Väino Ilus
Väino Ilus (sündinud 8. detsembril 1929 Viljandis) on eesti proosakirjanik.
Ta on sündinud töölisperekonnas ja õppinud Viljandi tööstuskoolis, kus sai 1946. aastal lukksepa kutse.
Töötas Maardu fosforiiditööstuses, Tootsi turbatööstuses, 1949–1951 Pärnu ajalehe Töörahva Hääl toimetuses, 1951–1953 Tõstamaa traktorijaama poliitosakonna ajalehe sekretäri ja toimetajana.
1956. aastal sai Ilus eksternina küpsustunnistuse (Tallinna 2. Keskkooli juures).
Aastatel 1957–1961 oli ta ajalehe Sirp ja Vasara kirjandusosakonna juhataja ja 1965–1966 toimetaja asetäitja. 1961–1981 töötas ta ajakirja Looming toimetuses ja oli aastatel 1968–1974 selle peatoimetaja asetäitja.
Kirjanike Liidu liige on Väino Ilus 1958. aastast.
Väino Ilus oli NLKP liige aastail 1952–1991. 1957. aastal lõpetas ta vabariikliku parteikooli.[1]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Ilus tõusis kirjandusliku nimena esile 1954. aasta novellivõistlusel. Ta on avaldanud lühiproosat almanahhis "Võitlev sõna" ja ajakirjas Looming, kirjutanud artikleid kirjanduse päevateemadel ja retsensioone.
1962 ilmus raamatuna Ilusa jutustus "Kand maas", mis käsitleb kolhoosielu aktuaalseid probleeme 1960. aastate algul. 1964. aastal ilmus sõjajärgsel perioodil ellu astunud põlvkonna kujunemisteid käsitlev romaan "Sinu enese elu". Järgnesid jutukogud "Muutlike ilmade ajal" (1965) ja "Öösiti on kahjulik mõtelda" (1969). Eri ühiskonnakihtide haarav, kaasajaga põimitud tagasivaade sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuaastaisse ja 1940/41. aasta sündmustesse on antud romaanis "Tuulekülvid" (1968). 1973. aastal ilmus romaan "Kaotusseis".
Ilusa loomingus on valdav maaelu probleemistik. Kirjanik annab sellest keskkonnast omapäraseid, värskelt nähtud karaktereid. Ta lähenemine ainele on ülekaalukalt mõistuslik, stiil asjalik; esiplaanil on sotsiaalsed probleemid, eriti inimeste karakteri ja tema sotsiaalse seisundi sõltuvusseosed.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1969 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Tuulekülvid")
- 1977 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Kohe pärast lapsepõlve")
- 1978 – Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind ("Kinsli peremehed")
- 1979 – Eesti NSV teeneline kirjanik
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema vend oli ajakirjanik Kaljo Ilus.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Eesti kirjarahva leksikon, koost. O. Kruus, Tallinn, Eesti Raamat 1995, lk 130.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Ülo Tonts. Ja teeb temast eelkõige inimese Eesti Päevaleht, 8. detsember 1999