Ränidioksiid

Allikas: Vikipeedia

Ränidioksiid (keemiline valem SiO2) on keemiline ühend, mille molekul koosneb ühest räni ja kahest hapniku aatomist. Ta on amorfne aine.

Keemilised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ränidioksiid on happeline oksiid. Seetõttu lahustub ta (aeglaselt) leeliste vesilahustes, kuid hapete (välja arvatud vesinikfluoriid) suhtes on ta vastupidav.

Füüsikalised omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Normaaltingimustel sulab ränidioksiid temperatuuril 1710 °C ja keeb temperatuuril 2230 °C.

Levik ja geoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puhas ränidioksiid esineb looduses peamiselt mineraal kvartsina. Kokku on ränidioksiidil 17 polümorfset erimit. Ränidioksiid võib esineda looduses kristallidena (kvarts), peitkristalsete agregaatidena (kaltsedon) või hüdraatunud amorfse massina (opaal), samuti ka klaasina.

Ränidioksiid on väga vastupidav keemilisele murenemisele. Seetõttu on liiv, mis koosneb peamiselt ränidioksiidist, väga levinud sete.

Mineraale, mille struktuuri kuulub ränidioksiid, nimetatakse silikaatideks. Et räni ja hapnik on maakoore peamised koostisosad, koosnebki maakoor valdavalt silikaatseist mineraalidest.

Ränidioksiidist ehitavad oma koja mitmed organismid, näiteks radiolaarid ja diatomeed ehk ränivetikad.