Kuiperi vöö

Allikas: Vikipeedia
Päikesesüsteem, helerohelisega on tähistatud Kuiperi vöö objektid.

Kuiperi vöö ehk Edgeworthi-Kuiperi vöö on Neptuuni orbiidist kaugemal asuv Päikesesüsteemi piirkond, mis sisaldab kääbusplaneete ja tuhandeid komeedisarnase koostisega taevakehi.

Kuiperi vöö on sarnane Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel paiknevale asteroidide vööle. Kuiperi vöö taevakehade orbiidid jälgivad enam-vähem ekliptika tasandit, erinedes seega umbes tuhat korda kaugemal paiknevast Öpiku-Oorti pilve objektidest.

Kuiperi vöö objektide tähistamiseks kasutatakse lühendit KBO (inglise keeles Kuiper Belt Object). Objektideks nimetatakse neid osalt seetõttu, et vältida nende klassifitseerimist asteroidideks või komeetideks, sest neil on nii ühe kui ka teise omadusi.[1]

Kuiperi vöö olemasolu hüpoteesi esitas 1949. aastal Kenneth Edgeworth ning kaks aastat hiljem Edgeworthist sõltumatult Gerard Kuiper. Hiljem on selgunud, et sarnaseid ideid on enne Edgeworthi ja Kuiperit 1930. aastail esitanud ka Ameerika astronoom Frederick Leonard.[2][3]

Kuiperi vöö objektide olemasolu kohta polnud neil mingeid vaatlusandmeid, kuid lühikese tiirlemisperioodiga komeedid (mõnisada aastat või vähem, näiteks Halley komeet) ei saanud pärineda Öpiku-Oorti pilvest, mis asub selleks liiga kaugel (sealt pärinevad mitmetuhande aastase tiirlemisperioodiga komeedid, näiteks Hale'i-Boppi komeet). Lisaks järgisid lühikese tiirlemisperioodiga komeetide orbiidid ekliptika tasandit liiga hästi, et pärineda sfääriliselt ümber Päikesesüsteemi paiknevast Öpiku-Oorti pilvest.[4]

1992. aastal avastasid David Jewitt ja Jane Luu Neptuuni-taguselt orbiidilt taevakeha nimega 1992 QB1.[5] Seda peetakse ühtlasi ka Kuiperi vöö avastamiseks, sest enne seda oli Neptuuni-taguse orbiidiga Päikesesüsteemi taevakehadest teada vaid Pluuto koos oma kaaslase Charoniga.

Kuiperi vöö algab kohe pärast Neptuuni orbiiti, selle välispiiri ei ole seni rangelt paika pandud, kuigi mõnikord tõmmatakse piir 55 astronoomilise ühiku kaugusele.[6] Kuiperi vöö on asteroidide vööst 20–200 korda massiivsem.[7][8] Jane Luu hinnangul moodustab Kuiperi vöö taevakehade kogumass umbes kümnendiku Maa massist.[9]

Leitud objektide arv ületab tänaseks tuhande piiri. Arvatakse, et kokku on Kuiperi vöös üle 70 000 rohkem kui 100-kilomeetrise läbimõõduga taevakeha.[10]

Kuiperi vööd peeti algselt lühikese perioodiga komeetide allikaks, kuid nüüdseks on selgunud, et suurem osa Kuiperi vöö objektidest on stabiilsetel ning erinevalt komeetidest suhteliselt vähe väljavenitatud orbiitidel. Vaid hajuskettaks nimetatud Kuiperi vöö osast pärinevad väljavenitatud orbiidiga objektid võivad sattuda Päikese lähedusse ning muutuda sabaga komeediks.[11] Neptuuni kaaslane Triton on astronoomide arvates tõenäoliselt pärit Kuiperi vöö hajuskettast.[12]

Kuiperi vöö suurimateks teadaolevateks objektideks on varem planeedi seisuses olnud Pluuto ning 2005. aastal avastatud 136199 Eris. Erist peetakse isegi pisut suuremaks, kuid seda on järeldatud vaid heleduse, mitte füüsilise suuruse mõõtmise põhjal.[9]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Are Kuiper Belt Objects asteroids?", "Ask an astronomer", Cornell University
  2. Ehrlich, E. H. (2002). Philip's Astronomy Encyclopedia. Philip's. Lk 125. ISBN 0540078638
  3. David Jewitt. Why "Kuiper" Belt?.
  4. Duncan, M., Quinn, T. & Tremaine, S. (1988). The origin of short-period comets. Astrophysical Journal, 328, L69–73.
  5. David Jewitt, Jane Luu (1992). "Discovery of the candidate Kuiper belt object 1992 QB1". Nature.
  6. S. ALAN STERN (1997). "Collisional Erosion in the Primordial Edgeworth-Kuiper Belt and the Generation of the 30–50 AU Kuiper Gap". Geophysical, Astrophysical, and Planetary Sciences, Space Science Department, Southwest Research Institute.
  7. Audrey Delsanti and David Jewitt. "The Solar System Beyond The Planets" (PDF). Institute for Astronomy, University of Hawaii. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.05.2006.
  8. Krasinsky, G. A.; Pitjeva, E. V.; Vasilyev, M. V.; Yagudina, E. I. (July 2002). "Hidden Mass in the Asteroid Belt". Icarus 158 (1): 98–105. doi:10.1006/icar.2002.6837. 
  9. 9,0 9,1 Luu, J. (2007). Kuiper Belt. Entsüklopeedias McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill. Köide 9 (I–LEV). Lk 605–608. ISBN 0071441433
  10. David Jewitt. "Kuiper Belt Page". Originaali arhiivikoopia seisuga 7.06.1997.
  11. Levison, Harold. F. & Dones, Luke. (2006). Comet Populations and Cometary Dynamics. Entsüklopeedias Aucy-Ann McFadden & Paul Weissman & Torrence Johnson (Toim.), Encyclopedia of the Solar System (2. trükk). Academic Press. Lk 575–588. ISBN 0120885891
  12. Craig B. Agnor & Douglas P. Hamilton (2006). "Neptune’s capture of its moon Triton in a binary-planet gravitational encounter" (PDF). Nature. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.06.2007.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]