Pluuto

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on taevakehast astronoomia seisukohast; astroloogia mõiste kohta vaata artiklit Pluuto (astroloogia); Disney tegelase kohta vaata artiklit Pluuto (koer).

Pluuto Pluuto astronoomiline sümbol
Pluto-01 Stern 03 Pluto Color TXT.jpg
Värviline pilt Pluutost, mille tegi kosmosesond New Horizons (14.06.2015).
Orbiidi omadused
Afeel 49,3
Periheel 29,7
Keskmine kaugus Päikesest 5,9 miljardit km 39,5
Tiirlemisperiood 248,09 aastat
Füüsikalised omadused
Diameeter 2390 km
0,19 Maad
Mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg
0,002 Maad
Tihedus 1,92 ± 0,12 g/cm3
Pöörlemisperiood 6 päeva 9 tundi ja 18 minutit
Pinnatemperatuur −235°C kuni −210°C
Kaaslasi 5 (Charon, Nix, Hydra, Kerberos, Styx)
Ajalugu
Avastaja Clyde Tombaugh
Avastamise aeg 1930

Pluuto (väikeplaneedi tähistus: 134340 Pluto) on kääbusplaneet Kuiperi vöös. See oli esimene Kuiperi vöö liige, mis avastati ja see on suurim Päikese ümber tiirlev kääbusplaneet.

Pluuto asub Päikesest 30 kuni 49 (4,4–7,4 miljardi km) kaugusel, mis tähendab, et perioodiliselt tuleb Pluuto Päikesele lähemale kui Neptuun. Pluuto ja Neptuuni kokkupõrget takistab stabiilne orbitaalne resonants. Päikesevalgusel kulub Pluutoni jõudmiseks umbes viis ja pool tundi.

Pluuto avastas 1930. aastal Clyde Tombaugh ja alates avastamisest kuni 2006. aastani nimetati teda planeediks ning loeti Päikesesüsteemi üheksandaks planeediks. Pluuto planeedistaatus seati kahtluse alla 1992. aastal, kui Kuiperi vööst leiti mitu Pluutoga sarnast objekti. 2005. aastal avastati Kuiperi vööst kääbusplaneet Eris, mis on Pluutost 27% suurem. 24. augustil 2006 otsustas Rahvusvaheline Astronoomiaunioon kvalifitseerida Pluuto ümber kääbusplaneediks.

Pluutol on viis kuud: Charon, Styx, Nix, Kerberos ja Hydra. Pluutot ja Charonit peetakse aeg-ajalt kaksikplaneetideks, sest nende orbiitide raskuskese ei ole kummagi planeedi keskmes, kuid IAU käsitleb Charonit siiski Pluuto kuuna.

Esimese kosmosesondina sooritas Pluutost möödalennu New Horizons, mis möödus kääbusplaneedist 14. juulil 2015. Kosmosesond tegi möödalennul detailseid vaatlusi ja mõõtmisi Pluutost ja tema kuudest.

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusplaneedi Pluuto avastamine oli ajakirjanduses väga populaarne teema. Lowelli observatoorium, kellel oli õigus uuele objektile nimi anda, sai üle tuhande soovituse üle terve maailma alates Atlasest kuni Zymalini. Tombaugh käis Slipherile peale, et too pakuks välja uue kääbusplaneedi nime enne, kui keegi teine jõuab seda teha. Constance Lowell pakkus nimeks Zeus, siis Percival ja lõpuks Constance. Need soovitused jäeti kõrvale.

Pluuto sai oma nime allmaailma jumala järgi. Selle nime pakkus välja 11-aastane mütoloogiahuviline Venetia Burney (1918–2009), kes oli Oxfordi kooli õpilane. Sellest ideest rääkis Burney oma vanaisale Falconer Madanile, kes oli Oxfordi ülikooli raamatukoguhoidja, kes edastas idee astronoomiaprofessorile Herbet Hall Turnerile. Professor omakorda saatis telegraafiga sõnumi edasi oma kolleegidele Ameerika Ühendriikidesse.

Iga Lowelli observatooriumi liige sai hääletada kolme võimaliku nime vahel: "Minerva" (mis oli juba ka ühe asteroidi nimi), "Cronus" (mille maine oli halvenenud, kuna selle pakkus välja ebapopulaarne astronoom Thomas Jefferson Jackson See) ja "Pluto". "Pluto" sai enda kasuks kõik hääled. Nimi avalikustati 1. mail 1930. Peale avalikustamist andis Madan Venetiale tasuks £5 (2014. aasta seisuga samaväärne mis 300 Briti naela või 450 USA dollarit).

Nime lõplikku valikut soodustas ka see, et "Pluto" kaks esimest tähte on Percival Lowelli initsiaalid. Pluuto astronoomiline sümbol (Unicode U+2647, ♇) loodi monogrammina tähtedest "PL". Pluuto sümbol sarnaneb Neptuuni omaga, kuid sellel on keskel kera kolmhargi asemel.

Nimi võeti varsti kasutusele ka muudes valdkondades. 1930. aastal oli Walt Disney ilmselgelt inspireeritud sellest, kui ta tutvustas Mickey Mouse'i koera välimusega kaaslast nimega Pluto, kuigi Disney animaator Ben Sharpsteen ei suutnud kinnitada, miks see nimi oli nii antud. 1941. aastal nimetas Glenn T. Seaborg vastloodud elemendi plutooniumi Pluuto järgi, järgides traditsiooni nimetada uusi elemente viimati avastatud planeetide järgi, samamoodi nagu nimetati uraan Uraani järgi ja neptuunium Neptuuni järgi.

Mõnedes keeltes nimetatakse Pluutot teisiti. Näiteks jaapani keeles soovitas Houei Nojiri tõlget Meiōsei (冥王星, "Allmaailma jumal"), ja see laenati omakorda hiina, korea ja vietnami keelde. Mõned india keeled kasutavad nime Pluto, kuid teised, nagu näiteks hindi keel, kasutab nime "Yama", mis on hindu ja budistliku mütoloogia surmajumal. Polüneesia keeled kalduvad kasutama kohalikku allmaailma jumalat Whirot maoori mütoloogiast.

Avastamislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pluuto avastas 18. veebruaril 1930 USA amatöörastronoom Clyde Tombaugh.

Otsiti planeeti, mis põhjustas häiritusi Uraani liikumises ja mis arvutuste kohaselt pidi olema seitse korda Neptuunist suurem, leiti aga planeet, mis oli Neptuunist 6900 korda väiksem.

Kui ilmnes, et Neptuuni tekitatud häiritustest ei piisa Uraani liikumise ebakorrapärasuste seletamiseks, hakkasid selle probleemiga tegelema USA astronoomid Percival Lowell ja William Pickering, kes kumbki püüdsid häirituste põhjal arvutada tundmatu planeedi orbiiti ja seega ka arvatavat asukohta taevavõlvil. Otsingud tulemusi ei andnud. Lowell pärandas üle miljoni dollari tema asutatud ja tema nime kandvale observatooriumile Flagstaffis Arizona osariigis "Planeet X"-i, nagu Lowell seda nimetas, otsimiseks.

Et Lowelli lesk vaidlustas päranduse ning kohtuskäimine võttis üle kümne aasta aega, sai observatoorium otsingutega alustada alles 1929. aastal.

Sellele tööle võeti noor, ilma erihariduseta amatöörastronoom Clyde Tombaugh, kellele sai seetõttu vähem palka maksta. Järgmisel aastal saatiski teda edu. Uurides 18. veebruaril 1930 kuu aega varem Kaksikute tähtkuju piirkonnas tehtud fotosid, leidis ta neilt täpi, mis võis olla uus planeet. Kordusvaatlused kinnitasid seda ja 12. märtsil teatati avastusest kogu maailmale.

Uus planeet asus küllaltki lähedal P. Lowelli ja W. Pickeringi ennustatud kohale. C. Tombaugh sai oma avastuse eest peale Kuningliku Astronoomiaseltsi medali ning 25-naelase preemia ja stipendiumi koduosariigi Kansase Ülikoolilt astronoomiahariduse omandamiseks.

Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pluuto uurimise ajalugu.
Hubble'i kosmoseteleskoobi tehtud fotodest kokku pandud Pluuto kujutis

Pluuto uurimine on olnud keeruline, sest ta on Maast väga kaugel. Hubble'i kosmoseteleskoop, mis Pluutole suunati, suutis Pluuto pinnal eristada vaid üksikuid suuremaid vorme.

Pluutot on külastanud ainult üks kosmosesond, New Horizons, mis sooritas möödumise 14. juulil 2015. New Horizons möödus Pluutost 12 500 km kauguselt ja liikus seejärel edasi Kuiperi vöö poole. Kuna andmesidekiirus on sondi kauguse tõttu Maast väike, saavad teadlased kõik New Horizonsi kogutud andmed kätte 16 kuu jooksul pärast möödalendu.

Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aastast alates on avastatud palju taevakehasid, mis tiirlevad samal orbiidil nagu Pluuto, mis näitab, et Pluuto on osa Kuiperi vööst. See tekitas vastuolu Pluuto planeedi staatuses. Oli palju küsimusi, kas Pluutot peaks arvesse võtma koos või eraldi teistest teda ümbritsevatest kehadest. Muuseumi ja planetaariumi direktorid tekitasid juhuslikult vaidluse, jättes Pluuto välja Päikesesüsteemi planetaarsetest mudelitest. 2000. aasta veebruaris avas taas uksed Haydeni planetaarium, mis esitles ainult 8 planeedi mudelit.

Aina enam hakati avastama Pluuto-suuruseid objekte, mis viis vaidluseni, et Pluuto peaks ümber klassifitseerima, nii nagu läks Cerese, Pallase, Juno ja Vestaga, mis viimaks kaotasid oma planeedi staatuse pärast paljude asteroidide avastamist. 2005. aasta 29. juulil andsid Caltechi astronoomid teada uuest avastusest – Neptuuni-tagusest objektist Erisest, mis oli oluliselt massiivsem objekt kui Pluuto ja kõige suurem objekt, mis on avastatud Päikesesüsteemis alatest Trintonist 1846. aastal. Selle avastajad ja ajakirjandus kutsusid seda algselt kümnendaks planeediks, kuigi polnud veel ametlikku kokkulepet, et seda üldse planeediks nimetada. Teised astronoomide kogukonnast hindasid, et see avastus on kõige tugevam argument Pluuto ümber klassifitseerimiseks asteroidina.

Orbiit[muuda | muuda lähteteksti]

Pluuto orbitaalne periood kestab 248 aastat. Pluuto orbiidi omadused on võrreldes teiste planeetidega märgatavalt erinevad. Üldiselt on planeetide orbiidid väga lähedal ringi kujule ning nende orbiittasandid on peaaegu Päikese telje suhtes risti (ehk orbiittasand ei ole põhimõtteliselt kallutatud). Pluuto orbiit on aga väga ektsentriline (ellipsi kujuline) – teatud kohtades on planeet Päikesele lähemal kui seda on näiteks Neptuun. Samuti on Pluuto orbiiditasand Päikese suhtes suure, ligi 17 kraadise nurga all. Pluuto orbiidi periheelion (koht, kus planeet on Päikesele kõige lähemal) toimus viimati 5. septembril 1989 ning oli meie süsteemi tähele lähemal kui Neptuun viimati 7-11 veebruar 1999. Pluuto orbiit on pikas perspektiivis ettearvamatu ning käitub tegelikult kaootiliselt – vaatamata sellele, et planeedi teekonda on võimalik arvutuste ning arvutisimulatsioonidega ette ennustada paar miljonit aastat (seda nii tulevikus kui ka paari miljoni aasta tagusest ajast), muutuvad kaugemad arvutused, mis ületavad Lyapunovi aega (ca 10-20 miljonit aastat) väga ebatäpseteks. Pluuto orbiit on väikestele Päikesüsteemi mõjutustele väga tundlik, mistõttu ettearvamatud tegurid muudavad planeedi teekonda märgatavalt.

Füüsikalised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Maa, Kuu, Pluuto ja Charoni suuruse võrdlus

Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]

Pluuto jääb suuruselt alla isegi seitsmele Päikesesüsteemi kaaslaseleKuule, Iole, Europale, Ganymedesele, Callistole, Titanile ja Tritonile.

Pluuto keskmine raadius on 1195 km (0,19 Maa raadiust) ning mass (1,305 ± 0,007)×1022 kg ehk 0,002 Maa massi. Tema keskmine tihedus on 1,92 ± 0,12 g/cm3.

Orbiit[muuda | muuda lähteteksti]

Pluuto orbiit erineb oluliselt ringjoonest, keskmine kaugus Päikesest on 5,9 miljardit kilomeetrit (39,5 a.ü.). Periheelis (Päikesele kõige lähemas asendis) olles ulatub Pluuto orbiit sissepoole Neptuuni orbiiti (kaugus Päikesest on siis 29,7 a.ü.), nii oli see näiteks aastatel 1979–1999. Afeelis (Päikesest kõige kaugemas orbiidi punktis) on kaugus Päikesest aga 49,3 a.ü. Ümber Päikese teeb Pluuto tiiru 248,09 aastaga, ümber oma telje teeb ta täispöörde 6 päeva 9 tunni ja 18 minutiga. Pluuto pöörleb orbiidil külili nagu Uraangi.

Kokkupõrget Neptuuni ja Pluuto vahel siiski karta ei ole, sest nende orbiidid on erinevatel tasanditel.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Taevakeha täpne keemiline koostis on teadmata, kuid võrdlemisi väike tihedus viitab 70% kivi ja 30% jää segule. Pluuto pinnatemperatuur jääb sõltuvalt asukohast orbiidil −235 °C ja −210 °C vahele. Väga madala temperatuuri tõttu on heledamad alad arvatavasti kaetud lämmastiku jää või lumega, millega on segatud metaani, etaani ning süsinik-monooksiidi lumi või jää. Tumedamate alade koostis on seni teadmata.

Atmosfäär[muuda | muuda lähteteksti]

Astronoomid veendusid Pluuto atmosfääri olemasolus esmakordselt 1989. aastal. Planeedi atmosfäär koosneb põhiliselt molekulaarsest lämmastikust, teiste gaaside (metaan, CO) osakaal on väike. Atmosfäär on äärmiselt hõre, kuna pinnarõhk on vaid paar mikrobaari. Gaasina saab atmosfäär esineda vaid vastasseisus Päikesega, enamiku Pluuto pikast aastast on atmosfäär jäätunud.

Peale atmosfääri avastamist on Pluuto Päikesest üha enam eemaldunud ning planeedi keskmine temperatuur seetõttu langenud. Mingil põhjusel ei mõjuta temperatuuri langus aga atmosfääri. Üks seletusi on, et Pluuto pinda kattev jää võib olla tumenenud ja püüab seetõttu endisest rohkem päikesevalgust.

Asjasse võib selgust tuua NASA kosmoseaparaat New Horizons[1] (Uued horisondid), mis saadeti teele 19. jaanuaril 2006 ning mille suurim lähenemine Pluutole toimus 14. juulil 2015. Uurijad loodavad, et selleks ajaks ei ole Pluuto atmosfäär veel täielikult külmunud.

Kaaslased[muuda | muuda lähteteksti]

1978. aastal selgus, et Pluutol on kaaslane, mis tiirleb ainult 19 000 km kaugusel taevakeha keskmest (tiirlemisperiood on 6 päeva). Leitud kaaslane sai nimeks Charon. Pluuto läbimõõduks arvutati 4000 km, tema kuu Charoni läbimõõduks 2000 km (massid vastavalt 1/500 ja 1/4000 Maa massi). Hiljem on Charoni läbimõõdu hinnangut tunduvalt täpsustatud, viimati 11. juulil 2005, mõõtes tähe kattumist Charoniga. Pluuto suurima kuu läbimõõt on 1212,0 ± 1,5 km [2]

2005. aasta lõpus leiti Hubble'i kosmoseteleskoobi abil Pluutol kaks uut kaaslast, mis said esialgsed nimed S/2005 P 1 ja S/2005 P2. Nüüdseks on neile antud nimed, vastavalt Nix ja Hydra.

20. juulil 2011 teatas NASA, et Hubble'i teleskoobi abil avastati Pluuto neljas kaaslane, mille läbimõõt arvatakse olevat 13–34 km. Taevakeha sai esialgseks nimeks P4 ning hiljem Kerberos.

USA astronoomid avastasid kääbusplaneet Pluuto ümber tiirleva viienda kuu juuni lõpul 2012[viide?]. Ebakorrapärase kujuga kuule anti alguses nimi P5, hiljem Styx. Astronoomid leidsid kuu Hubble'i kosmoseteleskoobi abil ja selle läbimõõt võib ulatuda 10st 24 kilomeetrini, teatas uudisteagentuur AFP[viide?]. Teadlased märkasid kuud üheksal korral Hubble'i laia vaatevälja kaamera 3 tehtud jäädvustustel. P5 oli näha 26., 27. ja 29. juunil ning 7. ja 9. juulil. Niisiis on Pluutol teadaolevalt kokku viis kuud.

Pluuto ning Triton[muuda | muuda lähteteksti]

Ebatavaliste Pluuto ning Tritoni (Neptuuni kaaslane) orbiitide olemuse ning massi samasuse tõttu oletatakse, et neil kahel on ühine ajalugu. Algul usuti, et Pluuto võis esialgu olla Neptuuni kaaslane, kuid nüüdseks tundub see ebatõenäone, palju populaarsem on arvamus, et Triton, nagu Pluutogi, liikus kunagi iseseisval orbiidil ümber Päikese, kuid tõmmati Neptuuni mõjuvõimu.

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]