Mine sisu juurde

Mihhail Korb

Allikas: Vikipeedia
Mihhail Korb
Mihhail Korb
Mihhail Korb (2015)
XII, XIII ja XIV Riigikogu liige
Ametiaeg
20. juuni 2014 – 22. november 2016
13. juuni 2017 – 31. märts 2023
Riigihalduse minister
Ametiaeg
23. november 2016 – 12. juuni 2017
Eelnev Arto Aas
Järgnev Jaak Aab
Isikuandmed
Sünniaeg 3. august 1980 (46-aastane)
Pärnu, Eesti
Erakond Eesti Keskerakond (alates 2002)
Vanemad Valeri Korb
Lapsed kaks last
Sugulased Nikolai Korb (vend)
Alma mater Tallinna Tehnikaülikool

Mihhail Korb (sündinud 3. augustil 1980 Pärnus) on Eesti poliitik.

Korb on pikaaegne Keskerakonna poliitik. Aastatel 2004–2014 oli ta tööl Tallinna linnavalitsuses. Ta oli olnud XII, XIII ja XIV Riigikogu liige. Aastatel 2016–2017 oli ta Jüri Ratase esimeses valitsuses riigihalduse minister.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Hariduskäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Korb omandas keskhariduse 1998. aastal Kohtla-Järve Ahtme Gümnaasiumist. Ta omandas Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ärikorralduse erialal 2003. aastal bakalaureusekraadi ja 2008. aastal TTÜ majandusteaduste erialal magistrikraadi. 2010. aastast õpib ta TTÜ-s energeetika bakalaureuseõppes, aga pole seda siiani lõpetanud.[1][2]

Töökäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 2001–2004 töötas Korb Kohtla-Järve linnavalitsuses majandusspetsialistina finantseerimise alal. 2005. aastal kandideeris ta Nikolai Ossipenko valimisliidus Rahva Usaldus ka Jõhvi volikogusse, kuid ei osutunud valituks.[3] 2004. aasta märtsist 2005. aasta novembrini oli ta Mustamäe linnaosa valitsuse eelarvespetsialist. 2005. aasta detsembrist töötas ta Kristiine linnaosa vanemana.[1] Tallinna linnavolikokku valiti ta 2009. ja 2013. aastal.[2] 2011. aasta oktoobrist 2014. aasta juunini oli Korb Tallinna Kesklinna vanem.[4][5]

2014. aasta juunis sai Korbist Riigikogu Yana Toomi asendusliige, kui Vilja Savisaar-Toomasti loobus asenduskohast.[5] Ta oli XII (2014–2015), XIII Riigikogu (2015–2016 ja 2017–2019) ning XIV Riigikogu (2019–2023) koosseisu liige.[6][7][8] Aastatel 2017–2018 oli ta samaaegselt ka Tallinna linnavolikogus.[2]

Jüri Ratase esimeses valitsuses oli Korb 23. novembrist 2016 12. juunini 2017 riigihalduse minister.[9][10] Ministrina tegeles ta suuresti haldusreformi läbiviimisega.[2][11]

2017. aasta juunis valiti Korb Keskerakonna peasekretäriks ning ta viis erakonna vastu 2019. aasta Riigikogu valimistele ja Euroopa Parlamendi valimistele.[12][13][14] Peasekretärina sattus ta rahastuskriisi, kui ei osanud seletada, kust tulid erakonnale annetatud 50 000 eurot.[15] 12. jaanuaril 2021. aastal tuli ilmsiks, et Korbi kahtlustatakse mõjuvõimuga kauplemises. Korb teatas samal päeval, et astub peasekretäri ametist tagasi.[16]

Porto Franco juhtum

[muuda | muuda lähteteksti]

2021. aastal tuli avalikkuse ette kahtlustus Korbi mõjuvõimuga kauplemises. 2020. aasta veebruaris pakkus Hillar Teder Keskerakonnale 120 000 eurost annetust ja soovis vastuteeneks, et erakonna peasekretär Korb kasutaks mõjuvõimu Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti üle. Teder soovis jõuda kiiresti kompromissini temaga seotud OÜ Porto Franco ja linnavalitsuse vahel servituudi tasu vaidluses, sest see mõjutas 100 miljoni euro suuruse laenulepingu sõlmimist.[17][18]

Harju maakohus mõistis 2023. aastal kõik kohtualused täielikult õigeks. Tallinna Ringkonnakohus leidis 2024. aastal Korbi ja Tederi olevat süüdi. Riigikohus jättis 2025. aasta veebruaris süüdimõistva otsuse jõusse. Tederit karistati aasta ja viie kuu ning Korbi aasta ja kahe kuu pikkuse tingimisi vangistusega. Keskerakonda karistati miljoni euroga.[17]

Seisukohti

[muuda | muuda lähteteksti]
Mihhail Korb esinemas Tallinnas Vabaduse väljakul aabitsapeol (2012)

Korb on poliitikas üleüldiselt vältinud rahvuslikke vastuolusid tekitanud teemasid. 2014. aastal mainis ta riigikogu ajaloo esitlust tehes eestikeelses esitluses Nõukogude okupatsiooni, venekeelses aga mitte.[19] 14. juunil 2016 jättis Korb (koos kuue teise Keskerakonna liikmega) hääle andmata Riigikogus vastu võetud juuniküüditamist puudutanud avaldusele. Korb tunnistas küüditamist tragöödiana, kuid põhjendas hääletamata jätmist seisukohaga, et selliste sündmuste kordumist ei aita vältida "parlamentide avaldused ja kaunisõnalised pressiteated" ning "mineviku meenutamine ei peaks toimuma mitte deklaratsioonide vahendusel, vaid kooliõpikutes ning lähedaste keskel".[20]

23. mail 2017 väljendas Korb Haapsalus sõjaveteranidega kohtudes oma isiklikku arvamust, kus ta ütles, et ei toeta Eesti liikmesust NATOs: "Mina… võib-olla ütlen eestlaste vaatevinklist ebameeldiva fraasi, mina pole NATO liikmesuse poolt. Aga kui teha oma armee, läheb see veel kallimaks. Saate aru? Soomlased ehitavad oma armeed, nad on NATOst eraldi, tegelevad ise oma riigi kaitsmisega. Aga neile ei tule keegi appi." Ta täpsustas veel samal päeval pressiteates, et Eesti peab kuuluma NATOsse, kuid oli tugeva kriitika survel valmis riigihalduse ministri kohalt tagasi astuma. Venekeelses meedias kinnitas ta, et isiklikult usub, et ei ole siiski NATO liikmelisuse pooldaja.[21] Ta esitas 24. mail 2017 peaminister Jüri Ratasele avalduse ministri ametist tagasiastumiseks, mille Ratas ka rahuldas.[11][22]

Korb on olnud kriitiline Eesti raudteesektoriga seotud kaasaegse poliitika teemadel ja toetanud Rail Balticu ehitamist.[23][24]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa Valeri Korb on Keskerakonna poliitik, endine Riigikogu liige. Mihhail on öelnud, et temast sai poliitik tänu tema isa eeskujule.[3][20] Tema vend on Nikolai Korb, kes on samuti olnud Tallinna linnavolikogus.[25]

Mihhail Korbil on elukaaslane ja kaks last (tütar ja poeg).[2]

Keeleoskus

[muuda | muuda lähteteksti]

Korbi emakeel on vene keel. Ta räägib kõrgtasemel ka eesti ja inglise keelt.[1]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1 2 3 "CV". Tallinn. 21. november 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 3. mai 2009.
  2. 1 2 3 4 5 "Mihhail Korb". 101 biographies. The 14th Riigikogu. 1: 38. 1. veebruar 2021.
  3. 1 2 Gamzejev, Erik (14. jaanuar 2021). "Valitsuse kukkumiseni viisid Ida-Virumaaga seotud poliitikutele esitatud korruptsioonikahtlustused". Põhjarannik.
  4. ↑ Gnadenteich, Uwe, toim (17. detsember 2013). "Kesklinna vanema ametis jätkab Mihhail Korb". Postimees.
  5. 1 2 Randla, Siim (21. juuli 2014). "Mihhail Korb sai 1467 eurot lahkumishüvitist". Õhtuleht.
  6. ↑ RIIGIKOGU XII KOOSSEIS: Statistikat ja ülevaateid (PDF). Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. 2015. Lk 63.
  7. ↑ RIIGIKOGU XIII KOOSSEIS: Statistikat ja ülevaateid (PDF). Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. 2019. Lk 58.
  8. ↑ RIIGIKOGU XIV KOOSSEIS: Statistikat ja ülevaateid (PDF). Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu. 2023. Lk 60.
  9. ↑ "Vabariigi Presidendi 08.06.2017 otsus nr 106 "Muudatuste tegemine Vabariigi Valitsuse koosseisus"". Elektrooniline Riigi Teataja. 1. 10. juuni 2017. Avaldamismärge: RT III. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. juuni 2019.
  10. ↑ "49. Vabariigi Valitsus". Vabariigi Valitsus. Vaadatud 8. septembril 2026.
  11. 1 2 Hanneli Rudi, Piret Lakson (24.05.2017). "Video: Mihhail Korb astub NATO-teemaliste kommentaaride tõttu tagasi". Postimees. Vaadatud 25. mail 2017.
  12. ↑ "Mihhail Korbi kolm edukat aastat". Kesknädal. 19. juuni 2020.
  13. ↑ "Keskerakonna peasekretärina jätkab Mihhail Korb". Kesknädal. 15. oktoober 2018.
  14. ↑ Korb, Mihhail (5. juuni 2019). "Keskerakond on jätkuvalt parim valik". Kesknädal.
  15. ↑ Lehepuu, Greete. "ARHIIVIST | Mihhail Korb – kõige halvema poliitilise vaistuga poliitik Eestis". Eesti Ekspress.
  16. ↑ Pihlak, Aleksander (12. jaanuar 2021). "Karilaid: Korb lahkub erakonna peasekretäri kohalt". Delfi.
  17. 1 2 "Riigikohus jättis Tederi, Korbi ja Keskerakonna süüdimõistva otsuse jõusse". ERR. 7. veebruar 2025. Vaadatud 7. veebruaril 2025.
  18. ↑ Vahter, Tarmo (7. veebruar 2025). "KESKERAKOND SÜÜDI! Riigikohus jõustas Porto Franco juhtumi osalistele miljonieurose karistuse ja tingimisi vangistuse". Eesti Ekspress. Vaadatud 7. veebruaril 2025.
  19. ↑ Koorits, Vahur (26. mai 2017). "Mihhail Korb jättis venekeelsest infomaterjalist Nõukogude okupatsiooni välja". Delfi.
  20. 1 2 Einmann, Andres (15. juuni 2016). "Keskerakondlastest saadikud avaldasid küüditamisavaldusele hääle andmata jätmise põhjuse". Postimees online.
  21. ↑ "Video: Korb esitas eesti- ja venekeelsele meediale vastakaid seisukohti". ERR. 25. mai 2017.
  22. ↑ Urmas Lauri (24.05.2017). "Minister Korb rakendati Haapsalus valimisvankri ette". Lääne Elu. Vaadatud 27. mail 2017.
  23. ↑ Korb, Mihhail (8. veebruar 2016). "Tänase poliitikaga jätkates puudub Eesti raudteesektoril tulevik". Riigikogu.
  24. ↑ Korb, Mihhail (4. mai 2020). "Rail Baltic kindlustab Eestile ka kriisiajal ühenduse Euroopaga". Kesknädal.
  25. ↑ Veski, Rivo (17. aprill 2014). "Videolugu: vennad Korbid räägivad Tallinna linna juhtimisest". Postimees.
Eelnev
Arto Aas		 Eesti riigihalduse minister
2016–2017		 Järgnev
Jaak Aab
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mihhail_Korb&oldid=7230676"