Nõukogude Liidu luuretegevus Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nõukogude Liidu luuretegevus Eestis

Antud artiklis on kajastatud Venemaa FSNV ja Nõukogude Liidu poolset varjatud ja salajast andmekogumist Eesti Vabariigi territooriumil ja Eesti Vabariigi suhtes aastail 19181941

Luuretegevust viidi läbi järgmistes liinides:

Venemaa Föderatsiooni luure- ja vastuluureteenistuste poolt teabe hankimist Eesti ja tema partnerite suhtes julgeolekukoostöö vallas alates taasiseseisvumisest 1991. aastal vt Venemaa luuretegevus Eestis.

Esimesed katsed luurevõrgustiku loomisel[muuda | muuda lähteteksti]

Esmased teabehankeoperatsioonid organiseeriti Nõukogude Liidu sõjaväeluure eellase Venemaa Nõukogude Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse poolt 1919. aastal, kui nõukogude sõjaväeluuresse kaasati keiser Nikolai II ja perekonna hukkamisel osalenud[2] ja ÜK(b)P suunitlusel sõjaväeluuresse suunatud läti päritolu kommunist Jan Svikke (Свикке Ян Мартынович), kes pidi enne detsembrit 1918. aastal organiseerima sõjaväeluure agentuurvõrgustiku Läänemere-äärsetes riikides. Läänemere-äärsetes riikides organiseeriti 4 agentuurvõrku, mis aga "lagunesid" kuu või pooleteise jooksul[3].

1. märtsil 1919 saadeti bolševike sõjaväeluurega kaastööd tegev endise Venemaa keisririigi Kindralstaabi kapten Georgi Teodori eriülesandega luua teabehankeks vajalikud agentuurvõrgud Leedus, Lätis ja Põhjarindel, kuid vahistati 12. märtsil Tšekaa Eriosakonna töötajate poolt Dvinskis ning luurevõrgustiku loomise asemel paigutati Moskvas Butõrka vanglasse süüdistatuna spionaažis ja kontrrevolutsioonilise vandenõu organiseerimises, kus viibis kuni 4. jaanuarini 1921.

Plaanipärane luuretegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

16. veebruaril 1920 andis TTPA Välistaabi ülem käsu hakata koguma informatsiooni potentsiaalsete vaenlaste kohta. Vaenlaste nimekirjas olid: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Türgi, Aserbaidžaan, Armeenia, Pärsia, Afganistan ja Jaapan.

Sõjaväeluuret Eesti suhtes hakati läbi viima juba Tartu rahulepingu läbiviimise ajal, luuretegevuse keskuseks oli Petrograd, juhtis seda eestlasest vana bolševik L. Mart, kes asus tööle 31. detsembril 1919. 17. jaanuaril 1920 oli juba valmis kava "Luuretegevuse läbiviimiseks Estlandias", mille kohaselt Eesti jaotati 5 luurepiirkonnaks. Tartu, Narva, Tallinna, Valga ja Rakvere piirkond. Iga piirkonda juhtis resident koos kolme abiga, kes pidid värbama kohapeal agentuuri.

Juunis 1920 oli Registrivalitsuse Eestivastases üksuses Petrogradi sõjaväeringkonna luureosakonnas juba 20 töötajat ning piiripunktid Jamburgis ja Pihkvas agentide saatmiseks ja vastuvõtmiseks Eesti-Vene piiril. Infot kogusid ka 2 piirkondlikku residentuuri Tartus ja Tallinnas (juht vana bolševik varjunimega "Fjodorov"), millele allus 3 residentuuri – 2 Narvas ja 1 Rakveres. Peale nende oli veel ka 6 piirkondlikku residentuuri, mis allusid otse Petrogradile. Algusaastatel ladusalt alanud töö tõkestati Eestis aga pärast 1924. aasta 1. detsembri mässu, misjärel sõjaväeluure agentuur peaaegu täielikult hävitati?. 1925. aastaks oli sõjaväeluurel Eestisse jäänud ainult 5 infoallikat.[4]

Eestlased Nõukogude sõjaväeluures Luuretegevuseks välismaal kasutasid nõukogude luureorganid isikuid, kes omasid ettekujutust elust välismaal ning seetõttu olid algusaastatel eelistatud varem Euroopas elanud isikud, keda valmistati ette salajaseks luuretööks ning seejärel suunati nii Eestisse kui teistesse Euroopa riikidesse.

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kommunistliku liikumise ajalugu#Eestlased Nõukogude võimu teenistuses

Plaanipärast luuretegevust Eestis alustasid nõukogude luureasutused pärast Eesti Vabadussõja lõppu ja diplomaatiliste esinduste avamist Eestis 1920. aastal.

„"Diplomaatiliste ja kaubanduslike vahekordade jaluleseadmist Eestiga kasutas Moskva viivitamatult selleks, et alustada külma sõda Eesti vastu, et organiseerida Eestis komparteid ja selle kõrval põrandaaluseid löögirühmi."“

EV endine välisminister Karl Selter[5]

Nõukogude Liidu luure residentuuri juhid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

  • 19321934 resident Dmitri Feditškin (Дмитрий Георгиевич Федичкин)[6];
  • 19341935 resident Ivan Tšitšajev (Чичаев Иван Андреевич),[7],[8],[9]
  • 19371938 resident S. Roditeljev (С.А.Родителев);
  • 19371940 resident S. Jermakov (С.И.Ермаков);[10]
  • Samsonov Nikolai,[11],
  • Boris Rõbkin (kasutas ka nime Boris Jartsev) Nikolai pg., NSV Liidu Saatkond Soomes, 2. sekretär ja Zoja Rõbkina (kasutas ka nime Zoja Jartseva) Nikolai t, Intouristi Helsingi esinduse juht.

Tšekaa Välisluureosakond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon ja Välisosakond

GPU ja OGPU Välisluureosakond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Riiklik Poliitvalitsus ja GPU Välisosakond
Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus ja OGPU Välisosakond

NKVD GUGB Välisluureosakonna 4. jaoskond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse Välisosakond, kus 4. jaoskond tegeles poliitilist ja majanduslikku olukorda kajastava teabe hankimisega Eesti ja Soome kohta.

NKVD GUGB Välisluureosakonna 5. osakond[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsus ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse 1. Valitsuse 5. osakonna 4. sektor.

Leningradi UGB[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi ja Leningradi oblasti Riikliku Julgeoleku Valitsuse 1. osakond (vene keeles 1 или ИНО ПП ОГПУ)

Piirivalveväed[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Piirivalve Piirivalvevägede Peavalitsuse 1. valitsuse 2. osakond, juht, Leontjev −1940-
Piiriäärsed piirivalveväed
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi ja Pihkva piirkonna Piirivalvevägede koosseisus olid Eesti piiril piirivalvesalgad ja kordonid
Narva piirkond
  • NSV Liidu OGPU 5. Gdovi üksik piirivalvepataljon (Гдовский отдельный пограничный батальон), staap asus Gdovi linnas ()1923–1924);
  • NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsuse Leningradi sõjaväeringkonna Täievolilise esinduse piirivalve Gdovi piirivalvesalk (Гдовский пограничный отряд Части пограничной охраны Полномочного Представительства ОГПУ СССР Ленинградского округа) (1924–1925);
  • NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsuse 8. piirivalvesalk (8 пограничный отряд ОГПУ СССР);
Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis#8. piirivalvesalk
  • Ostrovi juhtiv piirikomandatuur (Островская руководящая пограничная комендатура) (−1924),
  • Pihkva piirivalvesalga Punane juhtiv piirikomandatuur (Красная руководящая пограничная комендатура Псковского пограничного отряда) (−1924);
  • Ostrovi piirisalk (Островский пограничный отряд) (1924–);
  • NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ühendatud Riiklik Poliitiline Valitsuse 10. piirivalvesalk (10 пограничный отряд ОГПУ СССР) (1926–1940);
Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve Eestis#10. piirivalvesalk
Pihkva piirkond

1930ndate keskel hakkasid NSV Liidu piirivalvurid luureandmete saamiseks röövima Peipsi ja Pihkva järvel kalastanud Eesti kalureid

  • 22. augustil 1936 viisid Nõukogude piirivalvurid vahipaadil Pihkva järvelt, umbes kilomeeter Eesti poolt riigipiiri kaasa 4 Kulje valla Rozitsa küla kalurit, kes toimetati Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati seal üle.
  • 22. septembril 1936 viisid Nõukogude piirivalvurid jõuga oma vahilaeval kaasa Pihkva järvel Eesti territoriaalvetes kalastanud 3 Kulje valla Drisliviku küla kalurit. Need toimetati samuti Muromtsi piirivalvekordonisse ja kuulati seal üle.
  • 14. detsembril 1936 viisid Nõukogude piirivalvurite patrull Peipsi järve jäält Eesti territooriumilt jõudu kasutades kaasa 7 Šartova küla kalurit. Ülekuulamisel Dub-Bori kordonis nõuti neilt andmeid Eesti piirivalvekordonite asukoha ja piirivalvurite relvastuse kohta.
  • 23., 24. ja 25. jaanuaril 1937 viisid Nõukogude sõjaväelased Pihkva järvelt jõuga kaasa 11 Senno vald ja Kulje valla kalurit, kes toimetati ülekuulamisele Pihkvasse.
  • 19. jaanuaril 1938 kell 14 tuli Peipsi järvel Skamja küla kohal hobuse ja reega üle kuuseokstega tähistatud piirijoone kaks Nõukogude piirivalvurit, et röövida luureandmete hankimiseks seal umbes 400 meetrit piirijoonest Eesti poole kalastanuid. Kuna juhuslikult viibisid sel ajal kalurite juures kohalik piirivalvekordoni ülem ja kolm piirivalvurit, siis katse ei õnnestunud ja Nõukogude piirivalvurite alustatud tulevahetuses said mõlemad Vene piirivalvurid surma.
  • 8. veebruaril 1938 toimus Peipsi järvel aset järjekordne juhtum, Nõukogude piirivalvurite mootorsaan oli sõitnud üle tähistatud piirijoone nelja kilomeetri kaugusele Eesti territooriumile ja viinud hobuse-reega kaasa kolm järvel kalastanud kalurit. Seda tõendasid röövimist näinud kalurid ning tähistasid jääl selgesti sõidukite ja hobuse jäljed. Varsti pärast seda kuulsid meie kalurid Vene poolt kuulipilduja tulistamist. Selgus, et venelased olid maha lasknud veltveebel Artur Pungase, kapral Voldemar Kaio ja nende küüdimehe eraisik Vassili Eva-Evini. Nõukogude Oudova piirivalvesalga ülem teatas Eesti Piirivalve Narva jaoskonna ülemale, et kolm Eesti piirivalvurit olevat tunginud Peipsi järvel hobuse ja reega üle piirijoone NSV Liidu territooriumile, et vangistada Vene kalureid. Vastastikuses tulevahetuses olevat kõik kolm Eesti piirivalvurit saanud surma[13].

21. märtsil 1939 moodustati uue NSV Liidu siseasjade rahvakomissari Lavrenti Beria korralduse alusel ja käskkirjaga nr. Э 00269 kinnitati Piirivalveringkonna vägede luureosakonna põhimäärus, Põhimääruse kohaselt oli luureosakonna ülesanneteks: luure piirivalvepiirkonnas, operatiivtöö piirialal, lahinguluure ja jälgimine, luure tehniliste vahenditega (raadioluure), teabehange küsitluste ja ülekuulamiste teel, erinevate hangitud dokumentide põhjal. Samal aastal nimetati konspiratsiooni huvides luureosakonnad ja -jaoskonnad 5. osakondadeks (jaoskondadeks).

NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi ja Pihkva piirkonna Piirivalvevägede staabi 5. osakond

Punaarmee Staabi Luurevalitsus ja Peavalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus

NSV Liidi Kaitse Rahvakomissariaadi Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabi Luurevalitsus nimetati (Glavnoje Razvedovatelnoje Upravlenie) alles Teise maailmasõja ajal 1942. aastal. Luurevalitsuse töövaldkonnaks olid strateegilised sõjandusalased küsimused.

Teabehanget teostasid NSV Liidu sõjaväeluure keskaparaat GRU ametliku sõjaväeatašee ja illegaalse residentuuri kaudu.

NSV Liidu sõjaväeluure Tallinna residendid:

Punaarmee Petrogradi SVR[muuda | muuda lähteteksti]

Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Petrogradi sõjaväeringkonna, Leningradi sõjaväeringkonna ja Leningradi rinde Luureosakond (vene keeles Регистрационное отделение – Разведупра Петроградского ВО).

    • Juhid ja organisatsioon
  • Rudolf Kirhenshtein 1920 – mai 1922
  • Richard Vennikas mai 1922 – detsember 1923
  • Genrih Gofberg mai 1924 – november 1925[16]
  • B.Petrusevitš november 1925
  • J. Tsukanov 1930. aastatel
  • J. Grodis mai 1931 – juuli 1937
  • I. Lindov-Livšitš juuli 1937 – november 1937
  • P. Jevstignejev juuli 1938 – 1941
  • P. Jevstignejev august 1941 – juuli 1945

1934. aastal moodustati vastavalt Punaarmee staabiülema Jegorovi korraldusele piiriäärsetes sõjaväeringkondades diviiside sapööripataljonides "diversiooni ja sügavluure erigrupid", mida nimetati sapööri-maskeerimisroodudeks. Roodud saadeti laiali 1937. aastal NSV Liidu kõrgeima juhi Jossif Stalini poolt.

Balti laevastiku luureosakond[muuda | muuda lähteteksti]

Punalipulise Balti laevastiku staabi iseseisev luureosakond loodi 16. veebruaril 1929. Luureosakonna koosseisus oli 1938. aastal loodud Ranniku raadioluuresalk, mis tegeles sideluurega Läänemere piirkonnas ning moodustatud 15. üksik luurelennukpolk (15-й отдельный дальний разведывательный авиаполк (ОДРАП)).

Staabi luureosakonna juhid ja organisatsioon

Alates 1940. aasta juunipöördest ja Eesti annekteerimisest ja okupeerimisest asus staabi luureosakond koos PBL staabiga Tallinnas.

Staabi luureosakonnas oli kolm jaoskonda: üldosakond; raadioluurejaoskond (sh raadiopelegnaatorigrupid, mis asusid Saaremaal ja Viru Ingeris Hakaja külas ning Lätimaal, 4. ja 5. RPJaamad asusid Borovitšis ja Kroonlinnas Leningradi oblastis) ja dešifreerimisjaoskond.

augustis 1941 evakueerus staabi luureosakond koos nõukogude vägedega ning teostas luuretegevust Leningradist.

Next.svg Pikemalt artiklis Vastupanuliikumine okupeeritud Eestis 1941–1944#Nõukogude partisanigruppide tegevus

Komintern[muuda | muuda lähteteksti]

Komintern ja III Kommunistliku Internatsionaali Täitevkomitee. Kominterni Eesti sektsiooni juht Johannes Käspert (−1922-).

1924. aastal moodustati KITK juures välisriikide kodanike sõjaliseks ettevalmistamiseks Internatsionaalne Sõjakool, kus aastail 1924–1936 sai ettevalmistuse umbes 500 tulevast riigipöörajat.

  • Alaline komisjon tööks armees,
  • Alaline illegaalne komisjon

Diplomaatilised esindused[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi NSV Liidu täievoliline esindus ja saatkond Eestis. NSV Liidu saatkond Eestis tegutses alates Vene SFNV ja Eesti Vabariigi vaheliste diplomaatiliste suhete sisseseadmisest 1923. aastal.

NSV Liidu sõjaväeatašeed Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

NSV Liidu kaubandusesindus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Konstantin Päts ja NSV Liidu Tallinna saatkond
  2. Телохранитель, ставший палачом
  3. Советская военная разведка: структура и кадры 1918–1921 годы
  4. Прибалтика
  5. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, I. Stk, 1954, lk 192–194
  6. Резидент-дипломат, nvo.ng.ru, 2005-12-16
  7. Чичаев Иван Андреевич
  8. Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
  9. Чичаев Иван Андреевич. послужной список
  10. Руководители резидентур внешней разведки
  11. «Великая Россия. Имена» – Энциклопедический справочник
  12. 1939.09.17 Донесение Главного управления пограничных войск в НКВД
  13. Kui Vene luure röövis Eesti kodanikke
  14. Мазалов Алексей Антонович,Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
  15. Luureagent L/127 – Kapten Pedaja lugu
  16. Лурье, Вячеслав Михайлович; Валерий Яковлевич Кочик (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. pp. lk. 146. ISBN 5765414990. 
  17. Лурье, Вячеслав Михайлович; Валерий Яковлевич Кочик (2003). ГРУ: дела и люди (Россия в лицах). Олма-Пресс. pp. lk. 131–132. ISBN 5765414990. 
  18. ПОСЛЫ СОЮЗА СОВЕТСКИХ СОЦИАЛИСТИЧЕСКИХ РЕСПУБЛИК В СТРАНАХ ЕВРОПЫ
  19. ГРУ: дела и люди, 2002, lk. 253–254
  20. 20,0 20,1 Nõukogude Vene uus kaitseväeline esindaja, Postimees nr.70, 12. märts 1935, lk 3

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]