Klooga koonduslaager

Allikas: Vikipeedia

Klooga koonduslaager (SD Klooga koonduslaager) oli Saksa okupatsioonivõimude poolt Klooga lähedale 1943. aasta septembris loodud Vaivara koonduslaagri välilaager.

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsiooni aegsed kinnipidamisasutused Eestis
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)#Okupatsioonivõimu kuriteod

Asukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laager asus Harju maakonnas, Klooga lähedal, 30 kilomeetri kaugusel Tallinnast lõunapool, parallelselt Tallinn-Paldiski raudteelõiguga 3–4 km kaugusel Klooga raudteejaamast lääne pool, lõunaküljest piirnes laager Klooga järvega[1].

Põhjuseks, miks laager Kloogale rajati, oli tühjaks jäänud Nõukogude sõjaväebaas, mille hooneid sai ära kasutada.

Juhtkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

KZ Klooga ülem oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, september 1943 - september 1944.

Kinnipeetud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laagris oli umbes 3000 juudi meest ja naist Leedu kindralkomissariaadist, Vilniuse ja Kaunase getost, Läti kindralkomissariaadist Salaspilsi koonduslaagrist ning ka mõnisada nõukogude sõjavangi.

Mees- ja naisvangide osakonnad olid teineteisest umbes 600 meetri kaugusel. Laagrit valvasid Saksa SS-üksused ja Saksa Korrapolitseile allunud Eesti 287. Politsei Vahipataljoni 3. rood). Vangid töötasid kolmes vahetuses tsemendi-, tellise- ja puidutööstuses ja ka Wehrmachtile kindlustuste ehitamisel. Nädalavahetusel lasti osa vange kohalikesse taludesse, kus neid ka inimeste poolt toideti.

Kinnipeetute hävitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude allikate järgi tapeti Saksa vägede taganedes 19. septembril 1944 Kloogas enam kui 2000 vangi. Seda on tõendusmaterjalide puudumisel mitmel korral kahtluse alla pandud. Üks kaalukaim vastuargument on küsimus, mis sai hukatute laipadest.

Sonderkommando alustas 19. septembril 1944 Klooga lähedal metsas vangide hukkamisi ja seetõttu tekkis konflikt sakslaste ja eestlaste vahel. 19. septembril 1944 teatas Klooga laagri ülem SS-Untersturmführer Wilhelm Werle ülesrivistatud laagrile, et laager evakueeritakse. Küll aga ei teatanud ta laagrit valvanud 287. Eesti Politseipataljoni 3.kompanii meestele, et kõigi laagriasukate jaoks transport puudub ja kõik juudid likvideeritakse.

Kloogale saabus Julgeolekupolitsei ja SD Eestis SD erikomando, mis alustas laagri lähedal metsas kinnipeetute hukkamisi.

Eestlased olid sellisest käitumisest jahmunud ja teatasid sellest lähedal asunud 20. relvagrenaderide SS-diviisi väljaõppelaagrisse. Väljaõppelaagrist läks leitnant Egon Valter protestiga SS-Sturmbannführer Georg Ahlemanni jutule. Viimane vihastas eestlaste sekkumise üle, rebis Valteri rinnalt Raudristi lindi ja vahistas leitnandi. Nüüd aga vihastusid eestlased, nad murdsid sisse relvalattu ja relvastusid. Valter vabastati ja vahistati hoopis Ahlemann. Võim Kloogal läks täielikult eestlaste kätte. Admiral Johan Pitka palvel sakslane hiljem siiski vabastati. Kuigi 287. Politsei Vahipataljoni mehed kinnipeetute hukkamistest osa ei võtnud, mõisteti peale sõda 38 pataljoni meest selles süüdistatuna Nõukogude võimude poolt pikaks ajaks vangi[viide?].

Vanema põlvkonna Eesti juudikogukonna aktivisti ja kirjaniku Elhonen Saksa väitel koosnes vange hukanud SD Sonderkommando uute andmete järgi tegelikult vene vlassovlastest. Saksa kinnitust mööda vaikis eriuurimiskomisjon pärast sõda maha nende osa vangide massihukkamises, kuna mahalaskjate rahvus ei sobinud Nõukogude võimule.[2]

Klooga koonduslaagrisse jõudsid Punaarmee väeosad 28. septembril 1944. 85 vangi olevat end enne vabastamist ära peitnud ja nii pääsenud väidetavast sakslaste veresaunast, kus olevat tapetud kõik laagri vangid mõned päevad enne vabastamist.[viide?]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klooga koonduslaagris kinnipeetute mälestuseks püstitati laagri asukohale nõukogude ajal memoriaalkompleks ning pärast Eesti taasiseseisvumist samuti 2 mälestuskivi kirjetega.

Klooga koonduslaagri ohvrite mälestusmemoriaal, Klooga aleviku lähedal metsamassiivis
Mälestusmärk holokausti ohviritele Klooga koonduslaagri kunagises asukohas.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Riho Västrik. Klooga koonduslaager − Vaivara süsteemi koletu lõpp. Vikerkaar, 2001, 8−9, Lk 147−155.[3]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

59.3201412324.2133522