Närvikiud

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Närvikiuks (neurofibra) nimetatakse enamiku närvisüsteemiga loomade närvirakust algavat eferentset haru (jätkeid) koos seda ümbritseva tupega.[1]

Närvikiud koosneb vastavalt tüübile Schwanni raku tuumast, müeliintupest, rõngaskitsusest, aksonist ja neurolemmist.[2]

Närvikiud moodustavad perifeerses närvisüsteemis närvikiukimpe ja närve.

Müeliinkiud moodustavad pea- ja seljaaju valgeaine.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

Ümbrise alusel[muuda | muuda lähteteksti]

Närvirakkude jätkete ümbrise alusel eristatakse müeliinkiude, mida ümbritseb Schwanni kest ja sellele järgnev fosfolipiide ning valku sisaldav müeliintupp, ja müeliinita kiude, mida ümbritseb neurogliiast koosnev Schwanni kest.[3]

Funktsiooni alusel[muuda | muuda lähteteksti]

Funktsiooni alusel eristatakse kahte tüüpi närvikiude:

Morfoloogia ja juhtekiiruse alusel[muuda | muuda lähteteksti]

Müeliniseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Müeliniseerumine
Joonis 1. Aju müeliniseerumise staadiumid Paul Flechsigi järgi. Tumedad piirkonnad müeliniseeruvad varakult, helehallid hiljem ning valged osalt alles puberteedieas

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Müeliniseerumiseks nimetatakse neuroni neuriidi mitmekordset mähkumist ümbritsevatesse gliiarakkudesse, mis toob kaasa aksoni elektrilise isoleerituse, mis võimaldab internodaalsete segmentide ümberehitumise tõttu kiiremat erutuse juhtimist. Neuronite jätked mähkuvad gliiarakkudesse kõigepealt ühekordselt ja alles hiljem osa neist mitmekordselt, nii et moodustuvad müeliniseerunud närvikiud. See protsess toimub ontogeneesis kindlas järjekorras, milles sageli peegeldub ka sammude järjekord närvisüsteemi ja aju fülogeneesis; sellele juhtis tähelepanu juba Paul Flechsig[4] Nii näiteks müeliniseeruvad eferentsed närvikiud enne aferentseid ja alusühendused enne lisaühendusi. Asi on selles, et paljud ühendused saavad tööle hakata alles siis, kui mingid teised on juba tööle hakanud.

Selleks et neuron hästi talitleks, ei ole müeliintuppe tingimata tarvis. Paljud närvikiud jäävadki ilma müeliintupeta (müeliniseerumata) ning talitlevad sellegipoolest, näiteks vegetatiivses närvisüsteemis, propriospinaalses süsteemis, seljaaju retikulaarformatsioonis, võrkkestas ja peaajus. Kulukas müeliintupp suurendab närvijuhtekiirust, kuid see on tuntav alles pikemate vahemaade korral.

Müeliniseeruvad pikemad aksonid, eelkõige nende neuroniühenduste omad, mis kannavad organismi sensoorseid või metoorseid suhteid keskkonnas (somaatiliste kiudude oikotroopne referents). Asi on selles, et teiste suhtes teiste organismidega etendab ärritusele reageerimise kiirus konkurentsis kiirenevalt kasvavat osa. Seevastu signaalijuhtmed, mis vahendavad organismi suhteid oma sisemaailmaga (vistseraalsete kiudude idiotroopne referents) ja mõjutavad siseelundite talitlust, seda kiirendust reeglina ei vaja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 532:2004.
  2. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 184, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  3. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 183, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  4. Paul Flechsig. Anatomie des menschlichen Gehirns und Rückenmarks auf myelogenetischer Grundlage, Thieme: Leipzig 1920.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]