Krooniline glomerulonefriit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Krooniline glomerulonefriit on progressiivse kuluga neerupäsmakeste immuunpatoloogiline põletik, mille tagajärjel hävivad nefronid ning tekib sekundaarne kortsneer. Väga sageli on kroonilise glomerulonefriidi tagajärjeks äge neerupuudulikkus.

Etioloogia ja patogenees[muuda | muuda lähteteksti]

Krooniline glomerulonefriit võib olla nii primaarne kui ka sekundaarne. Primaarse vormi korral pole võimalik kindlaks teha sellele eelnenud ägedat neerupõletikku, sekundaarne krooniline glomerulonefriit aga järgneb ägedale neerupõletikule.

Patogeneesi alusel võib kroonilise glomerulonefriidi jagada 4 rühma:

Kliiniline pilt[muuda | muuda lähteteksti]

Kliiniliselt saab kroonilisel glomerulonefriidil eristada 4 vormi:

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Kroonilise glomerulonefriidi enamiku vormide korral rakendatakse soolavaba dieeti, mis tähendab naatriumkloriidi hulga vähendamist toidus 1-2 grammile ööpäevas. Medikamentidest rakendatakse kindlasti metindooli, mis annuses 75–50 mg päevas 2–12 kuu vältel vähendab proteinuuriat, pidurdub fibriini ladestumine glomerulaarkapillaarides. IgG kontsentratsiooni vähendamiseks rakendatakse 2–2,5 mg asatiopriini kehamassi 1 kg kohta. Rakulise ja humoraalse immuunsuse vähendamiseks kasutatakse ka kloorbutiini annuses 0,1–0,2 mg/kg 3–8 kuu vältel ja tsüklofosfamiidi 100 mg päevas 6 kuu vältel.