Artur Pungas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Artur Pungas (23. oktoober 19038. veebruar 1938 Peipsi järv) oli Eesti sõjaväelane (veltveebel) ja piirivalvur, kordoniülem.

Astus sõjaväeteenistusse 15. jaanuaril 1924, teenis 1. Jalaväerügemendis. 1925 lõpetas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste allohvitseride õppekursuse ja ülendati noorem-allohvitseriks. Teenis seejärel 1. Jalaväerügemendis jaoülemanana 16. aprillini 1925, mil viidi üle 1. Diviisi Staapi samale ametikohale. Võttis osa 1. detsembri mässukatse mahasurumisest. Vabastati sõjaväeteenistusest 1. oktoobril 1925.

Astus piirivalve teenistusse üleajateenijana 1. märtsil 1927. 1. juunil 1928 määrati Nina kordoniülema kohusetäitjaks ja 24. veebruaril 1930 kordoniülemaks. 1929 lõpetas Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste kehalise-kasvatuse kursuse ja 1931 gaasikaitse erikursuse.

1929 ülendati vanem-allohvitseriks ja 1932 veltveebliks.

Oli kaitseliitlane.

Tapeti Nõukogude Liidu piirivalve poolt koos Voldemar Kaio ja Vassili Evaga Peipsil. Surm lavastati nii, nagu oleks eestlased meelega üle piiri läinud ja Nõukogude piirivalvuritel ei jäänud muud üle kui piiririkkujad maha lasta. Eesti esindajaid ei lubatud üle piiri jälgi vaatama, et asjaolusid uurida.[viide?]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Pungas oli abielus, tal oli kolm tütart.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti piirivalvurid viidi väevõimuga N.-Vene territooriumile ja surmati seal kuulipildujaist. Uus Eesti, 10. veebruar 1938, nr. 40, lk. 3.
  • Piirivalvurite laibad saadi Nõukogude Venelt kätte. Uus Eesti, 12. veebruar 1938, nr. 42, lk. 3.
  • Kogu Tartu piirivalvurite matusel. Uus Eesti, 17. veebruar 1938, nr. 47, lk. 1.
  • Langenud piirivalvurite perekondadele jagati toetuseks 3139 kr. Uus Eesti, 15. juuli 1938, nr. 191, lk. 4.
  • Piirivalve sai mootorsaani. Uus Eesti, 16. veebruar 1939, nr. 46, lk. 1.
  • Venelaste veretöö Peipsil oli ähvarduseks Eestile. Eesti Päevaleht, 17. märts 1973, nr. 21, lk. 8.
  • Mõrvatud piirikaitsjate mälestuseks. Võitleja, märts/aprill 1998, nr. 2, lk. 5.