oli 1941. aasta suvel Teise maailmasõja sõjategevuse eel Eestis, enne Saksa vägede pealetungi teostatud kindlustustööde ajal kaevatud tankitõrjekraav Riia maantee ääres Räni aleviku lähedal, 4 kilomeetri kaugusel Tartust.

Kindlustustöid tehti kahel pool Tartut, ka Tartust 7 km kaugusel asuvast Lemmatsis rajati mõlemal pool Riia maanteed ja Tartu-Viljandi maanteed tankitõrjekraavid ja kaevikud. Seal saadi töö valmis 7. juuli õhtuks ja kaitsekraav tuli kogupikkusega umbes 10 km. Üks osa Jalaka liinist asub Tartust Valga poole välja sõites, Lemmatsi külas, E264 maantee ääres. Teine osa liinist rajati Emajõe parempoolsele kaldale Käreverest kuni Praagani.

Ehitati ka kaitsekraave 5-6 km kaugusel Meleskist, Maramaa all ning Peetri surnuaia juures ning Luunjas ja Kabinal, lõuna pool Anne mõisat, Saia juures Tartu–Võru maantee ääres ja kaevati veel Kavastul, Savaküla ja Sääsekõrva juures.

Rajamine

Kindlustustöid Tartu ümbruses alustas Punaarmee 1941. aasta juuli esimestel päevadel. Kaitsetööde aluseks oli Tartu linna garnisoni ülema, polgukomissar Tkatšenko käskkiri Tartu linna garnisonile 2. juulil 1941, milles kästi viivitamatult alustada välitüüpi õhukaitsevarjendite valmistamist tsiviilelanikonna poolt linna täitevkomitee poolt määratud kohtades. Sellest käskkirjast lähtudes asus ka Tartu linna täitevkomitee eesotsas esimees Kristjan Jalakaga kõike tegema, et kaevamistöid võimalikult suuremas ulatuses läbi viia. Ehitati õhukaitsevarjendeid, kaevati kaevikuid, kuulipildujapesi ja tankitõrjekraavi. Tänavatel püüti inimesi – neid saadeti sundkorras linnast välja mullatöödele. Kaevikute liin pidi Emajõe vasakpoolsel kaldal ulatuma Käreverest Praagani. Mullatöid juhatas esialgu Nõukogude okupatsioonivõimu poolt ametisse määratud Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Kristjan Jalak. Sestap nimetatigi Tartu all kaevatud tankitõrjekraave Jalaka liiniks. Mõne päeva pärast võttis tööjuhatuse üle Punaarmee major.

Täitevkomitee käsutas sundkorras välja mullatööle kõik naised-mehed 16.–55. eluaastani. Linna komandant nõudis 30 000 inimest, mis oli Tartu linna täitevkomitee esimehe asetäitja arvates liig mis liig. 3. juulil oli näha Tartu tänavatel inimesi labidate ja moonakottidega. Iga grupi juures oli valve – käitise komissar, usaldusmees ja miilitsamehed, kes kontrollisid kohaletulijaid nimekirjade järgi. Tänavanurkadele pandud valvepostid nabisid juhuslikult tänaval liikujad kinni ja saatsid mullatööle.

Tankitõrjekraav pidi olema 2 m sügav ja umbes sama lai. Tõkke linnapoolne perv tuli kaevata järsk, vastasperv aga kaldu. Mõnel pool töötati kahes vahetuses ööpäev läbi. Iga 50 minuti järel anti 10 minutit puhkuseks. Söömiseks oli aega pool tundi. Kes ei saanud kodust toitu kaasa võtta, töötas poolnäljas. Paljud olid riietatud kergelt, mistõttu öösiti tunti külma. See sunnitöö oli eriti ränk naistele ja nendele, kes varem polnud labidat käes hoidnud.

Kaitsetöödelt pageti võimaluse korral metsa. Paljud mullatöödelt põgenenud varjasid ennast Vasula metsades.

Punaarmeel ei läinudki valmis kaevatud tankitõrjekraave vaja, kuna Nõukogude üksused taganesid neilt positsioonidelt vaenlast kohtamata 8. juulil 1941. Pealegi ei olnud nende vastas seisnud metsavendade ja Lõuna-Eesti suunalt oodatavate Saksa eelüksuste relvastuses ainsatki tanki.

Jalaka liin vangide hukkamispaigana

1941.-1942. aastal kasutati Jalaka liini Tartu koonduslaagris kinnipeetud surmamõistetud vangide hukkamispaigana.

Pärast Teise maailmasõja lõppu süüdistasid Nõukogude võimud Punaarmee vastu võidelnud eestlasi, eriti metsavendi ja Omakaitset korduvalt sõjakuritegudes. Süüdistustes kujutati Jalaka liinil hukatuid süütute inimestena. Muu hulgas räägiti maha lastud sõjavangidest, juutidest ja mustlastest.

Endla Suits:

„"Minule kuuluv Suitsu talu asub viie kilomeetri kaugusel Tartust Tartu-Riia maantee ääres. Umbes saja meetri kaugusele maanteest kaevasid Tartu elanikud sõja algul tankitõrjekraavi, mis läks risti üle maantee. Kraav oli umbes kolm meetrit sügav. Esimestest päevadest peale pärast Tartu linna okupeerimist Saksa vägede poolt, see on 1941. aasta juulist alates, hakati tankitõrjekraavis inimesi maha laskma. Neid toodi kohale autobusside ja veoautodega. Esialgu toimusid mahalaskmised iga päev, mõnikord kuus-seitse korda päevas. Mahalaskmised toimusid erinevatel aegadel: öösel, õhtul ja päeval. Mahalaskmised toimusid kahel pool maanteed asuvas tankitõrjekraavis."“

–

Nõukogude allikad väidavad, et toimepandud kuritegude varjamiseks hakati 1943. aastal hävitama tankitõrjekraavis hukatute laipu. 21. oktoobrist 3. novembrini 1944 välja kaevatud laibad olid aga tervelt säilinud. See on seletatav sellega, et valdav osa hukkamisi toimus ida pool Riia maanteed, praeguse mälestusmärgi poolses osas aga vaid väike osa. Laipade põletamist hiljem samuti hukatud juutide poolt lasid sakslased ka filmida.

Ajavahemikul 21. oktoobrist 3. novembrini 1944 lasi NSV Liidu Erakorraline Riiklik Komisjon lahti kaevata lääne pool Riia maanteed asunud tankitõrjekraavi, kust võeti välja ja uuriti läbi 157 laipa. Osa laipu olid omavahel nööriga kokku seotud. Uuritud laipadest olid 139 koljus kuuliaugud. Osa laipadel kuuliauke ei avastatud. Nõukogude uurijate arvamuse järgi võis selle põhjuseks olla, et mõned mahalastavatest jäid kuulidest puutumata, kuna nad olid aga teistega kokku seotud, tõmbasid kukkujad nad endaga kaasa ja nad maeti elusalt.

Kirjandus

• Riho Juurik, KAITSERAJATISTE LOOMINE MANDRI - EESTI TERRITOORIUMIL 1941. AASTAL, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused. Strateegia õppetool. Lõputöö, Tartu 2008, lk 16
• Jaik Kalev, Jalaka liin ja teised jutustused, Tartu. 2021, ISBN 978-9916-9614-0-7