Anton Vaarandi
 | |
| Sünniaeg | 12. september 1901 |
|---|---|
| Sünnikoht | Rapla |
| Surmaaeg | 28. september 1979 (78-aastaselt) |
| Erakond | Eestimaa Kommunistlik Partei |
| Amet | Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja |
Anton Vaarandi (kuni 1940 Anton Vachtmann; 12. september 1901 Rapla – 28. september 1979 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja Eesti NSV riigitegelane.
Elu ja tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1921. aastal Tallinnas õhtukeskkooli. Ta õppis aastatel 1921–1925 Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonnas, aastatel 1937–1940 Oslo Ülikooli filosoofiateaduskonnas ja aastatel 1940–1941 uuesti Tartu Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas. Akadeemiliselt kuulus ta EÜS Ühendusse.
Oli aastatel 1921-1922 algkooliõpetaja Petserimaal ja 1923-1924 Väike-Maarja Gümnaasiumi õpetaja.
Aastatel 1922–1924 tegutses ta Sotsiaalfilosoofilises Üliõpilaste Seltsis. Samuti tegutses ta Üle-eestimaalise Noorproletaarlaste Ühingu Rapla osakonnas.
Aastal 1922 astus ta Eestimaa Kommunistlikku Parteisse. Aastatel 1924–1931 oli ta kommunistliku tegevuse pärast vangis.
Paguluses[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast vabanemist läks Eestist ära NSV Liitu. Kui 1933. aastal saadeti ta õõnestustööle Skandinaaviasse, andis ta Taanis, Rootsis ja Norras välja eestikeelseid kommunistlikke ajalehti Kommunist ja Rahva Hääl ning ajakirja Majakas.
Nõukogude Eesti tegelasena[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude esimese okupatsiooni ajal oli ta eestirootslastele mõeldud ajalehe Sovjet-Estland toimetaja, 18. septembrist 1940 kuni 30. maini 1941 ajalehe Noorte Hääl toimetaja ning aastatel 1940–1941 ajalehe Sirp ja Vasar toimetaja.
Aastatel 1941–1944 oli NSV Liidu tagalas ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitja ja toimetaja.
Pärast sõda viibis ta ainsa Nõukogude Eesti ajakirjanikuna Nürnbergi protsessil.
- 1945–1948 Eesti NSV välisministri asetäitja[1]; tegeles pagulas- ja repatrieerimisküsimustega
- 1948–1949 Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja
- 1951–1960 ajakirja Looming vastutav sekretär
- 1960–1968 ajakirja Looming toimetaja
Lõpuks töötas ta Eesti NSV Ministrite Nõukogu nõunikuna.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- A. Vahtmann. Päästame neegertöölised dollarkuningate elektritoolilt. Leningrad: Külvaja 1932
- Kild killu kõrvale. (Mälestused). 1975
- Helene Johani. Anton Vaarandi kirju 1920.–1930-ndaist aastaist. Keel ja Kirjandus, 1981, lk 161–172
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli lühikest aega abielus Debora Vaarandiga. Hiljem oli ta abielus sisearhitekt Maimu Vaarandiga, nende tütar Kai Vaarandi oli keraamikuharidusega tõlkija.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EESTI NSV TEATAJA, Nr. 35 26. oktoobril 1945, Art 561. Määrus sm. Anton Vaarandi Eesti NSV Välisasjade Rahvakomissari asetäitjaks kinnitamise kohta
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Aksel Tamm. Anton Vaarandi (nekroloog). – Keel ja Kirjandus, 1979, lk 756–757
- "Anton Vaarandi". // Raamatus: Aksel Tamm. "Aga see oli üks mees. Eluvisandeid." Kuldsulg. 2003, lk 213–225
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
- Anton Vaarandi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Haud Tallinna Metsakalmistul