Vererõhk

Allikas: Vikipeedia

Vererõhk on suletud vereringeelundkonnaga organismidel vereringesüsteemi erinevates osades toimiv sisemine hüdrostaatiline rõhk, mis põhineb vere liikumisel veresoontes.[1]

Vererõhk võib varieeruda nii liigiti, indiviiditi ja on sõltuvuses nii elueast, keha asendist, organismi tervislikust ja/või haiguslikest seisunditest, sissevõetavatest ravimitest, toitumisest, pärilikkusest aga ka patsiendi seisundist (ärkvel, tuimestatud jne) jpm teguritest.

Vererõhk on füsioloogiline mõõtühik, mida mõõdetakse valdavalt vererõhumõõturitega kaudsel meetodil (inimestel käsivars) ning väljendatakse enamike mõõtmiste korral elavhõbedasamba kõrgusega mm-tes ( mm Hg).

Südame poolt väljapumbatava vere rõhk organismis. Erinevates organismi piirkondades on see erinev. Mõõtmiskohaks on tavaliselt õlavarre arter. Vererõhk jaguneb süstoolseks ja diastoolseks rõhuks. Süstoolne ehk ülemine vererõhk tekib südame vasaku vatsakese kokkutõmbest. Alumine ehk diastoolne vererõhk on südamesse tagasi jõudva vere rõhk. Süstoolse ja diastoolse vererõhu vahet nimetatakse pulsirõhuks.

Mõõtmise viisid, vahendid, ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Automaatne vererõhuaparaat
Mehaaniline manomeeter koos stetoskoobiga
Elavhõbemanomeeter

Mõõtmise põhimõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ümber õlavarre seotakse riidega kaetud kummimansett, millesse pumbatakse õhku. Rõhku mansetis näitab manomeeter, mis on ühendatud voolikuga. Kui õhu rõhk mansetis ületab vere maksimaalse ehk süstoolse rõhu väärtuse siis vere ringvool käes lakkab ja stetoskoobist, mis tavaliselt asetatakse küünarnuki juures arteri kohale, mingit heli kuulda ei ole. Kummiballooni ventiili avades mansetis rõhk langeb ja mingil momendil osa verd pääseb manseti alt arteritest läbi ning seda on stetoskoobiga kuulda tümpsuva helina. Rõhk mansetis heli tekkimise algul võrdub süstoolse rõhuga. Manomeetri näit helide kadumisel võrdub diastoolse vererõhuga. Kui rõhk mansetis langeb väiksemaks diastoolsest rõhust siis voolab veri manseti alt vabalt läbi ja teravam heli kaob, jääb ainult südamelöökidega võrdse sagedusega rõhu kõikumine. Mõõtjal peab kuulmine korras olema.

Automaatset vererõhuaparaati võib kasutada vererõhu mõõtmiseks kodustes tingimustes. Vererõhu aparaati on võimalik ühendada ka arvutiga.

Vererõhud täiskasvanutel
Nimi Süstoolne, mmHg Diastoolne, mmHg
Hüpotensioon ehk madal vererõhk
< 90
< 60
Normaalne vererõhk
90 - 119
60 - 79
Kõrge vererõhk
120 – 139
or 80 – 89
1. taseme hüpertensioon ehk kõrgvererõhutõbi
140 – 159
or 90 – 99
2. taseme hüpertensioon
160 - 179
or 100 - 109
Eluohtlik vererõhk
≥ 180
või ≥ 110

Rõhkude vahe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seos pulsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaotumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sportlased

Keskmine vererõhk (mmHg):

   1 aastased       6 – 9 aastased      täiskasvanud   
95/65 100/65 110/65 - 140/90

Kõrge[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peenise vererõhk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis peenise vererõhk

Meditsiiniliselt peetakse teatud haigusseisundite korral oluliseks meestel ka peenise vererõhu mõõtmist. Selleks kastatakse erinevaid meetodeid ja peenise vererõhku väljendatakse koefitsiendina. Normaalne koefitsient on 0.7 kuni 1.02 ja impotentsue koraal 0.60.[6], Veebiversioon (vaadatud 01.12.2013) (inglise keeles)

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 839:2004.
  2. Hypertension in Dogs and Cats veebiversioon (vaadatud 26.09.2013) (inglise keeles)
  3. [1], Veebiversioon (vaadatud 01.12.2013) (inglise keeles)
  4. HARVEY B. LILLYWHITE, ROGER S. SEYMOUR,REGULATION OF ARTERIAL BLOOD PRESSURE IN AUSTRALIAN TIGER SNAKES, J. exp. Biol. (1978). 75. 65-79 65, lk 78, 1977, Veebiversioon (vaadatud 01.12.2013) (inglise keeles)
  5. HARVEY B. LILLYWHITE, ROGER S. SEYMOUR,REGULATION OF ARTERIAL BLOOD PRESSURE IN AUSTRALIAN TIGER SNAKES, J. exp. Biol. (1978). 75. 65-79 65, lk 78, 1977, Veebiversioon (vaadatud 01.12.2013) (inglise keeles)
  6. Peter Metz, Jeppe Bengtsson, Penile Blood Pressure 1981, Vol. 15, No. 3 , Pages 161-164