Kaadripoliitika Nõukogude Liidus
Kaadripoliitika, ka NLKP kaadripoliitika – Nõukogude Liidus kasutusel olnud termin selleks, et tähistada NLKP poliitika üht tahku partei enda sees, aga ka partei ja temaga koostöös olnud teiste võimuorganite viisi volitada, suunata ja lubada võimu juurde ja vastutavatele ametikohtadele usaldatavaid isikuid, nii partei liikmeid kui ka parteituid. Kaadriteks nimetati parteipoliitilises keeles partei, riiklike asutuste ja ühiskondlike organisatsioonide koosseisulisi töötajaid.[1] NSV Liidus hõlmas kaadripoliitika kogu ühiskonda, kõiki ametkondi ja valdkondi.
Kaadripoliitika tähendas totalitarismi süvenedes üha enam seda, et uute kõrgemate võimukandjate tulles eelmised vastutavate ametikohtade täitjad tihti kohtadelt kõrvaldati ja asendati uute isikutega. Usaldavataks peeti isikuid, kes olid läbinud salajase partelise ja KGB kontrolli, ilma et neile oleks olnud olulisi etteheiteid. Liberaliseerumise perioodidel ja demokraatia süvenedes lubati ja paigutati vastutavatele ametikohtadele ka neid isikuid, kelle renomee ei olnud partei ja teiste järelevalveorganite arvates laitmatu, kuid kelle kohalepaigutamise kaudu sai väliselt näidata, et NLKP toetub oma poliitikas laialdaste rahvahulkade huvidele ja on demokraatia edendaja. Parteiline kaadripoliitika toimis nii partei, sõjaväes, tootva töö sfääris kui ka teaduse ja kultuuri valdkonnas.
Juhtimisstruktuuri kujundamine[muuda | muuda lähteteksti]
Parteisüsteemis paigutati organisatsioonide juhid kohale kaadripoliitilise ettevalmistamise käigus kujunenud arvamuse põhjal. Selles võisid etendada oma osa ka need, kes osalesid juhi valimistel, kuid praktikas valiti juhiks isik, keda vabariigi juhtijaks oli eelnevalt soovitanud NLKP Keskkomitee või kohaliku vabariikliku tähtsusega asutuse või organisatsiooni puhul kohalik partei keskkomitee. Ka pärast Jossif Stalini perioodi lõppemist otsustati EKP Keskkomitee 1. sekretäri küsimus Moskvas NLKP KK kõrgeimal tasemel. Kui 1978. aastal tuli otsustada, kes saab EKP Keskkomitee 1. sekretäriks ja Johannes Käbin soovitas sellele kohale Vaino Väljast, esitas Tallinna saabunud NLKP Keskkomitee kaadriküsimustega tegelev sekretär Ivan Kapitonov kohtumisel EKP Keskkomitee büroo liikmetega neile väljavõtte NLKP Keskkomitee Poliitibüroo protokollist, kus öeldi, et "Poliitbüroo soovitab EKP KK I sekretäri ametikohale EKP KK tööstussekretäri Karl Genrihhovitš Vainot." EKP Keskkomitee esimeseks sekretäriks valiti Karl Vaino.[2]
1982. aastal NLKP Keskkomitee peasekretäriks saanud Juri Andropovi ajal alanud jäigema sisepoliitika [3] jätkuks Eestis oli suured kaadri ümberpaigutused. 1983. aastaks oli EKP Keskkomitee 1. sekretäri K. Vaino juhtimisel oma kaadripoliitika valdavalt ellu viinud. EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks oli saanud Rein Ristlaan, Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Julgeoleku Komitee ülemaks Eestisse üle toodud Karl Kortelainen, Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Trükistes Riiklike Saladuste Kaitse Peavalitsuse (Glavlit) ülemaks Kurt Ingerman, EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna ajakirjanduse-, raadio ja televisiooni sektori juhatajaks Toomas Leito, EKP Keskkomitee kultuuriosakonna juhatajaks Kalev Tammistu jne. Parteilise juhtimise tugevdamise käigus leidis olulist tähelepanu ideoloogiavaldkond. Parteilise juhtimise organisatsioonilisest tugevdamisest räägib see, et trükiajakirjandust, televisiooni ja raadio tegevust kureerisid sealpeale nii EKP KK kultuuriosakond kui ka ajakirjandussektor[4].
Parteiline juhtimine perestroika ajal Eesti NSV-s[muuda | muuda lähteteksti]
Kui 1985. aastal algas perestroika, siis oli Eesti NSV-s seda ellu viimas Juri Andropovi ajal parteilise juhtimise tugevdamiseks kohale pandud kaader. Kaadri paikapanek asutustes ja organisatsioonides nn parteilise juhtimise tugevdamise sildi all tähendas eelmiste juhtide kõrvaldamist ja uute kohalemääramist esmajoones ülalt antavate käskkirjadega, aga võis tähendada ka survet selleks, et valitud juhid asutuste või organisatsioonide eneste vahenditega maha võetaks ning soovitavatega asendataks.
Alati ei olnud kõrgema parteivõimu parteilised soovitused avalikud. Ühiskondlike organisatsioonide juhtide kohalekinnitamine eeldas valimisi organisatsiooni üldkoosolekul või juhatuses, kus oli tavaliselt ka parteituid. Kaadripoliitika pidi tagama parteilise juhtimise, aga avalikkuses pidi surve välja nägema demokraatlike valimistena. Selleks, et valitaks parteijuhtide soovitud isik, peeti temaga kõigepealt läbirääkimisi ja loodi asutuse või organisatsioonis olukord, kus kõrgemalt tulnud soovitusi viidi ellu nagu need oleksid omaalgatuslikud, aga mitte seotud partei kõrgema juhtkonna kujundatud kaadripoliitikaga.
Kaadripoliitika kujunes nõukogude võimule omases tsentraliseerituse vaimus. Kaadripoliitikas tähendas tsentraliseeritus suurel määral seda, et alluvad juhid pidid kõrgematele juhtidele sobima. Sobimatud juhid, kes ei allunud partei vaimule, ajasid iseseisvat poliitikat või avaldasid arvamusi, mis kõrgema juhi mõtteviisiga vastuolus olid, kõrvaldati kas otse kõrgema võimuorgani (büroo, komitee jm) või siis kõrgema võimu juures heas kirjas olevate parteiliikmete abiga, kusjuures viimased võisid etendada altpoolt tulevat omaalgatuslikkust, ehkki tegemist oli telgitaguse kokkuleppega. Kõrgema võimu toetajaid edutati ametialaselt ning soositi ka muul viisil, neist võidi kujundada kõrge juhi nõuandjate mitteametlik grupp, kes aitas juhil oma arusaamisi levitada ja käske ellu viia. Partei poliitika muutumisel peeti kuulekust kõrgemale parteivõimule eriti oluliseks, sest igasugune allumatus võis uutes oludes saada suure kõlajõu.
1980. aastatel tehti muudatusi ka kultuuriasutustes ja -organisatsioonides. Need oli NLKP silmis olulised, sest omasid suurt mõjujõudu ühiskonna kõigis kihtides ja seda ammugi avalikustamise tingimustes. 1983. aastal läksid NLKP liikmed, Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretärid Jaak Jõerüüt ja Arvi Siig EKP Keskkomitee sekretäri Rein Ristlaane juurde ultimatiivse sooviga, et Kirjanike Liidu juhatuse esimees Paul Kuusberg peab lahkuma või lahkuvad nemad, ja leppisid temaga kokku, et juhatuse esimeheks saab Vladimir Beekman.[5] Pärast seda, kui Beekman oli rääkinud teda juhatuse esimeheks soovinud Ristlaanega ja Jõerüüdi ning Siiaga, jäi ta nõusse. 17. oktoobril 1983, pärast seda, kui "Kuusbergi ja Remmelgaga (viimane oli Kirjanike Liidu juhatuse esimehe asetäitja) oli küllap Ristlaan kui mitte Vaino ise läbi rääkinud" ja "nad esitasid lahkumispalve", valiti juhatuse esimeheks Vladimir Beekman. Beekman jäi seejuures siiski "palgalehelt välja" ja administratiivsele tööle Kirjanike Liidu juhatuse palgalise sekretärina asus tööle Rein Saluri.[6]
Kaadripoliitika tähendas edutamist, kuid ka ebamugavate isikute kõrvaldamist parteist, kusjuures parteist kõrvaldamine tõi tihti kaasa ka põhitöölt kõrvaldamise ja ning vaba loomingulise tegevuse, iga liiki avalike esinemiste takistamist. See puudutas kõiki valdkondi ja võis olla seotud nii väikeste ametialaste eksimustega kui ka ühiskonnas aset leidvate suurte mentaliteedimuutustega. Vabakutselist tõlkijat, juunikommunist Ita Saksa karistas Kirjanike Liidu partei-algorganisatsioon (büroo sekretär Jaak Jõerüüt, kes ise vastavale pakkumisele vaatamata kirjale alla ei kirjutanud[7]) 40 kirjale allakirjutamise eest valju noomitusega[8]; ajakirja "Keel ja Kirjandus" peatoimetaja asetäitja Sirje Kiin heideti aga NLKP-st välja ja sunniti töölt lahkuma ning püüti takistada tal avaldada oma kirjutisi, sest ta oli oma tuttavale välismaal teatanud, et ajakirjas Looming ilmus luuletus, mille tähed andsid ülalt alla lugedes sõna "sinimustvalge".[9]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Сoвeтский энциклопедический словарь." Москва, Издательство "Сoвeтская Энциклопедия" 1980, lk 527
- ↑ Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aastapoliitilisest pööripäevast 1988. aasta Suveräänsusdeklaratsioonini." Tallinn, Argo, 2008, lk 16, 18.
- ↑ Mati Graf. "Kalevipoja kojutulek. 1978. aasta poliitilisest pööripäevast 1988. aasta Suveräänsusdeklaratsioonini". Tallinn, Argo 2008, lk 183, 184, 186.
- ↑ Tiiu Kreegipuu, Eesti NSV trükiajakirjanduse parteilise juhtimise üldised põhimõtted. Ajalooline Ajakiri 1/2 (2009)
- ↑ Vladimir Beekman. "Alles see oli." Tallinn, Tänapäev 2008, lk 161.
- ↑ Vladimir Beekman. "Alles see oli". Tallinn, Tänapäev 2008, lk 165.
- ↑ Vahur Koorits. "Jõerüüt keeldus 40 kirjale alla kirjutamast, nimetades seda "mädaks" [1] - Eesti Päevaleht 26. aprill 2016
- ↑ Vahur Koorits. Presidendikandidaat Jaak Jõerüüt osales aastakümnete eest komparteilasena 40 kirjale alla kirjutanud tõlkija karistamises. Eesti Päevaleht, 26. aprill 2016. [2]
- ↑ Sirje Kiin. Poliitiline autobiograafia.http://www.sirjekiin.net/Eesti/Poliitiline%20elulugu.htm/
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Heinrich Tiido, Aasa Helbe. NLKP kaadripoliitika leninlikud põhimõtted. Tallinn : Eesti NSV Ühing "Teadus", 1985. (Sisaldab bibliograafiat.)