Jaan Kruusvall

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sünninimi Jaan-Vahur Kruusvall
Sündinud 7. detsember 1940
Eru küla, Palmse vald, Virumaa, Eesti
Surnud 3. aprill 2012
Elukutse kirjanik
Lapsed Filipp Kruusvall

Jaan Kruusvall (kodanikunimi Jaan-Vahur Kruusvall; 7. detsember 1940 Palmse vald3. aprill 2012) oli eesti kirjanik.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Kruusvall sündis Eru külas talupidaja pojana, õppis Võhma algkoolis ja Loksa keskkoolis ning lõpetas 1964. aastal eksternina Rakvere töölisnoorte keskkooli. Aastatel 1966–1971 õppis Kruusvall Moskvas, Maksim Gorki nimelises kirjandusinstituudis.[1]

1964­­­­–1966 ning 1974–1976 töötas Jaan Kruusvall Tallinfilmis administraatori ja dokumentaalfilmide toimetajana, 1981–1987 tegi kaastööd ajalehele Sirp ja Vasar, 1981–1987 oli ajakirja Looming proosaosakonna juhataja ning 1991–1996 ajalehe Maaleht toimetuse liige.[2]

Jaan Kruusvall kuulus alates 1977. aastast Eesti Kirjanike Liitu, 1981–1985 oli ta EKL-i juhatuse liige.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kruusvall debüteeris 1962. aastal luuletustega ajalehes Noorte Hääl. 1960ndate lõpus hakkas ta avaldama lühiproosat ning 1970ndate lõpus ilmusid trükis esimesed lühinäidendid.

Juba esimestes proosakogumikes avalduvad Kruusvalli loomingu tunnusjooned: fragmenteeritud või koguni puuduv süžee, elu ja tegelaste distantseeritud, hinnanguvaba kirjeldamine, faktide ülitäpsest esitusest tulenev kohatine iroonia ja grotesk ning eelkõige tema proosa ebaharilik lühidus.[3] Kruusvall on kirjutanud vaid kaks pikemat jutustust – „Sügisdivertisment“ (avaldatud kogumikes „Maailmad akna taga“ ja „Sinetavad kaugused“) ning „Nokturn järve ääres (avaldatud samanimelises proosakogumikus ja valikkogus „Sinetavad kaugused“). Jaan Kruusvalli tekste on žanriliselt keeruline määratleda. Dialoogikeskne lühiproosa meenutab sageli lühinäidendeid ning viimastes kogumikes „Olen öösse eksind karjus“ ja „Õhtuvalgus“ avaldatud lakoonilised mõtisklused lähenevad vabavärsilisele luulele.

Kruusvalli proosaloomingut iseloomustab kolmanda kogumiku pealkiri „Katkendeid elust“. Tema lühijutud koosnevad sageli katkenditest, juhuslikult valitud piltidest ja stseenidest, millel pole pealtnäha algust ega lõppu, seotust ega pingestatust, süžee arengut ega lõpplahendust.[4] Kruusvalli tegelased on üksildased inimesed, kes tunnetavad alalist tühjust ja masendust, toimuva poolikust ja tähtsusetust.[5] Need tunnused kuuluvad ka Kruusvalli draamaloomingu juurde.

Eesti näitekirjanduses tuntakse Jaan Kruusvalli kui silmapaistvat minimalisti. Tema draamaloomingule on omased lühikesed, lõpetamata, küsimärgilised ja kolmikpunktilised, sageli ühesõnalised laused. Näidendi remarktekstis on palju pause ning vaikus sätestab aeglase tempo ja annab kaalu napilt väljaöeldud sõnadele.

Teatrilukku kinnitas Kruusvall ennast näidendiga "Pilvede värvid", mis käsitles Eesti maarahva saatust 1944. aastal. Sügaval stagnatsiooniajal kinnistas see näidend Kruusvallile rahvusliku tõerääkija positsiooni. Mikk Mikiveri 1983. aastal Eesti Draamateatris esietendunud lavastuses kujunes "Pilvede värvid" märgiliseks.[6] Näitleja Ain Jürisson on meenutanud, et lavastus mõjus kui valus ja kallis palsam eestlaste haavadele, kõneldes ajast, mil inimese saatus ristus tema kodumaa saatusega. Mikiveri lavastus oli püha, publik jälgis ja võttis laval toimuvat vastu surmvaikse süvenemisega.[7]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Proosa- ja näidendikogumikud[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Armastuse esimene pool“ (1973)
  • „Ma tean mitut inimest“ (1976)
  • „Katkendeid elust“ (1983)
  • „Jõgi voolab. Pilvede värvid“ (1986, näidendikogumik)
  • „Maailmad akna taga“ (1988)
  • „Vaikuse vallamaja. Juba täna, juba homme“ (1989, näidendikogumik)
  • „Nokturn järve ääres“ (1991)
  • „Olen öösse eksind karjus: tekste 1990-ndaist“ (2001)
  • „Rabalinnu hõik“ (2003, näidendikogumik)
  • „Sinetavad kaugused“ (2005, valikkogu)
  • „Õhtuvalgus: ühe- ja kahekõned“ (2005)

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Rändurid“ (ilmunud kogumikus „Ma tean mitut inimest“, 1976)
  • „Haigla aed“ (ilmunud ajakirjas Meie repertuaar, 1979, nr 4)
  • „Lammutamisele määratud maja“ (ilmunud kogumikus „Katkendeid elust“, 1983)
  • „Endine wunderkind“ (ilmunud kogumikus „Katkendeid elust“, 1983)
  • „Jõgi voolab“ (ilmunud kogumikus „Jõgi voolab. Pilvede värvid“, 1986)
  • „Juba täna, juba homme“ (ilmunud kogumikus „Vaikuse vallamaja. Juba täna, juba homme“, 1989)
  • „Pilvede värvid“ (ilmunud kogumikus „Jõgi voolab. Pilvede värvid“, 1986)
  • „Vaikuse vallamaja“ (ilmunud kogumikus „Vaikuse vallamaja. Juba täna, juba homme“, 1989)
  • „Võiküllane üü“ (ilmunud kogumikus „Rabalinnu hõik“, 2003)
  • „Rabalinnu hõik“ (ilmunud samanimelises kogumikus, 2003)
  • „Sild“ (käsikirjas Eesti Teatri Agentuuris)
  • „Salaste laulupidu“ (ilmunud kogumikus „Rabalinnu hõik“, 2003)
  • „Hullumeelne professor, tema elukäik“ (ilmunud kogumikus „Olen öösse eksind karjus“, 2001)
  • „Mälestused. Ainult ei tea millest“ (ilmunud kogumikus „Olen öösse eksind karjus“, 2001)
  • „Kustutage kuuvalgus“ (ilmunud kogumikus „Rabalinnu hõik“, 2003)
  • „Hääled“ (ilmunud kogumikus „Õhtuvalgus“, 2005)
  • „Laterna all“ (ilmunud kogumikus „Õhtuvalgus“, 2005)
  • „Tasandikkude helinad“ (ilmunud ajakirjas Looming, 2012, nr 12)
  • „Kõrberebase elu“ (käsikirjas Eesti Teatri Agentuuris)

Filmistsenaariumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Teekond maailma lõppu“ (ilmunud kogumikus koos stsenaariumiga „Sipelgarada“, 1989)
  • „Sipelgarada“ (ilmunud kogumikus koos stsenaariumiga „Teekond maailma lõppu“, 1989)
  • Mikk“ (dokumentaalfilm, 2006)
  • Jaan Manitski tagasitulek“ (dokumentaalfilm, 2009)

Esseistikat[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Sinkadi-vinkadi mõtteid kirjandusest ja elust“ (ilmunud ajakirjas Noorus, 1971, nr 2, lk 18–20)
  • „Midagi meenutades (Eesti proosa: otsingud, uuendused, iseärasused)“ (ilmunud ajakirjas Keel ja kirjandus, 1980, nr 10, lk 577–581)
  • „Väljamõeldud tegelased... ja sina ise“ (ilmunud ajakirjas Looming, 1994, nr 3, lk 416–418)
  • „Kahtlusi ja kartusi“ (ilmunud ajakirjas Looming, 1995, nr 3, lk 383–385)
  • „Täna“ (ilmunud ajakirjas Looming, 2005, nr 7, lk 1095–1096)

Muud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1980 Friedebert Tuglase novelliauhind novelli „Lõhn“ eest (ilmunud ajakirjas Looming, 1979, nr 10).[1]
  • 1984 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia näidendi „Pilvede värvid“ eest.[1]
  • 1988 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia näidendi „Vaikuse vallamaja“ eest.[1]
  • 1992 Friedebert Tuglase novelliauhind novelli „Rännakul“ eest (ilmunud ajakirjas Vikerkaar, 1991, nr 11).[1]
  • 1996 Eesti kultuurkapitali aastapreemia (koos Mikk Mikiveri ja Maria Klenskajaga) aasta parima algupärandilavastuse „Hullumeelne professor, tema elukäik“ eest.[8]
  • 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk.
  • 2011 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse aastapreemia näidendi „Tasandikkude helinad“ eest.[9]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Belobrovtseva, Irina. Kruusvall oma ajas ja ruumis – Keel ja kirjandus, 1990, nr 12.
  • Remsu, Olev. Julm ja malbe. Kruusvalli pooltsentenniumi puhul – Looming, 1990, nr 12.
  • Epner, Luule. Aja jõel. Kruusvalli dramaturgia piirjooni – Keel ja kirjandus, 1996, nr 3.
  • Krull, Hasso. Ajakohatud viivitused: Jaan Kruusvalli veider objekt – Looming, 2000, nr 12.
  • Epner, Luule. Rändajad ja paigalised. Tähelepanekuid Kruusvalli loomingust – Looming, 2010, nr 12.
  • Haug, Toomas. Puhas kirjanik, tema elukäik – Looming, 2010, nr 12.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Tonts, Ülo. Eesti kirjanike leksikon. 2000. Koostanud Kruus, O. ja Puhvel, H. Tallinn: Eesti Raamat, lk 235.
  2. Paaver, Ene. Eesti dramaturgia 10 aastat. 2005. Eesti Näitemänguagentuur, lk 133.
  3. Epner, Luule. Aja jõel. Kruusvalli dramaturgia piirjooni. Keel ja kirjandus, 1996, nr 3, lk 146.
  4. Sang, Joel. Keskmine keskmisest elust. Sirp ja Vasar, 10.06.1983, lk 7.
  5. Belobrovtseva, Irina. Kruusvall oma ajas ja ruumis. Keel ja kirjandus, 1990, nr 12, lk 737.
  6. Paaver, Ene. Eesti dramaturgia 10 aastat. 2005. Eesti Näitemänguagentuur, lk 134–138.
  7. Jürisson, Ain. Draamateatri raamat. 2010. Tallinn: Eesti Draamateater, lk 163 – 164.
  8. "Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad 1995 - 2000".
  9. "Kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad 2011 -".

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]