Ryan Lochte

Allikas: Vikipeedia
Ryan Lochte.jpg
Ryan Lochte (2008)
Olympic flag.svg
Kuld 2004 4×200 m vabalt
Kuld 2008 200 m selili
Kuld 2008 4×200 m vabalt
Kuld 2012 400 m kompleksi
Hõbe 2004 200 m kompleksi
Pronks 2008 200 m kompleksi
Pronks 2008 400 m kompleksi
Continents.svg
Kuld 2004 4×200 m vabalt
Kuld 2005 4×200 m vabalt
Kuld 2006 200 m selili
Kuld 2006 200 m kompleksi
Kuld 2006 400 m kompleksi
Kuld 2007 200 m selili
Kuld 2007 4×200 m vabalt
Kuld 2008 100 m kompleksi
Kuld 2008 200 m kompleksi
Kuld 2008 400 m kompleksi
Kuld 2008 4×100 m vabalt
Kuld 2009 200 m kompleksi
Kuld 2009 400 m kompleksi
Kuld 2009 4×100 m vabalt
Kuld 2009 4×200 m vabalt
Kuld 2010 200 m vabalt
Kuld 2010 200 m selili
Kuld 2010 100 m kompleksi
Kuld 2010 200 m kompleksi
Kuld 2010 400 m kompleksi
Kuld 2010 4×100 m kompleksi
Kuld 2011 200 m rinnuli
Kuld 2011 200 m vabalt
Kuld 2011 200 m kompleksi
Kuld 2011 400 m kompleksi
Kuld 2011 4×200 m vabalt
Hõbe 2004 200 m kompleksi
Hõbe 2006 4×100 m kompleksi
Hõbe 2008 200 m selili
Hõbe 2008 4×100 m kompleksi
Hõbe 2010 4×200 m vabalt
Pronks 2004 200 m vabalt
Pronks 2005 200 m selili
Pronks 2005 200 m kompleksi
Pronks 2006 4×100 m vabalt
Pronks 2006 4×200 m vabalt
Pronks 2009 200 m selili
Pronks 2011 4×100 m vabalt
America blank map.png
Kuld 2003 4×200 m vabalt

Ryan Steven Lochte [l'okti] (sündinud 3. augustil 1984 New Yorgi osariigis Canandaiguas) on USA ujuja, mitmekordne olümpiavõitja. Põhiliselt ujub ta selili ja kompleksi, kuid on olümpiavõitja ka vabaujumises.

11. veebruari 2012 seisuga on ta suurvõistlustelt (olümpiamängud, maailmameistrivõistlused ujumises, maailmameistrivõistlused lühirajaujumises ja Panameerika mängud) võitnud 29 kuld-, 9 hõbe- ja 9 pronksmedalit.

Tema isa Steven on ujumistreener, ema Ileana on lasteaia direktor. Ema on kuubalane ning sündinud ja kasvanud Havannas. Ryanil on vanemad õed Kristin ja Megan ning nooremad vennad Devon ja Brandon. Vanemad lahutasid 2010.

Lochte lõpetas 2002 Floridas Port Orange'is keskkooli ja astus samal aastal Florida ülikooli, mille lõpetas 2007 spordimänedžeri erialal.

2003[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimest korda pääses Lochte USA koondisse 2003. aasta Panameerika mängudel, mis toimusid Dominikaani Vabariigis Santo Domingos. Individuaalselt ta veel ujuma ei saanud, ainult meeskondlikult. Kõik 8 4×200 m vabaujumises osavõtvat meeskonda pääsesid otse finaali ja USA püstitas seal 13. augustil Panameerika mängude rekordi ajaga 7.18,93, edestades Brasiiliat 6,21 sekundiga. Lochte ujus kolmandat vahetust. 4×100 meetris oli ootamas teine kuldmedal. 9 meeskonna tõttu tuli pidada eelujumised, mille USA kindlalt võitis 3.22,36-ga, aga finaalis startis teise vahetuse ujuja liiga vara ja USA diskvalifitseeriti.

2004[muuda | redigeeri lähteteksti]

2004. aasta suveolümpiamängudele Ateenas kvalifitseerus Lochte kahel alal: USA katsevõistlustel oli ta 200 m kompleksis Michael Phelpsi järel teine ja 200 m vabaujumises neljas.

4×200 m vabaujumise eelujumises 14. augustil võitis USA oma eelujumise 7.12,80-ga, edestades ka teise eelujumise võitjat Austraaliat (7.14,85). Finaalis, mis peeti samal päeval, võitis USA 7.07,33-ga Austraalia (7.07,46) ees ja see oli Austraalia esimene kaotus 6 aasta jooksul.

200 m kompleksujumises saavutas Lochte eelujumises paremuselt 10. aja 2.01,41, aga poolfinaali viis seegi. Seal said Phelps ja Lochte juba kaks parimat aega (Lochte 1.59,58) ning finaalis samuti (Lochte 1.58,78 oli parem kui olümpiarekord, aga Phelps finišeeris veel varem).

Pärast olümpiamänge toimusid USA-s Indianapolises 2004. aasta maailmameistrivõistlused lühirajaujumises, kus Lochte saavutas täiskomplekti medaleid. Ta lõpetas 200 m vabalt pronksmedaliga Phelpsi ja Kanada ujuja Rick Say järel, 200 m kompleksi hõbemedaliga Brasiilia ujuja Thiago Pereira järel ja 4×200 m kuldmedaliga Austraalia ees.

2005[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005. aasta juuli teisel poolel toimusid Montréalis 2005. aasta maailmameistrivõistlused ujumises, kus Lochte saavutas kaks pronksmedalit (200 m selili, võitis Aaron Peirsol Austria ujuja Markus Rogani ees, ja 200 m kompleksi, võitis Phelps Ungari ujuja László Csehi ees) ning ühe kuldmedali (4×200 m vabaujumises Kanada ja Austraalia ees).

2006[muuda | redigeeri lähteteksti]

2006. aasta aprillis toimusid Hiinas Šanghais 2006. aasta maailmameistrivõistlused lühirajaujumises, kus Lochte tuli kolmekordseks maailmameistriks. Ta võitis 200 m selili maailmarekordiga 1.49,05 Markus Rogani ees (1.50,97), 200 m kompleksi maailmarekordiga 1.53,31 Markus Rogani ees (1.55,68) ja 400 m kompleksi meistrivõistluste rekordiga 4.02,49. Lisaks saavutas ta USA meeskonnaga hõbemedali 4×100 m kompleksis 3.28,00-ga (võitis Austraalia 3.27,71-ga). Kuid teateujumise avavahetuses püstitas ta 100 m seliliujumise maailmarekordi, saades esimeseks inimeseks, kes seda distantsi ujunud alla 50 sekundi. Veel kuulus USA-le kaks teatepronksi: 4×100 m vabaujumises 3.11,92-ga Itaalia ja Rootsi järel (Lochte ujus teist vahetust) ning 4×200 m vabaujumises 7.04,34-ga Itaalia ja Austraalia järel (Lochte ujus avavahetust).

Sama aasta augusti teises pooles toimusid Kanadas Victorias Vaikse ookeani meistrivõistlused ujumises, kus Lochte saavutas kaks hõbemedalit ja ühe kuldmedali. 100 m seliliujumises kaotas ta 54,02-ga Peirsolile (53,32) ja 200 m kompleksis 1.56,11-ga Phelpsile (4.10,47). USA teatemeeskond võitis 4×200 m vabalt 7.05,28-ga, edestades Kanadat 7 ja Austraaliat 12 sekundiga ning Lochte ujus teist vahetust.

2007[muuda | redigeeri lähteteksti]

2007. aasta märtsis-aprillis toimusid Melbourne'is 2007. aasta maailmameistrivõistlused ujumises ja Lochte osales USA neljas kaksikvõidus. 50 m seliliujumises saavutasid Lochte ja Peirsol eelujumises 5. ja 10. aja, aga mõlemad loobusid poolfinaalist. 100 m seliliujumise võitis Peirsol maailmarekordiga 52,98 ja Lochte tuli 53,50-ga teiseks. 200 m seliliujumise võitis Lochte maailmarekordiga 1.54,32 ja Peirsol tuli 1.54,80-ga teiseks. 200 m kompleksi võitis Phelps maailmarekordiga 1.43,98 ja Lochte tuli 1.56,19-ga teiseks. 400 m kompleksi võitis Phelps maailmarekordiga 4.06,22 ja Lochte tuli 4.09,74-ga teiseks. 4×200 m vabaujumises püstitas USA meeskond, kus Lochte ujus teist vahetust, 7.03,24-ga maailmarekordi. 4×100 m kombineeritud teateujumises ujus Lochte avavahetust, aga USA meeskond diskvalifitseeriti.

200 meetris seliliujumises oli Peirsol 7 aastat võitmatu olnud, kuid MM-il lõpetas Lochte selle seeria. Pärast maailmameistrivõistlusi võitis Lochte Peirsoli ka 100 meetris selili, kus viimane oli samuti 7 aastat võitmatu olnud.

2008[muuda | redigeeri lähteteksti]

2008. aasta aprillis toimusid Suurbritannias Manchesteris 2008. aasta maailmameistrivõistlused lühirajaujumises. Lochte sai seal neli kulda ja kaks hõbedat. Ta sai mängude edukaimaks sportaseks (4 kulda võitis ka Marleen Veldhuis Hollandist).

200 m seliliujumises kaotas ta Markus Roganile, kes püstitas maailmarekordi 1.47,84, 7 sajandikuga ja jäi hõbedale. Seevastu kompleksujumises tegi ta puhta töö, võites 100 m maailmarekordiga 51,15 (järgnes Sloveenia ujuja Peter Mankoč Euroopa rekordiga 52,21), 200 m maailmarekordiga 1.51,56 ja 400 m ajaga 4.03,21. 4×100 m vabaujumises oli tema päralt avavahetus ja USA võitis maailmarekordiga 3.08,44. 4×100 m kompleksujumises ujus Lochte kolmandat vahetust ja USA kaotas maailmarekordi 3.24,29 ujunud Venemaa koondisele 9 sajandikuga, jäädes hõbedale.

Lochte, Phelps ja Cseh olümpiamängude autasustamistseremoonial

2008. aasta USA meistrivõistlustel ujumises osales Lochte 6 alal. Iga ala 2 paremat pääsesid olümpiale. Lochte ei tulnud ühelgi alal USA meistriks, kuid võitis 3 hõbe- ja 2 pronksmedalit. Esimesel alal, 400 meetris kompleksis tuli Lochte Phelpsi järel teiseks. Teisel alal, 200 meetris vabalt jäi ta kolmandaks, tagades sellega koha teatemeeskonnas (Phelps võitis). Kolmandal alal, 100 meetris selili jäi ta taas kolmandaks (Peirsol võitis). Neljandal alal, 100 meetris vabalt loobus ta finaalujumisest. Viiendal alal, 200 meetris selili tuli ta Peirsoli järel teiseks ja Peirsol kordas Lochte maailmarekordit. Kuuendal alal, 200 meetris kompleksis tuli Lochte Phelpsi järel teiseks.

2008. aasta suveolümpiamängudel Pekingis oli Lochte esimene ala 9. ja 10. augustil toimunud 400 m vabalt. Eelujumises püstitas Phelps olümpiarekordi 4.07,82, edestades poolteise sekundiga László Csehi. Lochte aeg oli paremuselt 4. Finaalis püstitas Phelps maailmarekordi 4.03,84 ja Cseh Euroopa rekordi 4.06,16. Lochte saavutas ajaga 4.08,09 pronksmedali.

Teine ala oli 4×200 m vabalt, kus Lochtet eelujumisse ei pandud ja finaalis 13. augustil ujus ta teises vahetuses kindlalt parima aja 1.44,28. USA lõpetas maailmarekordiga 6.58,56, ületades vana rekordi ligi 5 sekundiga. Esimest korda suutis teatemeeskond 4×200 m alla 7 minuti ujuda.

Samal päeval toimusid 200 m seliliujumise eelujumised, kus Lochte saavutas parima aja 1.56,29. Poolfinaalis oli Peirsol seevastu ajaga 1.55,26 Lochtest 14 sajandikku parem. 15. augustil toimunud finaalujumises püstitas Lochte 1.53,94-ga maailmarekordi, Peirsol sai 1.54,33-ga olümpiahõbeda.

Samadel päevadel, 13. ja 15. augustil toimus 200 m kompleksi. Eelujumises sai Lochte parima aja 1.58,15, poolfinaalis samuti (1.57,69). Phelpsi poolfinaaliaeg oli aga kõigest sajandiku võrra nõrgem ja finaalis püstitas ta 1.54,23-ga maailmarekordi. Järgnesid Cseh (1.56,52) ja Lochte (1.56,53).

2009[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lochte 2009. aasta USA meistrivõistlustel

2009. aasta USA meistrivõistlustel tuli Lochte meistriks 200 ja 400 m kompleksis. Ta pääses ka USA 4×100 ja 4×200 m meeskonda maailmameistrivõistlusteks. 200 m seliliujumise finaalis jäi ta Peirsoli järel teiseks ja kaotas ka oma Pekingis ujutud maailmarekordi.

2009. aasta maailmameistrivõistlused ujumises toimusid Roomas. Lochte oli nende edukaim sportlane, saades neljakordseks maailmameistriks. Neli kulda võitis ka Phelps, aga Lochte sai lisaks veel pronksmedali.

Esimene ala, 4×100 m vabalt, peeti 26. juulil. Varumehed ujusid USA-le eelujumise 4. aja, aga Brasiilia püstitas meistrivõistluste rekordi 3.11,26. Finaalis lõpetas Phelps avavahetuse alles 3. kohal. Ka Lochte oli oma vahetuses 3. ning andis samal kohal teate üle. Siiski tõid Matt Grevers ja Nathan Adrian USA kullale meistrivõistluste rekordiga 3.09,21 Venemaa ja Prantsusmaa ees. Brasiilia jäi hoolimata meistrivõistluste ja Lõuna-Ameerika rekordi püstitamisest avavahetuses ja riigi rekordi püstitamisest kokkuvõttes neljandaks.

Teine ala, 200 m kompleksi, toimus 29. ja 30. juulil. Eelujumises püstitas Cseh Euroopa rekordi 1.56,34. Lochte sai 5. koha, kaotades ka oma kaasmaalasele Eric Shanteaule, Austraalia rekordi püstitanud Leith Brodiele ja Brasiilia rekordi püstitanud Thiago Pereirale. Viimasena pääses poolfinaali Eesti rekordi 1.59,95 ujunud Martin Liivamägi. Poolfinaalis ujus Lochte parima aja 1.55,18, seda aega kordas Cseh. Püstitati ka Austraalia, Suurbritannia ja Brasiilia rekord. Finaalis püstitas Lochte maailmarekordi 1.54,10, enam kui sekundilise vahega järgnesid Cseh ja Shanteau, järgnesid kolmanda Brasiilia rekordi püstitanud Pereira ja kolmanda Austraalia rekordi püstitanud Brodie.

200 m selili toimus 30. ja 31. juulil. Eelujumises said Peirsol ja Lochte teise ja kolmanda aja, parim oli Jaapani ujuja Ryosuke Irie 1.55,20. Poolfinaalis ujus Peirsol meistrivõistluste rekordi 1.54,06, millele Arkadi Vjatšanin vastas Euroopa rekordiga 1.54,90, Lochte oli 5. Sündisid ka Aafrika, Lõuna-Ameerika, Suurbritannia ja Hollandi rekord, millest kolm viimast finaali ei viinudki. Finaalis püstitas Peirsol maailmarekordi 1.51,92. Irie sai Aasia rekordiga 1.52,51 hõbemedali ja Lochte 1.53,82-ga pronksmedali. Vjatšanin oli 1.54,75-ga neljas.

4×200 m vabaujumine toimus 31. juulil. Eelujumises sai varumeestega ujunud USA parima aja 7.03,30, mida kordas Aasia rekordi ujunud Jaapan. Saksamaa püstitatud Euroopa rekord ja LAV-i püstitatud Aafrika rekord olid märksa nõrgemad, Ungari ja Brasiilia rekord finaali ei viinudki, kuigi Pereira ja Cseh ujusid avavahetuses oma maa rekordi. Finaalis püstitasid kõik osalejad peale LAV-i oma maa rekordi. Lochte ujus viimast vahetust, sai sellel kolmanda kohe, kuid tõi USA finišisse maailmarekordiga 6.58,55. Järgnesid Venemaa Euroopa rekordiga 6.59,15 ja Austraalia 7.01,65-ga.

400 m kompleksujumine toimus 2. augustil. Eelujumises läksid 4 parimat kohta USA ja Ungari ujujatele. Finaali võitis Lochte 4.07,01-ga kaasmaalase Tyler Clary (4.07,31) ja Csehi (4.07,37) ees. Thiago Pereira oli Lõuna-Ameerika rekordiga 4.08,86 neljas.

2010[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aasta USA meistrivõistlustel võitis Lochte 200 ja 400 m kompleksi ning 200 m selili. Sealjuures võitis ta 200 m kompleksis esimest korda suurtel võistlustel Michael Phelpsi. Lisaks sai ta 100 ja 200 m vabaujumises teise koha.

2010. aasta Vaikse ookeani mängud toimusid 18.22. augustil Californias Irvine'is ja Lochte sai 6 kullaga nende mängude edukaimaks sportlaseks Phelpsi ees, kes võitis 5 kulda. Lochte võitis 200 m vabalt (1.45,30), 200 m selili Tyler Clary ees (võistluste rekord 1.54,12), 200 m kompleksi Clary ees (võistluste rekord 1.54,43), 400 m kompleksi Clary ees (võistluste rekord 4.07,59), 4×100 m vabalt (võistluste rekord 3.11,74, Lochte võitis teise vahetuse) ja 4×200 m vabalt (võistluste rekord 7.03,84, Lochte võitis viimase vahetuse).

2010. aasta maailmameistrivõistlused lühirajaujumises toimusid Dubais. Lochte sai mängude edukaimaks sportlaseks ja läbi aegade esimeseks, kes ühtedel mängudel võitnud 7 medalit.

15. detsembril ujuti 200 m vabalt. Lochte ületas eelujumises võistluste vana rekordi ligi sekundiga ja sai eelujumiste parima aja 1.42,38. Finaalis tuli ta 1.41,08-ga maailmameistriks.

Samal päeval ujuti 4×100 m vabalt. Eelujumises Lochte ei osalenud, Venemaa püstitas MM-i rekordi 3.07,78 ja USA aeg oli Austraalia järel kolmas. Finaalis ujus Lochte viimast vahetust, aga USA jäi medalita. Võitis Prantsusmaa (3.04,78) Venemaa ja Brasiilia ees, USA (3.06,10) jäi neljandaks.

16. detsembril ujuti 400 m vabalt. Eelujumises püstitas Lochte MM-i rekordi 4.01,76 ja finaalis maailmarekordi 3.55,50. Clary sai pronksmedali, vana maailmarekordi omanik Cseh jäi 6. kohale.

Samal päeval ujuti 4×200 m vabalt. Eelujumises Lochgte ei osalenud, kuid USA sai parima aja 6.56,53. Finaalis ujus Lochte teist vahetust ja võitis selle ülekaalukalt, aga ei suutnud USA-d liidriks tõsta, seda ei suutnud ka tema kaaslased ning Venemaa võitis maailmarekordiga 6.49,04 USA ees (6.49,58, ka poolteist sekundit vanast rekordist parem).

17. detsembril ujuti 200 m kompleksi. Eelujumiste parim oli Lochte (1.53,39) Markus Rogani ees (1.53,66). Finaalis parandas Lochte maailmarekordit poolteise sekundiga (1.50,08), Rogan sai hõbeda (1.52,90) ja Clary pronksi (1.53,56).

18. ja 19. detsembril ujuti 100 m kompleksi. Lochte võitis kindlalt eelujumise ja meistrivõistluste rekordiga 50,81 ka poolfinaali. Finaalis andis kulla 50,86, maailmarekordimees Peter Mankoc oli 9.

19. detsembril ujuti 200 m selili. Lochte sai Clary ees eelujumiste parima aja 1.50,25 ja finaalis ületas ta ka Markus Rogani meistrivõistluste rekordi, saades ajaks 1.46,68. Hõbeda sai Clary (1.49,09), pronksi Rogan (1.49,96).

Samal päeval ujuti ka 4×100 m kompleksi. Eelujumises sai USA ilma Lochteta Venemaa järel teise aja (3.26,69 ja 3.24,71). Finaalis püstitas Stanislav Donets avavahetuses 100 m seliliujumises MM-i rekordi, aga ometi tõstis Lochte kolmandas vahetuses USA liidriks ja USA võitis meistrivõistluste rekordiga 3.20,99 (Venemaa 3.21,61).

Aasta lõpul valiti Lochte maailma aasta parimaks ujujaks.

2011[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta maailmameistrivõistlused ujumises toimusid Šanghais. Lochte võitis neilt 5 kulda ja pronksi, saades mängude edukaimaks sportlaseks (Michael Phelps sai 4 kulda, 2 hõbedat ja pronksi).

24. juulil ujuti 4×100 m vabalt. Kui tavaliselt lastakse Lochtel eelujumiste ajal puhata ja ta tuuakse kohale üksnes finaaliks, siis siin oli vastupidi. Lochte ujus eelujumises teise vahetuse 7. aja, kuid kaaslased tõid USA siiski Prantsusmaa järel teisena finaali. Seal Lochtet ei vajatud ning USA saavutas Austraalia ja Prantsusmaa järel pronksmedali.

25. ja 26. juulil ujuti 200 m vabalt. Lochte sai eelujumise parima aja, poolfinaalis 3. aja, aga finaalis võitis ajaga 1.44,44 Michael Phelpsi (1.44,79) ja maailmarekordiomaniku Paul Biedermanni ees (1.44,88).

27. ja 28. juulil ujuti 200 m kompleksi. Eelujumise parima aja 1.57,82 sai Pereira, Lochte oli 4. ja Phelps 8. Poolfinaali parima aja 1.56,74 sai Lochte, järgnesid Phelps, Cseh ja Austria rekordi 1.57,74 ujunud Markus Rogan. Finaalis püstitas Lochte maailmarekordi 1.54,00. Hõbeda sai Phelps (1.54,16) ja pronksi Cseh (1.57,69).

28. ja 29. juulil ujuti 200 m selili. Eelujumises oli Lochte aeg parim ja Lochte oma 4. Poolfinaalis oli Lochte aeg parim ja Clary oma 3. Finaalis võitis Lochte 1.52,96-ga Ryosuke Irie (1.54,11) ja Clary ees (1.54,69).

29. juulil ujuti 4×200 m vabalt. USA saavutas eelujumises kindla parima aja 7.08,84. Finaalis läks Lochte viimasele etapile Prantsusmaa järel teisena, kuid finišeeris kindla võitjana (7.02,67). Hõbeda ja pronksi saanud Prantsusmaa ja Hiina püstitasid oma maa rekordi.

31. juulil ujuti 400 m kompleksi. Lochte eelujumise aeg 4.11,89 oli parim, Clary oma 4. Finaali võitis Lochte kindlalt 4.07,13-ga, Clary tagas USA-le kaksikvõidu 4.11,17-ga.

Aasta lõpul valiti Lochte taas maailma parimaks ujujaks.

Saavutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olympic rings with transparent rims.svg Olümpiamängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmameistrivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lühiraja maailmameistrivõistlustel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Panameerika mängudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]