Nõukogude Liidu kangelane

Allikas: Vikipeedia
Hero of the USSR.png
Nõukogude Liidu kangelasi tunnustati Kuldtähe medali ja Lenini ordeniga

Nõukogude Liidu kangelane oli NSV Liidu kõrgeim aunimetus, mis kinnitati NLKP Keskkomitee otsusega 16. aprillil 1934. Aunimetuse statuut kinnitati 29. juulil 1936.[1].

Statuudi järgi anti see aunimetus riikliku tähtsusega kangelasteo eest NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega.

Esmakordselt nimetuse pälvinud isikut autasutati kuni 1. augustini 1939 Lenini ordeni ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga, hiljem Lenini ordeni, Kuldtähe medali ja Nõukogude Liidu kangelase tunnistuse ehk "väikese aukirjaga". Postuumselt kangelaseks nimetatu omastele väljastati ainult tunnistus, medaleid ei antud.

Teise riikliku tähtsusega kangelasteo sooritamise eest anti teine Kuldtähe medal ja autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi erilise aukirjaga ehk "suure aukirjaga" ning kangelase kodukohta püstitati pronksbüst.

Kolmanda riikliku tähtsusega kangelasteo sooritamise eest anti kolmas Kuldtähe medal ja autasustati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi erilise aukirjaga ehk "suure aukirjaga" ning Moskvasse püstitati kangelase pronksbüst.[1].

Esimestena said Nõukogude Liidu kangelaseks lendurid, kes päästsid 1934. aastal Põhja-Jäämeres hukkunud jäälõhkuja "Tšeljuskin" meeskonna. Suures Isamaasõjas sai Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse 11 695 isikut, sealhulgas 14-aastane partisan Leonid Golikov ja 18-aastane Zoja Kosmodemjanskaja.

Eestlastest Nõukogude Liidu kangelased[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti NSV kodanikest ja eestlastest on Nõukogude Liidu kangelaseks saanud eesti päritolu nõukogude lendur (stratonaut) Ernst Birnbaum (1894–1965), kes oli kahekordne Nõukogude Liidu kangelane ja Teises maailmasõjas: August Allik (1944), Ivan Bašmanov [2], Heinrich Hindreus (1943)[3], Leen Kullman (1965), Jakob Kunder (1945), Ludvig Kurist (1945)[4], Joosep Laar (1943)[5], Nikolai Matjašin[6] , Arnold Meri (1941), Arnold Pappel (1943)[7], Endel Puusepp (1942), Albert Repson (1944), Eduard Tähe (1944) ja Aleksander Viljamson[8].

Üldse said Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse 12 861 isikut, lisaks 13 linna (Suures Isamaasõjas 11695 ja Afganistani sõjas 1166)[viide?], neist 154 kaks korda (Suures Isamaasõjas 115), kolmele (Semjon Budjonnõi, Ivan Kožedub, Aleksandr Pokrõškin) kolm korda ja kahele (Georgi Žukov ja Leonid Brežnev) neli korda. Nõukogude Liidu kangelase nimetuse said 95 naist. Ära on võetud kangelase nimetus 73 juhul ja otsus on muudetud 13 juhul. Peaaegu iga neljas sai kangelase aunimetuse postuumselt.[9]

Viimasena anti Nõukogude Liidu kangelase nimetus Leonid Solodkovile pikaajalise eksperimendi eest, mis imiteeris tööd 500 meetri sügavusel vee all.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakati Venemaal välja andma Venemaa kangelase aunimetust.

Kangelaslinnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ivan Dobrobanin (–1996), nõukogude propagandaürituse "Panfilovlaste kangelastegu" osaline

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]