Vererõhk

Allikas: Vikipeedia

Vererõhk on suletud vereringeelundkonnaga organismidel vereringesüsteemi erinevates osades toimiv sisemine hüdrostaatiline rõhk, mis põhineb vere liikumisel veresoontes[1].

Vererõhk võib varieeruda nii liigiti kui ka indiviiditi ja on sõltuvuses nii elueast, keha asendist, organismi tervislikust ja/või haiguslikust seisundist, manustatavatest ravimitest, toitumisest ja pärilikkusest, aga ka patsiendi seisundist (ärkvel, tuimestatud jne) ning paljudest muudest teguritest.

Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Eristatakse diastoolset, keskmist ja süstoolset vererõhku.

Arterites esinevat maksimaalset rõhku nimetatakse süstoolseks ja minimaalset diastoolseks. Nimetused tulenevad sellest, et maksimaalne rõhk tekib südame vasaku vatsakese kokkutõmbest (süstolist) ja minimaalne rõhk kujuneb välja südame lõõgastumise (diastoli) ajal. Süstoolse ja diastoolse vererõhu vahet nimetatakse pulsirõhuks. Inimese vererõhu arvulisi väärtusi vt. rubriigis Vererõhuväärtuste klassifikatsioon.

Vererõhk inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese südame poolt väljapumbatava vere rõhk südame-veresoonkonnas, mida saab mõõta. Veresoonkonna erinevates osades on see erinev.

Vererõhk on varieeruv näitaja, mis muutub vastavalt organismi vajadusele ja seisundile, samuti ööpäevaringselt. Arvatakse, et madalamate näitajatega on vererõhk öösel, kõrgem erutuse või kehalise koormuse korral. Rõhu suurust mõjutavad ka südamelihase jõud ja veresoonte toonus.

Kõige tavalisemaks arteriaalse vererõhu mõõtmise kohaks on õlavarre arter, kus rõhk on südamesageduse rütmis tugevalt pulseeriv. Tervel vastsündinul on vererõhk 55/30 - 80/50 mmHg. [2] Tervel täiskasvanud inimesel on kokkuleppelisteks normaalseteks vererõhuväärtusteks <130/<85 mm Hg.[3]

Inimese süstoolse ja diastoolse vererõhu keskmised väärtused sõltuvalt vanusest (mm Hg):

   1-aastased       6–9-aastased      täiskasvanud   
95/65 100/65 110/65–140/90

Vererõhu regulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vererõhu regulatsiooni täpseid mehhanisme ei teata.

Lühikest aega kestvaid muutusi vererõhus reguleerivad autonoomne närvisüsteem (sümpaatiline närvisüsteem) ja reniin-angiotensiin-aldosteroon-süsteem (RAAS), pikemajalist kontrolli seostatakse aga neerude tööga.[4]

RAA-süsteemi käivitumist peetakse vererõhu regulatsioonil oluliseks, sellega kaasnevad muutused mitmete hormoonide töös, nagu reniin, angiotensiin II jpt. Angiotensiin II-e hulga suurenemisel on tugevalt veresooni ahendav (vasokonstriktsioon) toime, mille tulemusel tõuseb vererõhk ja suureneb aldosterooni süntees ning eritumine neerupealiste koores.

Katsed laborihiirtega on tuvastanud, et lisaks hormonaalsetele toimetele osalevad vererõhu tõstmisel osalt ka immuunsüsteem, T efektor lümfotsüüdid ja ka nende toiminguid supresseerivad regulatoorsed T-lümfotsüüdid (T-rakud pärinevad tüümusest).

Vererõhuväärtuste klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Vererõhk täiskasvanutel[5]
Nimi Süstoolne, mm Hg Diastoolne, mm Hg
Hüpotensioon ehk madal vererõhk
< 90
< 60
Optimaalne
90119
6079
Normaalne 120-129 80-84
Kõrge normaalne
130–139
85–89
1. astme hüpertensioon ehk kõrgvererõhktõbi
140–159
90–99
2. astme hüpertensioon
160–179
100–109
3.astme hüpertensioon
≥ 180
≥ 110

Peenise vererõhk[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis peenise vererõhk

Meditsiiniliselt, kuivõrd enamikel meestel on kaasajal suguti kui suguelund vaskuloosset tüüpi (vererõhu toimel) ja mängib imetajate suguühtel ning paljunemisel tähtsat osa[6], peetakse teatud haigusseisundite korral oluliseks meestel ka peenise vererõhu mõõtmist.

Selleks kasutatakse eri meetodeid; peenise vererõhku väljendatakse koefitsiendina. Normaalne koefitsient on 0,7–1,02 ja impotentsuse korral 0,60.[7]

Mõõtmise viisid, vahendid ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vererõhk (arteriaalne vererõhk) on füsioloogiline näitaja, mida mõõdetakse valdavalt vererõhumõõturitega kaudsel meetodil (inimestel õlavars) ja väljendatakse enamiku mõõtmiste korral elavhõbedasamba kõrgusega millimeetrites (mm Hg). Näiteid loomade vererõhu väärtuste kohta:

Automaatne vererõhuaparaat
Mehaaniline manomeeter koos stetoskoobiga
Elavhõbemanomeeter

Mõõtmise põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Ümber õlavarre seotakse riidega kaetud kummimansett, millesse pumbatakse õhku. Rõhku mansetis näitab manomeeter, mis on ühendatud voolikuga. Kui õhurõhk mansetis ületab vere maksimaalse ehk süstoolse rõhu väärtuse, siis vere ringvool käes lakkab ja stetoskoobist, mis tavaliselt asetatakse küünarnuki juures arteri kohale, mingit heli kuulda ei ole. Kummiballooni ventiili avamise järel mansetis rõhk langeb ja mingil momendil pääseb osa verest manseti alt arteritest läbi ning see on stetoskoobiga kuulda tümpsuva helina. Rõhk mansetis heli tekkimise algul võrdub süstoolse rõhuga. Manomeetri näit helide kadumisel võrdub diastoolse vererõhuga. Kui rõhk mansetis langeb diastoolsest rõhust väiksemaks, siis voolab veri manseti alt vabalt läbi ja teravam heli kaob, jääb ainult südamelöökidega võrdse sagedusega rõhu kõikumine. Mõõtjal peab kuulmine korras olema.

Automaatset vererõhuaparaati võib kasutada vererõhu mõõtmiseks kodustes tingimustes. Vererõhuaparaati on võimalik ühendada ka arvutiga.

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 839:2004.
  2. Anne Ormisson, Heili Varendi, "Neonatoloogia. Õpik arstiteaduskonna üliõpilastele.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 16, 2015
  3. VERERÕHK, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)
  4. Sandeep Chopra, Chris Baby ja Jubbin Jagan Jacob, Neuro-endocrine regulation of blood pressure, Indian J Endocrinol Metab. oktoober 2011; 15(Suppl4): S281–S288. doi: 10.4103/2230-8210.86860, PMCID: PMC3230096, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)(inglise keeles)
  5. Eesti Hüpertensiooni Ühingu ja Eesti Kardioloogide Seltsi arteriaalse hüpertensiooni juhised, Hüpertensiooni definitsioon ja klassifikatsioon, lk 13, veebiversioon (vaadatud 12.01.2016)
  6. John Sparks, "Sugupoolte heitlus loomariigis. Seks ja looduslugu", tõlkinud Peeter Vissak, ISBN 9985 3 0378 4, Varrak, lk 81, 2001
  7. Peter Metz, Jeppe Bengtsson, Penile Blood Pressure, 1981, 15. köide, nr 3 , lk 161–164, veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)
  8. Hypertension in Dogs and Cats, veebiversioon (vaadatud 26.09.2013) (inglise keeles)
  9. [1], veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)
  10. HARVEY B. LILLYWHITE, ROGER S. SEYMOUR, REGULATION OF ARTERIAL BLOOD PRESSURE IN AUSTRALIAN TIGER SNAKES, J. exp. Biol. (1978). 75. 65–79 65, lk 78, 1977, veebiversioon (vaadatud 1.12.2013) (inglise keeles)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Neerud
Immuunsüsteem
Hiirtel
Rottidel