Kokaiin

Allikas: Vikipeedia
Kokaiini valem

Kokaiin (C17H21NO4), argikeeles ka koka, on kristalliline tropaanalkaloid, mida saadakse kokapõõsa lehtedest. See on kesknärvisüsteemi stimulant (erguti) ning söögiisu vähendaja, mis loob tarbides eufoorilise heaolutunde ning kõrgenenud energiatunde.

Kokaiin võib olla psühholoogiliselt sõltuvusttekitav ning selle omamine, kultivatsioon ja levitus on üle maailma keelatud. Kokaiini regulaarsel tarvitamisel areneb välja kokainism.

Kokapõõsa lehe ergutavad omadused olid teada vanadele Peruu ja muu Kolumbuse-eelse Lõuna-Ameerika rahvastele. Lääne ühiskonnas on olnud kokaiin vastandkultuuri osaks üle sajandi; seda on kasutanud mitmed intellektuaalid, kunstnikud ja muusikud, sealhulgas Arthur Conan Doyle, Sigmund Freud ja Ulysses Grant. Mitu aastakümmet sisaldas kokaiini ka Coca-Cola.

1998. aastal kasutas kokaiini umbes 1,7 miljonit ameeriklast.[1]

Kokaiini eraldas esimest korda 1855 saksa keemik Friedrich Gaedcke. Ta nimetas selle erütroksülliiniks. Isolatsiooniprotsessi lihtsustas Albert Niemann.

Vormid[muuda | muuda lähteteksti]

  • 75% kokaiinipulber - ninna tõmbamiseks;
  • puhas kokaiinhüdrokloriid - imendub nii suu, pärasoole, peenise või tupe limaskestade kaudu;
  • freebase - suitsetamiseks;
  • crack - kokaiinipreparaat suitsetamiseks;
  • speed ball - kokaiini ja heroiini segu;
  • kokapasta - sisaldab 40 kuni 91% kokaiini.


Valikulised mõjud inimese elundsüsteemides[muuda | muuda lähteteksti]

Kokaiin stimuleerib sümpaatilist närvisüsteemi, kiirendab südamerütmi, tõstab vererõhku ja stimuleerib ka veresoonte lihaseid selliselt, et need ahenevad.

Lisaks ergutab kokaiin pea- ja seljaaju tegevust. Peaajus ahendab veresooni, stimuleerib dopamiiniretseptoreid ja blokeerib dopamiini transporterid. Kokaiin takistab närviimpulsside neuromediaatori dopamiini tagasihaaret, tugevdades heaolukeskuse tundmusi. Koka kasutamine võib tekitada väidetavalt püsiva erektsiooni, ka priapismi. Kokaiini süstijad jutustavad spontaansetest erektsioonidest ja järjestikustest orgasmidest.[2] Kokaiini, ka amfetamiini, süstimine enne suguühet lihtsustab orgasmi saavutamist ja suurendab naudingute kvaliteeti. Kuid krooniline kokaiini tarvitamine võib seksuaaldüsfunktsioone ja düsorgasmiat põhjustada.

Kliinilised mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Kokaiini kliinilised mõjud võib tinglikult jagada kahte rühma: tsentraalseteks ja perifeerseteks. Vastavalt jagatakse kahte rühma ka kokaiini tarvitamise tüsistused.[3]

Kokaiini tsentraalseid mõjusid tekitab virgatsainete vahetus peaajus. Nende hulka kuuluvad emotsionaalne tõus kuni eufooriani, energia juurdevoolu tunne, mõttetegevuse kiirenemine, unevajaduse vähenemine ja ärkvelolekuaja pikenemine, isu vähenemine ja füüsilise taluvusvõime suurenemine.[3] Kokaiini ja alkoholi koos manustamisel maksas moodustuv kokaetüleen ületab vere-aju barjääri ja põhjustab veel suuremat eufooriat.[4]

Kokaiini perifeerseid mõjusid tekitab virgatsainete vahetus piirdenärvisüsteemis. Nende hulka kuuluvad südamepekslemine, hingeldamine, arteriaalse vererõhu ja kehatemperatuuri tõus, higistamine ning pupillide laienemine.[3]

Kokainism[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kokainism.

Pärast kokaiini korduvat tarvitamist virgatsainete vahetus dekompenseerub ja organism ei saa enam narkootikumi puudumisel adekvaatselt töötada. Seda nimetatakse kokainismiks. Ilmnevad unehäired ja unetus, peavalu, iiveldus, kiire väsimine, mälu ja tähelepanuvõime nõrgenemine, nohu, sagedane ninaverejooks, võimalik on isegi ninavaheseina kärbumine, lihaste tahtmatud kokkutõmbed eriti sõrmedel kuni krampideni, ärrituvus ja agressiivne käitumine, värisemine, epilepsiahood, depressioon, psühhoosid, eriti paranoia ja luulud, kompimis-, nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, hingamisraskused, tserebraalne insult, südame arütmia, stenokardia ja müokardiinfarkt ning kalduvus enesetapule.[3]

Hallutsinatsioonidest on väga iseloomulik tunne, et naha all ronivad putukad. Seetõttu võib kokainisti kehal olla haavu ja sisselõikeid, mis on tehtud katsete käigus sellest tundest vabaneda.[3]

RHK-10-s klassifitseeritakse kokaiini tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired jaotises F.14, siia kuuluvad:[F14.0] äge intoksikatsioon; [F14.1] kuritarvitamine ;[F14.2] sõltuvus; [F14.3] võõrutusseisund; [F14.4] võõrutusseisund deliiriumiga; [F14.5] psühhootiline häire; [F14.6] amnestiline sündroom; [F14.7] residuaalne või hiline psüühikahäire; [F14.8] muud psüühika- või käitumishäired; [F14.9] täpsustamata psüühika- või käitumishäire:

Kasutamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kokaiinhüdrokloriid anesteetikumina[muuda | muuda lähteteksti]

Kokaiin oli pikka aega mediitsiinilistel näidustustel kasutusel kohaliku tuimastina silma-, kurgu- ja ninaoperatsioonidel. Nüüd kasutatakse selle asemel sünteetilisi aineid (näiteks novokaiini).[5]

1884. aastal avaldati mitu artiklit kokaiini tuimestava toime kohta sidekestale. Ameerika kirurg William Stewart Halsted hakkas 1884. aastal koos assistentidega tegema kokaiinhüdrokloriidi süstimise katseid. Seda süstiti kõigisse ligipääsetavatesse närvidesse. Halsted leidis, et ainel on lokaalne tuimestav toime. Aastal 1885 teatas ta, et on kokaiinianesteesiaga sooritanud üle tuhande operatsiooni.[6]

Kokaiin Kolmandas Riigis[muuda | muuda lähteteksti]

Kokaiini maailmaturgu valitsesid tol ajal 80% ulatuses firmad Merck, Boehringer ja Knoll.(Ohler, 24:2017)

Kokaiin oli tol ajal lisaks morfiinile ja pervitiinile oluline uuringuravimi koostisosa, nii sisaldas Gerhard Orzechovski poolt 1944. aastal militaarseks inimkasutuseks välja töötatud metamfetamiinipõhine uuringuravim D-IX, viis milligrammi kokaiini ja kolm milligrammi metamfetamiini.(Ohler, 196:2017)

Arvatakse, et Saksa rindearste, aga ka paljusid nende tsiviilkolleege ravimisõltuvus kokainismi näol ei häirinud.(Neumann ja Eberle, 93:2013[7])

1943. aastal tarnis Wehrmachti suurapteek Abwehrile (ametliku nimetusega Amt Ausland/Abwehr - Saksa riiklik sõjaline vastuluure osakond) 568 kilogrammi puhast kokaiini ja 60 kilogrammi puhast heroiini.(BArch-Freiburg RH 12-23/1321, koopia, Ph IV Beriin, 20.12.1943 an den "Herrn des Stabes". Vt ka Holzer, op.cit., alates lk 254; viidanud Ohler, 149:2017)

Eelduste kohaselt maandus saadetise lõviosa 2. osakonnas - see osakond vastutas salateenistuse organisatsiooni ja valitsemise eest.[8]

20. juuli 1944. aasta atendaadi (Vaata ka Claus von Stauffenberg#20. juuli atentaat) käigus pääses Adolf Hitler eluga, nii nagu eelmistegi atentaatide korral, kuid sai kuulmise ja kuulmiselundite kahjustusi- parem kõrv kurdistus mõne päevaga ja vasakus esines kuulmishäireid. (Neumann ja Eberle, 147:2013) Ööl vastu 22. juulit tekkis Hitleril tugev kõrvavalu ja paremast kuulmekäigust jooksis verd.(Neumann ja Eberle, 144:2013) Kohale kutsuti kõrva-nina-kurguarst Erwin Giesing, kes tuvastas Hitleril 22. juulil paremas kõrvas trummikilevigastuse.(Neumann ja Eberle, 100:2013) Giesingil tuli hakata 10-protsendilise kokaiinilahusega Hitleri kurku pintseldama. Doktor Giesingi mälestuste kohaselt kaotanud Hitler 12. septembril 1944 toimunud pintselduse ajal umbes pooleteiseks minutiks teadvuse. Minestushood kordusid veel 14. ja 16. septembril.(Neumann ja Eberle, 100:2013) Giesing pajatuste kohaselt soovinud ta Hitleri kokaiiniga "teise ilma saata". Selleks olevat kastnud ta vatitupsu kokaiinilahusesse ja määrinud sellega Hitleri sõõrmeid üha uuesti, teades, et sellele järgneb kokaiinišokk.(Neumann ja Eberle, 47:2013)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sinikka Piippo ja Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", lk 36, 2007
  2. Sinikka Piippo ja Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", lk 37, 2007
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 N. Vesselovskaja, A. Kovalenko. "Свойства, Действие, Фармакокинетика, Метаболизм. Пособие для работников наркологических больниц, наркодиспанцеров, химико-токсилогических и судебно-химических лабораторий". Moskva, Triada 2000, lk. 78–82
  4. Sinikka Piippo ja Ulla Salo, "Meelte ja tunnete taimed", lk 36, 2007
  5. Sinikka Piippo ja Ulla Salo. Meelte ja tunnete taimed, 2007, lk 37.
  6. KIM Ock–Joo, William Stewart Halsted in the History of American Surgery, Korean J Med Hist, 12, 66–87 juuni 2003, veebiversioon (vaadatud 25. septembril 2017) inglise keeles
  7. Hans-Joachim Neumann ja Henrik Eberle, "War Hitler krank? Ein abschließender Befund", Gustav Lübbe Verlag, 2009; ("Kas Hitler oli haige? Lõppdiagnoos", 2013
  8. Norman Ohler: "Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis" ehk ("Totale Rausch. Drogen im Dritten Reich."), Helios kirjastus, 2017, ISBN-10: 9949554977

Veebiallikad[muuda | muuda lähteteksti]