Äge glomerulonefriit

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Äge glomerulonefriit on päsmakeste immuunpatoloogilise põletikuga kulgev neeruhaigus. Selle riskigruppi kuuluvad peamiselt nooremas täiskasvanueas inimesed, mehed haigestuvad sagedamini kui naised.

Etioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ägeda glomerulonefriidi tekkepõhjused on sageli teadmata. Suuremal osal juhtudest kutsub haiguse esile angiin või tonsilliit. Glomerulonefriidile iseloomulikud sümptomid ilmnevad üldjuhul 1–2 nädala pärast. Lisaks sellele kuuluvad etioloogiliste faktorite hulka ka

Patogenees[muuda | muuda lähteteksti]

Ägeda glomerulonefriidi põhjuseks on immuunpatoloogiline puudulikkus. Haigust iseloomustavad T-lümfotsüütide defitsiit ning organismi võimetus antigeeni elimineerimiseks. Glomerulonefriidil võib immuunpatoloogilise mehhanismi alusel eristada kahte vormi:

Morfoloogiline pilt ja sümptomatoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Morfoloogiliste muutuste põhjal võib ägedal glomerulonefriidil eristada kuut alavormi, millest alljärgnevalt tutvustatakse lühidalt nelja:

  • Membranoosne glomerulonefriit – glomerulaarkapillaari sein on tugevalt paksenenud, kapillaari seina epiteliaalsel küljel granulaarsed IgG ja C3 ladestused ning kliinilistest sümptomitest esinevad nefrootiline sündroom ja proteinuuria.
  • Membranoproliferatiivne glomerulonefriit – päsmakestes on näha proliferatiivsed mesangiumirakud, seina paksenemine ja IgG, IgM ning C3 ladestused.
  • Endokapillaarne proliferatiivne glomerulonefriit – iseloomustavad proliferatsioon, polünukleaarsed leukotsüüdid, IgG ja C3 ladestused.
  • Mesangiaalne IgA ladestusega glomerulonefriit – esinevad mesangiaalsed IgA ladestused, proliferatsioon ja hüalinoos. Lisaks ilmneb sageli mikrohematuuria.

Kliinilistest sümptomitest figureerivad ägeda glomerulonefriidi korral:

Laboratoorsed uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Äge glomerulonefriidi diagnoosimisel on esmatähtis vere- ja uriinianalüüside teostamine. Peamised kliinilised markerid, mille hulk selle haiguse puhul suureneb, on loetletud allpool (kõik normaalsed kontsentratsioonid on antud täiskasvanud inimeste kohta):

< 200 IU/ml

  • [[β2 - mikroglobuliin (S- β2M, U- β2M)]]

S- β2M 1010-1730 ng/ml
U- β2M < 300 ng/ml

0,9–2,1 g/L

0,2–0,4 g/L

Ravi ja profülaktika[muuda | muuda lähteteksti]

Crystal Clear app virusblue.pngSiin tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning see ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Streptokokkidest põhjustatud infektsiooni ravimiseks manustatakse bensüülpenitsilliini 1–2 miljonit ühikut päevast 9–14 päeva, penitsilliiniallergia esinemisel 1 g erütromütsiini päevas. Lisaks antakse ka südameglükosiididest prednisolooni. Kuna neeruhaiged reageerivad sellele erinevalt, alustatakse esmalt väikeste kogustega (10–15 mg) ja seejärel, kui negatiivset reaktsiooni ei teki, siis 10 päeva vältel 40–60 mg ööpäevas 10 päeva. Valuvaigistina võib tarvitada ka ibuprofeeni koguses 1–1,5 g.

Ägeda glomerulonefriidi pikaajalise kestuse ja halva kulu korral tuleks kasutada medikamentidest 30 000 ühikut hepariini ööpäevas ning arteriaalse hüpertensiooni raviks, mis suurendab päsmakeste kahjustust, süstida 2 ml 1%-list dibasooli lahust 3–4 päeva ning manustada intravenoosselt hüdralasiini 10–20 mg. Krampide korral kasutatakse diasepaami, mida süstitakse veeni koguses 5–10 mg.

Ägeda glomerulonefriidi profülaktikas on olulisel kohal neli meetodit:

  • alustada angiini või tonsilliidi kohest ravi, et vältida tüsistuste teket
  • vajaduse korral teostada tonsillektoomia
  • karastada organismi ja viibida palju värskes õhus
  • riietuda vastavalt ilmastikuoludele, et välistada külmetushaiguste tekkevõimalus