Mesilane

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib loomade perekonnast; ajakirja kohta vaata artiklit Mesilane (ajakiri); Meelis Friedenthali romaani kohta vaata artiklit Mesilased (romaan)

Mesilane
Meemesilane
Meemesilane
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Lülijalgsed Arthropoda
Klass: Putukad Insecta
Selts: Kiletiivalised Hymenoptera
Alamselts: Rippkehalised Apocrita
Sugukond: Mesilaslased Apidae
Perekond: Mesilane
Ladinakeelne nimetus
Apis
Mesilasenukud

Mesilane (Apis) on kiletiivaliste seltsi mesilaslaste sugukonda kuuluv putukate perekond.

Mesilasi on neli liiki.

Meemesilane on üks vähestest kodustatud putukatest. Mesilaste kasvatamist nimetatakse mesinduseks. Kodustatuna peetakse meemesilast ja india mesilast. Neid kasvatatakse mee saamiseks. Mesilastelt saadakse ka mesilasvaha ja mesilasmürki.

Mesilased on kõige olulisemad õistaimede tolmeldajad. Nad toituvad nektarist ja õietolmust ning ronivad neid otsides õitesse, kus õietolm neile külge jääb. Selle õietolmu kannavad nad üle järgmistesse õitesse, teostades sel viisil risttolmlemist.[1]

Ühismesilastest on tuntuim kodumesilane, keda kasvatatakse tarudes. Mesilased ehitavad sinna kärjed. Kärjekannudesse varuvad nad mett ja töödeldud õietolmu suira. Seal kasvab ka haue: munad, vastsed ja nukud. Peres on harilikult üks mesilasema, 15–17 tuhat töömesilast ja ajuti 200–2000 isamesilast ehk leske.

Lesed arenevad viljastamata munadest, muud mesilased viljastatud munadest. Vastseid toidavad töömesilased peanäärmenõrega, mida nimetatakse mesilaspiimaks, ning mee, vee ja suira seguga. Mesilasema vastne saab piima kogu vastsejärgu kestel, isa- ja töömesilasevastsed ainult 3 esimesel päeval.

Töömesilane kasvab valmikuks 21 päevaga. Töömesilased teevad kõiki peres vajalikke töid: ühed söödavad vastseid ja ema, teised eritavad vaha ja ehitavad sellest kärgi, kolmandad puhastavad, valvavad ja tuulutavad pesa, teevad taruvaiguga kärjekannud pisikuvabaks ja sulevad sellega seinalõhesid, neljandad koguvad õietolmu ja nektarit ning paigutavad need suira ja meena kärgedesse. Töömesilane elab suvel keskmiselt 4–5 nädalat, talvel kauem.

Minevikus arvati, et mesilased teevad pärast nukust väljumist kogu valmikuperioodi jooksul kindlat tööd, kuid see osutus vääraks. Mesilasi märgistades selgus, et mesilastel esineb ealine polüetism. Valmikuelu esimestel päevadel puhastab mesilane vanu kärjekanne ja silub neid läikima. 4 päeva vanuselt hakkab ta suiraga toitma täiskasvanud vastseid. 8 päeva vanuselt on tal arenenud toitepiima eritavad näärmed ja ta hakkab toitma ema, noori vastseid või emavastseid. Hiljem hakkab ta sööda vastuvõtjaks. Ühed võtavad toitu vastu korjemesilastelt lendla juures, teised kannavad seda kärjekannudesse hoiule. Vastuvõtjana töötab mesilane nädal aega. Pärast seda hakkab ta prahikoristajaks või teiste mesilaste puhastajaks. 12–18 päeva vanuselt saavutavad tööliste vahanäärmed suurima arengu ja sel ajal tegelevad nad kärgede ehitamisega sedamööda, kuidas neil vaha eritub ja koguneb. Pärast seda, kui neil arenevad mürginäärmed, hakkavad nad lendla juures valvuriteks. Ja alles elu lõpul hakkavad nad lendama. Siiski algab ettevalmistus selleks varem. Noored mesilased lendavad aeg-ajalt taru lähedale ja püsivad õhus paigal, hoides alati pead taru suunas. Korjemesilasena töötab mesilane üksnes väikese osa oma elust: suvistel meemesilastel on see 6 nädalast vaid mõnikümmend tundi. Liigiti on mesilaste eluperioodide kestus pisut erinev, aga üldine seaduspära ja tööülesannete täitmise järjestus on neil kõigil ühesugune.[2]

Mesilasema paaritub kord elus, pulmalennu ajal, ja muneb seejärel 4–5 aastat pesast lahkumata. Tööst ema osa ei võta. Leskede ainus ülesanne on emaga paarituda. Nad elavad lühikest aega, sügisel töömesilased hävitavad nad.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Loomade elu", 3. kd., lk. 342
  2. "Loomade elu", 3. kd., lk. 350–351