Einsatzgruppe A
Einsatzgruppe A oli üks Teise maailmasõja ajal Riigi Julgeoleku Peaameti moodustatud operatiivgruppe, mille ülesandeks oli alates 1941. aasta juulist Idarindel liikudes pealetungivate Saksa armeeüksuste järel tagada võitleva armee tagala ja tagala operatiivpiirkonna julgeolek.
Pikemalt artiklis Einsatzkommando
Eriülesannetega gruppide tegevuse aluseks oli Saksa Riigi füüreri Adolf Hitleri korralduse alusel Saksa armee OKH ülemjuhatuse kindralkortermeistri kindral Eduard Wagneri ja Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti juhi SS-Obergruppenführer Reinhard Heydrichi poolt 1941. aasta mais allkirjastatud koostööleping, mille alusel:
„"Võitlevate vägede julgeoleku kindlustamiseks vene kampaanias on käesoleval ajal sobivad kõik vahendid, selleks, et tagada tagala ohutus ja kaitstus. Sellel eesmärgil tuleb igasugune vastupanu murda kõikide võimalike vahenditega. Selleks, et toetada võitlevat armeed, kasutatakse nende ülesannete täitmiseks Julgeolekupolitseid ja Julgeolekuteenistust."“
– Walther Schellenbergi tunnistused Nürnbergi Tribunali ees, 4. jaanuar 1946[1]
Koostöökokkuleppe alusel oli moodustatavate Eriülesannetega gruppide ülesanded:
- julgeoleku tagamine rindepiirkonnas;
- julgeoleku tagamine armee operatiivtegevuse piirkonnas
- julgeoleku tagamine armee tagalapiirkondades
- julgeoleku tagamine nn riigikomissariaatide tsiviilalluvuses olevates piirkondades.
Koostöökokkuleppes oli ka määratletud Eriülesannetega gruppide alluvussuhted: rindepiirkonnas allusid EG taktikalises ja operatiivkorras kohaliku tegevarmee juhtkonnale.
Operatiivtegevuse ja tagalapiirkonnas allusid EG armeejuhtkonnale vaid armeejuhtkonna poolt algatatud ülesannete täitmisel. tsiviilalluvuses olevates piirkondades kehtisid EG samad alluvussuhted, kui Saksa Riigis st EG allusid Julgeolekupolitsei Peaameti piirkondlikele allasutustele.
Praktikas aga kasutasid Eriülesannetega gruppide liikmed antud volitusi selleks, et vahistada ja likvideerida (hukata) saksa natsionaalsotsialismi ideoloogia vastaseid (kommunistid, Nõukogude parteitegelased ja juudid) ning võimalikke Saksa okupatsioonivõimude vastaseid.
Koosseis ja alluvus[muuda | muuda lähteteksti]
- isikkoosseis 990 meest
- allus armeegrupile Nord Baltimaades
Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]
- Pihkva (saksa keeles Pleskau) (alates 18. juuli 1941)
- Novoselje (alates 23. juuli 1941)
- Pesje (alates 24. august 1941)
- Kikerino (alates 2. september 1941)
- Mešno ja Riia (septembri lõpus 1941)
- Krasnogvardeisk (Gattšina) (alates 7. oktoober 1941)
- Nataljevka (alates november 1942)
Liikumistrajektoor: Königsberg – Kaunas – Vilno – Jelgava – Riia – Daugavpils – Valga – Tartu – Tallinn – Pihkva – Krasnogvardeisk
Juhid (Befehlshaber (BdS) Ostland) ja juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Brigadeführer und Generalmajor der Polizei Walter Stahlecker (juuni 1941 – 23. märts 1942)
- SS-Brigadeführer und Generalmajor der Polizei Heinz Jost (24. märts 1942 – september 1942)
- SS-Oberführer und Oberst der Polizei Humbert Achamer-Pifrader (10. september 1942 – 4. september 1943)
- SS-Oberführer Friedrich Panzinger (4. september 1943 – mai 1944)
- SS-Oberführer und Oberst der Polizei Wilhelm Fuchs (mai 1944 – oktoober 1944)
Erigrupi staap:
- Allosakond I / II, SS-Hauptsturmführer Heinz Trühe, juuni 1941 – jaanuar 1944;
- Allosakond III (SD), SS-Sturmbannführer Karl Tschierschky, juni 1941 – 1942. aasta lõpuni;
- Allosakond IV/V (Gestapo/Kripo), SS-Sturmbannführer Dr. Rudolf Lange, juuni – 1941. aasta detsember
Sonderkommando 1a[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Standartenführer Martin Sandberger (juuni 1941 – 1943), alates 3. detsembrist 1941 määrati ka Julgeolekupolitsei komandöriks Eestis (KdS Estland), asukoht Tallinn
- SS-Obersturmbannführer Bernhard Baatz (30. oktoober 1943 – 15. oktoober 1944)
Tegevuspiirkond: 18.armee tagala; Gumbinnen(maakond Ida-Preisimaal), Liepāja, Jelgava, Miitavi, Riia, Pihkva, Viljandi, Pärnu, Tallinn, Tartu, Narva.
Sonderkommando 1b[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Obersturmbannführer Erich Ehrlinger (Juni 1941 – 3. detsember 1941), alates 3. detsembrist 1941 määrati ka Julgeolekupolitsei komandöriks Valgevenes (KdS Weißruthenien), asukohaga Minsk
- SS-Obersturmbannführer Eduard Strauch (3. detsember 1941 – juuni 1943)
- SS-Standartenführer Erich Isselhorst (30. juuni 1943 – oktoober 1943)
Tegevuspiirkond:16.armee; Kaunas (saksapäraselt Kowno), Minsk, Daugavpils, Zilupe, Ostrov, Rēzekne, Staraja Russa, Tšudovo, Tosno, Vilejka
Einsatzkommando 2[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Sturmbannführer und Regierungsrat Rudolf Batz (juuni 1941 – november 1941), 3. detsembrist 1941 määrati ka Julgeolekupolitsei komandöriks Lätis (KdS Lettland), asukohaga Riias
- SS-Obersturmbannführer Eduard Strauch (4. november 1941 – 3. detsember 1941)
- SS-Sturmbannführer Rudolf Lange (3. detsember 1941 – ?)
Einsatzkommando 3[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Standartenführer Karl Jäger (juuni 1941 – 1943)
- SS-Oberführer Wilhelm Fuchs (15. september 1943 – 6. mai 1944)
- SS-Standartenführer Hans-Joachim Böhme (11. mai 1944 – 1. jaanuar 1945)
1941. aasta lõpuks oli sõjategevus Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene territooriumil lõppenud ning rindejoon peatunud juba väljaspool ning detsembri alguses anti Saksa vägede poolt okupeeritud territooriumid saksa tsiviilvalitsuse alluvusse. Saksa Wehrmachti juurde määratud Sonderkommandode asemel moodustati okupeeritud territooriumitel Saksamaa Riigi Julgeoleku Peaametile alluvad uued piirkondlikud Einsatzkommandod Wehrmachti tagalapiirkondades tegutsemiseks Venemaal ja Ukrainas.
1942/43. aastal[muuda | muuda lähteteksti]
Einsatzkommando 1a (EK 1a)[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Standartenführer Martin Sandberger (1942 keskpaigast – 1942)
- Pikemalt artiklis Julgeolekupolitsei ja SD Eestis
Einsatzkommando 1 (EK 1)[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Obersturmbannführer Karl Tschierschky (1942 lühikeseks ajaks)
- SS-Standartenführer Erich Isselhorst (november 1942 – juuni 1943)
- SS-Obersturmbannführer Bernhard Baatz (alates 1. august 1943 – 15. oktoober 1944)
Einsatzkommando 1b[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Sturmbannführer Hermann Hubig (1942 keskpaigast – 1942. oktoobrini)
- SS-Sturmbannführer Manfred Pechau (alates oktoober 1942)
Tegevuspiirkond: Väegrupp Nord tagalapiirkond, Loknja rajoon
Einsatzkommando 2 (EK 2)[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Sturmbannführer Manfred Pechau (märts 1943)
- SS-Sturmbannführer Reinhard Breder (26. märts 1943 – juuli/august 1943)
- SS-Obersturmbannführer Oswald Poche (alates juuli/august 1943)
Tegevuspiirkond: Väegrupp Nord tagalapiirkond, Šiauljai (saksapäraselt Schaulen), Liepāja (saksapäraselt Libau), Riia
Einsatzkommando 1c[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Sturmbannführer Kurt Graaf (august 1942 – november 1942)
Tegevuspiirkond: Väegrupp Nord tagalapiirkond, Krasnogvardeisk; Nataljevka
Einsatzkommando 3 (EK 3)[muuda | muuda lähteteksti]
- SS-Obersturmbannführer Karl Traut (november 1942 – mai (?) 1943)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Einsatzgruppe B, Väegrupp Mitte juures, juht SS-Gruppenführer Arthur Nebe, tegevuspiirkond Balti riigid ja Ukraina, Liikumismarsuut:Brest-Litovsk – Bialystok – Minsk – Bobruisk – Gomel – Polotsk – Vitebsk – Mogiljov – Smolensk – Brjansk – Orjol – Ržev;
- Einsatzgruppe C, Väegrupp Süd põhjapiirkond (Ukraina, Kiiev), juht SS-Brigadeführer Otto Rasch, Liikumismarsuut: Krakov – Lemberg – Dubnovo – Rovno – Žitomir – Berditšev – Babi Jar – Kiiev – Krementšug – Poltava – Harkov – Kursk;
- Einsatzgruppe D, Väegrupp Süd lõunapiirkond (Bessaraabia ja Krimmi piirkond), juht SS-Gruppenführer Otto Ohlendorf, hiljem Walter Bierkamp, Liikumismarsuut: Jassy – Kišinjov – Mõkolajiv – Odessa – Herson – Perekop – Krimm – Simferopol – Sevastopol – Jalta – Krivoi Rog – Zaporožje – Taganrog – Donetsk – Stalino – Rostov – Novorossiisk – Krasnodar – Maikop – Kislovodsk – Stavropol – Pjatigorsk
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "The Trial of German Major War Criminals, Sitting at Nuremberg, Germany, December 17, 1945 to January 4, 1946". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. juuni 2010. Vaadatud 19. märtsil 2010.