Hiiglasliku kokkupõrke hüpotees

Allikas: Vikipeedia
Kunstniku nägemus Maa ja Marsi-suuruse taevakeha kokkupõrkest, mille tulemusel võis tekkida Kuu.

Hiiglasliku kokkupõrke hüpotees kirjeldab Kuu tekkimise ühte tõenäolist stsenaariumi. Selle hüpoteesi järgi on Maa kaaslane Kuu tekkinud 30–110 miljonit aastat pärast Päikesesüsteemi moodustumist,[1][2] ligikaudu 4,5 miljardit aastat tagasi aset leidnud Maa ja Marsi-suuruse taevakeha hiiglasliku kokkupõrke tulemusel Maa ümber tiirlema jäänud materjalist.[3] Oletatavat Maaga kokkupõrganud taevakeha on hakatud nimetama Theiaks. Titaan Theia oli vanakreeka mütoloogias kuujumalanna Selene ema.

Hiiglasliku kokkupõrke hüpotees on pooldatavaim hüpotees seletamaks Kuu teket.[3] Hüpoteesi kasuks räägivad järgnevad asjaolud:

  • Maa pöörlemissuund ja Kuu tiirlemissuund on samad
  • Kuult pärit kivimiproovide analüüs viitab, et Kuu pind on kunagi olnud sula-olekus[4]
  • Kuul on võrreldes Maaga proportsionaalselt väiksem metalliline tuum (Kuul on ruumala kohta raskemaid elemente vähem, silikaate rohkem)
  • Kuu kivimite stabiilsete isotoopide suhted on samad, mis Maa kivimites, mis näitab ühtset päritolu.
  • On tõendeid taolistest kokkupõrgetest teistes tähesüsteemides (kokkupõrked, mille tulemusel väljapaiskunud materjal jääb planeedi ümber kettana tiirlema).[2]

Lisaks neile räägib hiiglasliku kokkupõrke hüpoteesi kasuks ka kooskõlasus levinuimate Päikesesüsteemi tekkimise teooriatega, mis näevad ette hiiglaslikke kokkupõrkeid Päikesesüsteemi varases ajaloos.

Kuigi hiiglasliku kokkupõrke hüpotees on pooldatavaim, pole siiski seni veel leitud sobivat simulatsiooni, mis algaks kokkupõrkega ja jätkuks kuni väljapaiskunud materjalist kaaslase moodustumiseni. Samas viitavad arvutiga modelleeritud kokkupõrked, et selline kokkupõrge ei saanud olla piisavalt segipaiskav, et sellega selgitada Maa ja Kuu kivimite suurt sarnasust.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Halliday, A. N. (2008) A young Moon-forming giant impact at 70–110 million years accompanied by late-stage mixing, core formation and degassing of the Earth. Philosophical transactions. Series A, Mathemathical, physical, and engineering sciences, 366 (1883): 4163–81.
  2. 2,0 2,1 Meng, H. Y. A.; Su, K. Y. L.; Riekel, G. H.; Stevenson, D. J.; Plavchan, P.; Rujopakarn, W.; Lisse, C. M.; Poshyachinda, S.; Reichart, D. E. (2014) "Large impacts around a solar-analog star in the era of terrestrial planet formation". Science, 345 (6200): 1032–1035
  3. 3,0 3,1 Canup, R.; Asphaug, E. (2001) "Origin of the Moon in a giant impact near the end of the Earth's formation", Nature 412 (6848): 708–712.
  4. Borg, L. E.; Shearer, C. K.; Asmerom, Y.; Papike, J. J. (2004) "Prolonged KREEP magmatism on the Moon indicated by the youngest dated lunar igneous rock." Nature 432, 209–211.
  5. Clery, D. (2013) "Impact Theory Gets Whacked". Science 342: 183.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]