Kuu kraatrid
Kuu kraatrid on Maa loodusliku kaaslase Kuu peal asuvad impaktstruktuurid. Kuu pinnal on palju kraatreid, millest kõik moodustusid kokkupõrgete tagajärjel. Rahvusvaheline Astronoomiaunioon tunnistab 9 137 kraatrit, millest 1 675 on dateeritud.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Sõna "kraater" tuleneb kreekakeelsest sõnast Κρατήρ, mis tähendas alust, milles segati kokku veini ja vett. Galileo ehitas oma esimese teleskoobi 1609. aastal ja vaatas esmakordselt Kuud läbi selle 30. novembril 1609. Ta avastas, et erinevalt tol ajal levinud arvamusest ei olnud Kuu täiuslik kera, vaid oli kaetud nii mägede kui ka tassikujuliste süvenditega. Johann Hieronymus Schröter nimetas need 1791. aastal kraatriteks, mis laiendas selle eelnevalt vulkaanidega seotud sõna tähendust.
Oma teoses "Micrographia" (1665) pakkus Robert Hooke välja kaks teooriat, mille läbi Kuu kraatrid võisid moodustuda: need võisid tekkida pommitamise tõttu kosmosest, või need olid tekkinud Kuu pinnaaluse vulkanismi tõttu.[2]
Teaduslik arvamus kraatrite tekke kohta liikus järgnevate sajandite jooksul edasi-tagasi. Peamised konkureerivad teooriad olid:
- vulkaanipursked, mis tekitasid Kuusse auke
- kokkupõrked meteooridega
- maailmasõdade vahel Saksamaal tekkinud Welteislehre teooria, mille sõnul tekkisid kraatrid liustike liikumisest
Grove Karl Gilbert pakkus 1893. aastal välja teooria, et Kuu kraatrid moodustusid kokkupõrgetest suurte asteroididega, ning Ralph Baldwin kirjutas 1949. aastal, et Kuu kraatrid olid peamiselt kokkupõrgete tagajärjel tekkinud. 1960. aasta paiku tõstis Gene Shoemaker selle teooria taas esile. David H. Levy sõnul nägi Shoemaker kraatreid kui "loogilisi kokkupõrkekohti, mis ei tekkinud järkjärgult eoonide järel, vaid plahvatuslikult kõigest sekundite jooksul."[3]
Samal perioodil Apollo programmi ja mehitamata kosmoseaparaatide abil kogutud tõendid tõestasid lõplikult, et kokkupõrge meteooridega – ning suuremate kraatrite puhul asteroididega – oli peaaegu kõigi Kuu peal olevate kraatrite tekke põhjus. See viitas ka sellele, et sama on tõsi ka teiste taevakehade puhul.
Uute kraatrite teket uuritakse näiteks NASA kuukokkupõrke jälgimise programmis.[4] Kõige suurema kirja pandud kraatri teke toimus 17. märtsil 2013.[5][6] See palja silmaga nähtav kokkupõrge juhtus tõenäoliselt 40-kilogrammise meteoori tõttu, mis tabas Kuu pinda kiirusega 90 000 kilomeetrit tunnis (25 000 meetrit sekundis).
2018. aasta märtsis teatati umbes 7000 senini tuvastamata Kuu kraatri avastamisest kasutades konvolutsioonilist närvivõrku, mis arendati välja Kanadas Toronto Scarborough Ülikoolis.[7][8] Sarnane uuring avastas sügavõppelist närvivõrku kasutades 2020. aasta detsembris umbes 109 000 uut kraatrit.[1]
Iseloomustus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuna Kuul puuduvad vesi, atmosfäär ja laamad, on seal erosiooni mõju minimaalne ning on leitud kraatreid, mis on vanemad kui kaks miljardit aastat. Suurte kraatrite vanus määratakse nende sees olevate väiksemate kraatrite arvu põhjal.
Kõige väiksemad kraatrid on leitud kivide seest, mis olid Maale tagasi toodud, ning need kraatrid on suuruselt mikroskoopilised. Kõige suurem kraater, mida kraatriks kutsutakse, on diameetrilt umbes 290 km ning asub Kuu lõunapooluse läheduses. Usutakse, et paljud Kuu mered tekkisid suurtest kokkupõrgetest mille järel täitusid nendest järele jäänud süvendid tõusva laavaga.
Kraatritel on tavaliselt mõned või kõik järgmistest omadustest:
- Ümbritsev territoorium materjaliga, mis on kraatri tekkimisel pinnast välja ja eemale lennanud. See ala on tüüpiliselt heledam kui vanem materjal, kuna see on päikesekiirgusest vähem aega mõjutatud olnud.
- Kõrgem äär, mis koosneb lähedal lendu läinud materjalist, mis maandusid väga lähedal kokkupõrkekohale
- Kraatri sein, mis on kraatri allapoole suunduv nõlv
- Kraatri pind, mis on enamasti sile ja lame ala, mis kraatri vananedes kogub väiksemaid kraatreid
- Keskmine tipp, mida on leida vaid mõnedel kraatritel, mille diameetrid on suuremad kui 26 km. See on üldjuhul pritsmeefekt, mille põhjustab kokkupõrkava objekti kineetiline energia, mis moondub kuumuseks ning sulatab mingi osa Kuu materjalist
Statistika
[muuda | muuda lähteteksti]Üle 1-kilomeetriseid kraatreid on Kuu peal arvuliselt vähemalt 1,3 miljonit. Neist 83 000 on diameetrilt suuremad kui 5 km ning 6 972 on diameetrilt suuremad kui 20 km.[9]
Suurimate kraatrite asukohad
[muuda | muuda lähteteksti]Nendel piltidel asuv punane märk näitab ära nimetatud kraatri Kuu nähtaval küljel.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Yang, Chen; Zhao, Haishi; Bruzzone, Lorenzo; Benediktsson, Jon Atli; Liang, Yanchun; Liu, Bin; Zeng, Xingguo; Guan, Renchu; Li, Chunlai; Ouyang, Ziyuan (detsember 2020). "Lunar impact crater identification and age estimation with Chang'E data by deep and transfer learning". Nature Communications. 11 (1): 6358. arXiv:1912.01240. Bibcode:2020NatCo..11.6358Y. DOI:10.1038/s41467-020-20215-y. PMC 7755906. PMID 33353954.
- ↑ Robert Hooke. «Micrographia: or, Some physiological descriptions of minute bodies made by magnifying glasses». London: J. Martyn and J. Allestry, 1665. http://www.gutenberg.org/ebooks/15491
- ↑ Levy, David (2002). Shoemaker by Levy: The man who made an impact. Princeton: Princeton University Press. Lk 59. ISBN 9780691113258.
- ↑ "Lunar Impacts". Marshall Space Flight Center. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. mai 2013. Vaadatud 18. mail 2013.
- ↑ Phillips, Tony (17. mai 2013). "Bright Explosion on the Moon". science.nasa.gov. NASA Science News. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuni 2014. Vaadatud 13. juunil 2014.
- ↑ "NASA's LRO Spacecraft Finds March 17, 2013 Impact Crater and More". nasa.gov. NASA. 17. märts 2015. Vaadatud 18. oktoobril 2021.
- ↑ Campbell, Don (16. märts 2018). "New technique uses AI to locate and count craters on the moon". Phys.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. märts 2018. Vaadatud 16. märtsil 2018.
- ↑ Silburt, Ari; et al. (Mohamad Ali-Dib, Chenchong Zhu, Alan Jackson, Diana Valencia, Yevgeni Kissin, Daniel Tamayo, Kristen Menou) (2019). "Lunar Crater Identification via Deep Learning". Icarus. 317: 27–38. arXiv:1803.02192. Bibcode:2019Icar..317...27S. DOI:10.1016/j.icarus.2018.06.022. S2CID 73625527.
- ↑ Robbins, Stuart J. (aprill 2019). "A New Global Database of Lunar Impact Craters >1–2 km: 1. Crater Locations and Sizes, Comparisons With Published Databases, and Global Analysis". Journal of Geophysical Research: Planets (inglise). 124 (4): 871–892. Bibcode:2019JGRE..124..871R. DOI:10.1029/2018JE005592. ISSN 2169-9097. S2CID 134229081.