Erakond Eestimaa Rohelised

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Eestimaa Rohelised
Estonian Greens
Eesti erakond
Esimees Züleyxa Izmailova
Asutamine 2006
Peakorter Tulika 19, Tallinn 10613
Ideoloogia Roheline ideoloogia, tsentrism
Koalitsioon ei ole parlamendis esindatud
Liikmete arv 1003 (11.09.2018)
Ajaleht Grüüne
Koduleht erakond.ee

Erakond Eestimaa Rohelised on rohelisel ideoloogial põhinev Eesti erakond, mis asutati Tallinnas 25. novembril 2006. Erakonna moodustamisele eelnes Rohelise erakonna algatusgrupi töö.

Erakonna juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

25. novembril 2006 Tallinnas toimunud Erakond Eestimaa Rohelised (EER) asutamiskoosolekul valiti erakonnale 13-liikmeline juhatus koosseisus: Marek Strandberg, Toomas Trapido, Aleksei Lotman, Tanel Tammet, Maret Merisaar, Anti Poolamets, Ott Köstner, Valdur Lahtvee, Agu Kivimägi, Jaan Tepp, Peeter Jalakas, Ruth Tammeorg ja Airi Hallik-Konnula. EER valis oma sümboliks võilille. Asutamiskoosolekust võttis osa 361 hääleõiguslikku liiget[1]. Esimesel juhatuse töökoosolekul valiti erakonnale neli eestkõnelejat: Marek Strandberg, Valdur Lahtvee, Peeter Jalakas ja Maret Merisaar.

1. detsembri seisuga oli Erakonnal Eestimaa Rohelised 1264 liiget ja sooviavalduse erakonda astumiseks oli esitanud veel ligi 300 inimest.[2]

16. juunil 2007 toimus erakonna I korraline suurkogu Saaremaal, Leisi koolimajas[3]. Leisi kooli parki istutati selle sündmuse puhul kaks tamme. Esmakordselt heisati ka erakonna lipp. Senise 13-liikmelise juhatuse asemel valiti ametisse uus 19-liikmeline juhatus, kuhu kuulusid Marek Strandberg, Mikk Sarv, Aleksei Lotman, Valdur Lahtvee, Mart Jüssi, Gilleke Kopamees, Paul Tammert, Tanel Tammet, Agu Kivimägi, Maire Forsel, Marina Jannsen, Maret Merisaar, Katrin Idla, Andres Siplane, Jaan Tepp, Jüri Ginter, Ain Kabal, Anti Poolamets ja Ott Köstner[4]. Valiti kolm eestkõnelejat: Marek Strandberg esimeseks eestkõnelejaks, Valdur Lahtvee välissuhtluse eestkõnelejaks ja Mikk Sarv kogukonna eestkõnelejaks.

Erakonna II korraline üldkogu toimus 14. juunil 2008 Rakvere Spordikeskuses. Traditsiooniliselt istutati kohalikku parki kaks tamme. Võeti vastu uus põhikiri mille kohaselt erakond sai endale esimehe ning valiti uus 13-liikmeline juhatus[5]. Eelmisest juhatusest valiti tagasi Marek Strandberg, Valdur Lahtvee, Mart Jüssi, Mikk Sarv, Katrin Idla, Maire Forsel, Jüri Ginter, Agu Kivimägi ja Ott Köstner. Uute liikmetena pääsesid juhatusse Ahto Oja, Peeter Jalakas, Ene Savolainen ja Riho Raassild. Erakonna eestkõnelejateks valiti: Marek Strandberg, esimene eestkõneleja ja esimees, Valdur Lahtvee välissuhtluse eestkõneleja, Mikk Sarv kogukonna ja sisesuhtluse eestkõneleja.

21. novembril 2009 Rapla Maavalitsuse saalis toimunud III korralisel üldkogul valiti erakonna juhatusse Mikk Sarv, Ott Köstner, Andrus Mäesepp, Riho Raassild, Valdur Lahtvee, Marek Strandberg, Mart Jüssi, Tanel Tammet, Peeter Jalakas, Dagmar Mattiisen, Airi Hallik-Konnula, Peep Tobreluts ja Elmer Joandi. Esimeseks eestkõnelejaks sai Peeter Jalakas.[6]

Aprillis 2010 tühistati Harju maakohtu otsusega 2009. aasta novembris toimunud üldkogu otsused hääletuskorra ja häälte lugemise korra rikkumiste tõttu ning erakonna eelmise juhatuse volitused ennistati [7]. Marek Strandberg otsustas seejärel kohtu poolt ennistatud kohalt tagasi astuda ning ennistatud juhatus otsustas kokku kutsuda uue üldkoosoleku [8].

29. mail 2010 Tallinnas TTÜ aulas toimunud üldkogul valiti juhatusse Aleksander Laane, Rasmus Lahtvee, Aleksei Lotman, Tanel Ots, Terje Põvvat, Andres Siplane, Toomas Trapido, Jaan Vaabel ja Triin Veber. Eestkõnelejaks valiti riigikogu liige Aleksei Lotman[9]. Erakonna tipp-poliitikutest riigikogu liikmed Marek Strandberg, Valdur Lahtvee ja Mart Jüssi juhatusse ei kandideerinud[10].

Detsembris 2010 lahkusid juhatusest omal soovil Terje Põvvat ja Andres Siplane ning vastavalt viimase üldkogu hääletuse pingereale said jaanuaris 2011 juhatuse liikmeteks Andre Zahharov ja Kai Künnis-Beres.

2011. aasta Riigikogu valimiste järel astusid erakonna juhatusest tagasi Toomas Trapido, Kai Künnis-Beres ja Aleksei Lotman.

26. novembril 2011 valiti erakonna esimeheks Aleksander Laane. Erakonnale valiti ka uus juhatus, kuhu kuulusid Maigi Käige, Triin Veber, Andrei Gudim, Jaan Vaabel, Kalju Valdmann, Olev-Andres Tinn ja Aleksander Laane.[11]

Aastal 2017 kuuluvad erakonna juhatusse Züleyxa Izmailova (esimees), Aleksander Laane (aseesimees), Andrei Gudim (aseesimees), Marko Kaasik, Kaspar Kurve, Joonas Laks, Olev-Andres Tinn, Timur Sagitov, Küllike Reimaa.

Rohelise Liikumise ja Roheliste Parteide ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal registreeriti Eesti Roheline Liikumine (ERL)[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelikult on erakonna ajalugu sama pikk või pikem kui taasiseseisvumisjärgsel Eesti Vabariigil ja üsnagi kuulsusrikas[viide?]. Nimelt on Erakond Eestimaa Rohelised hoopis varasemate Eestis tegutsenud roheliste erakondade aktiivsete liikmete kaasategemise kui ka Euroopa Rohelise Erakonna liikmesuse katkematuse kaudu järjepidevalt toiminud ka läbi nende aegade kui roheliste nime riigiregistrites erakonnana ei eksisteerinud ja rohelist poliitikat aeti läbi mittetulundusühingute, olgu sellisteks ERL või ELF või ELKS või muu ühing ja valimistel sai avaldustega toetatud kas üksikkandidaate või mõnda teist erakonda – ikka ja vaid selle järgi, kuivõrd tolle erakonna valimisplatvorm keskkonnahoidlik paistis. Selle järjepidavuse alusel on erakonna algus kinni kaheksakümnendate lõpus, kui fosforiidisõja harjal 23. mail 1988 loodi Tallinnas Sakala tänava Poliitharidusmajas poliitilise rahvaliikumisena Eesti Roheline Liikumine (ERL), mis registreeriti 20. septembril 1989 tollase Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe poolt kui "poliitilise süsteemi osa". Nii sai ERL-ist esimene ametlikult registreeritud partei tollase ENLKP kõrval. Jah, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loodi varem, aga seda polnud tolleks hetkeks veel registreeritud. ERL-i esimesse juhatusse kuulusid tolle aja tuntumatest ühiskonnategelastest Juhan Aare, Lennart Meri, Tiit Made, Andres Tarand, Vello Pohla, Ants Paju jt.

1989. aasta septembris liitus ERL üleeuroopalise katusorganisatsiooniga Euroopa Roheliste Koordinatsioonikoguga. Viimane nimetati 1992. aastal Helsingis ümber Euroopa Roheliste Parteide Liiduks, mille baasil asutati Roomas veebruaris 2004 esimene üleeuroopaline erakond – Euroopa Roheline Partei (vt www.europeangreens.org). Kogu selles arengus löödi aktiivselt kaasa ja nii tegusana hoitud sidemeid kasutasid eestimaa rohelised nii Euroopa kui Eesti Vabariigi poliitikate mõjutamisel.

Kaks rohelist parteid kuni 1992[muuda | muuda lähteteksti]

Meeldetuletamist väärt on, et aastani 1992 tegutses Eestis koguni kaks rohelist parteid. ERL kõrvale tekkis Eesti Roheline Partei (ERP), mis moodustati ERL-ist 1989. aasta augustis lahkunud rahulolematute (juhid Kivistik ja Made) poolt, kes süüdistasid ERL-i liiga väheses poliitilises aktiivsuses. Vaatamata lahkulöömistest ja tülidest roheliste parteide vahel, et kes see ikka rohelisem on, oli ERL-i läbilöök oma esimestel valimistel 1990. aastal erakordselt suur ja rohelised said Ülemnõukogusse 8 saadikut (67 kohast) ning Ülemnõukogu esimeheks valiti ERL saadik Arnold Rüütel. Ka tehti ajalugu sellega, et esmakordselt maailmas said rohelised valitsusse – Savisaare juhitud valitsuse keskkonnaministriks kutsuti tollane ERL esimees professor Toomas Frey. Roheliste teeneks tuleb lugeda ökosüsteemipõhisele keskkonnakaitsele aluse panemist ja tollast valitsuse otsust tuumaenergiamoratooriumi kehtestamiseks. Hulganisti rohelisi valiti ka kohalike omavalitsuste volikogudesse, tollastesse täitevkomiteedesse. ERL poliitilist tiiba juhtisid tollal Andres Tarand ja seejärel Vello Pohla.

1992. ja 1995. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvuse taastamise järel ning riigikorra ümberkorralduste, tavapäraste poliitiliste parteide moodustumise, maareformi, erastamise, üleliidulise tööstuse kokkukukkumise ja sellest tuleneva majandussurutise, keskkonnaseisundi paranemise jms tõttu kaotasid rohelised ideed rahva hulgas prioriteedi ja see peegeldus ka valijaeelistustes. 1992. aasta Riigikogu valimistel kogus Eesti Rohelise Erakonna nimekiri vaid 2,6% häältest ja sai 101-kohalisse esinduskogusse vaid ühe saadiku, tuntud raadioajakirjaniku Rein Järliku. Abi polnud ka eelnevast kahe rohelise erakonna ühinemisest 1992. aasta jaanuaris (Eesti Roheline Erakond registreeriti märtsikuus), misjärel ERP kadus poliitikamaastikult ja ERL jätkas mittetulundusühinguna. Erakonnas oli ühinemise järel ligikaudu 250 liiget ja esimeheks valiti tuntud rahvuslane Jüri Liim.1994. aastal juhtis erakonda Valdur Lahtvee ja aastatel 1995–1998 akadeemik Jüri Martin.1995. aasta Riigikogu valimistel saavutas roheliste ja kuningriiklaste ühisnimekiri "Neljas jõud..." valimistulemuseks vaid 0,8% vaatamata sellele, et eelnevates avalikes arvamusküsitlustes oli roheliste toetuseks keskmiselt 3%. Valimiskaotusele aitas kindlasti kaasa ka asjaolu, et kuningriiklastele vimma kandva RK esimehe survel jäeti ühisnimekirja avalikkusele tuntumad kandidaadid Vabariigi valimiskomisjoni poolt formaalsetel põhjustel registreerimata. Ka valimiste järel enam kui aasta hiljem tulnud kandidaatide ebavõrdset kohtlemist tuvastav kohtuotsus valimistulemusi ei muutnud.

1998. aasta erakondade ümberregistreerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast valitsuserakondade poolset mittetulundusühingute seaduse muutmist, misjärel 1. oktoobrist 1998 nõuti erakondade ümberregistreerimist vähemalt 1000 liikme olemasolu nõudega, kadus u 250-liikmeline Eesti Roheline Erakond poliitareenilt. Eesti Roheline Erakond ei ühinenud teiste erakondadega – erakonna viimane üldkogu otsustas jätkata tegutsemist mittetulundusühinguna seni, kuni saavutatakse nõutav liikmete arv, et erakond kantaks taas registrisse ja saaks erakonnana tegutseda. On tõsi, et sama üldkogu otsustas eelolevatele kohalikele valimistele minna "laenates" oma aktiivseid liikmeid Keskkerakonna nimekirjadesse. Nii ka tehti, kuid ükski endistest rohelistest individuaalselt volikogudesse ei valitud.

2003. aasta Riigikogu valimistel rohelised arusaadavalt ei osalenud.

Pärast liitumist Euroopa Liiduga toimusid 13. juunil 2004 märgilised, Euroopa Parlamendi valimised, kus erinevad mõjukamad keskkonnaorganisatsioonid pea üksmeelselt avaldasid toetust rohelisi ideid esindanud üksikkandidaadile, Eestimaa Looduse Fondi Nõukogu esimehele Marek Strandbergile, kes kogus 5340 häält – 2,3% kõigist hääletanutest. Selline toetuse kasv rohelistele ideedele andiski vajaliku tõuke rohelise erakonna taasloomiseks Eestis.

Erakonna loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Erakonna asutamisele eelnes Rohelise erakonna algatusgrupi (REAG) asutamine 7. mail 2005 Sangastes, Roheliste XVII rattaretke "Kuidas elad, Otepää?" laagris, kui tegu välja kuulutati ja asutamislepingule andsid oma allkirjad Ingrid Kesler, Agu Kivimägi, Ott Köstner, Rasmus Lahtvee, Valdur Lahtvee, Maret Merisaar, Marek Strandberg, Tanel Tammet, Peep Tobreluts, Toomas Trapido. Algatusgrupp asus kokku kutsuma erakonna liikmeid ja välja töötama erakonna programmi.

17. juunil 2006 Suure-Jaani Gümnaasiumis toimunud REAG üldkoosolekul kinnitati loodava erakonna programmilised seisukohad ning valiti uus juhatus. Esmakordselt Eesti poliitilise kultuuri ajaloos käivitati algatusgrupi siseselt otsedemokraatlik otsustusmehhanism[12].

Erakond Eestimaa Rohelised asutati 25. novembril 2006 Tallinna Tehnikaülikooli aulas toimunud asutamiskoosolekul kui Rohelise erakonna algatusgrupi töö tulemusena oli kokku saadud toonastes seadustes nõutud 1000 liiget. Erakond kanti registrisse 6. detsembril 2006.

2007. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast taasregistreerimist jäi Erakonna Eestimaa Rohelised valimiskampaania vaid kolmekuuliseks – Riigikogu valimised toimusid 2007. aasta märtsis.

Kampaanias pandi rõhku avalikele üritustele ning hoiduti lühikestest loosungitest. Kampaaniajuhtideks kinnitas erakonna juhatus Katrin Idla ja Mart Saarsoo.

Erakond kulutas valimiskampaaniale 2 499 960 krooni ja 13 senti.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 7,1 protsenti häältest ja sai kuus kohta XI Riigikogus. Neile kohtadele said Mart Jüssi (1265 häält), Valdur Lahtvee (475 häält), Aleksei Lotman (1316 häält), Maret Merisaar (443 häält), Marek Strandberg (5668 häält) ja Toomas Trapido (1691 häält).

Koalitsiooniläbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Reformierakond kutsus roheliste delegatsiooni koalitsiooniläbirääkimistele ning koalitsioonileping koostati roheliste osalusel. Valitsusse pakuti rohelistele portfellita avaliku halduse ministri ametikohta, mis rohelisi ei huvitanud. [13] Läbirääkimiste lõppjärku rohelisi enam ei kaasatud ning nad jäid Andrus Ansipi teisest valitsusest välja.

Rohelise fraktsiooni töö[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikogu rohelise fraktsiooni liikmed tegid tööd järgmistes korralistes komisjonides:

Mart Jüssi – keskkonnakomisjoni esimees, Balti Assamblee delegatsiooni liige;

Aleksei Lotman – maaelu komisjoni aseesimees, Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige; Valdur Lahtvee – väliskomisjoni liige, fraktsiooni esimees;

Marek Strandberg – julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni aseesimees, majanduskomisjoni liige ja fraktsiooni aseesimees;

Toomas Trapido – rahanduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige, OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni liige;

Maret Merisaar – sotsiaalkomisjoni ja korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liige.

Lisaks osalesid mitmed fraktsiooni liikmed Saarte ühenduse, kodanikuühenduste, Tiibeti jt toetusrühmades. Fraktsioon on teinud koostööd nii koalitsiooni kui ka opositsiooni kuuluvate fraktsioonidega hääletades eelkõige lähtuvalt eelnõude keskkonna-aspektist [14].

2011. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta novembris kogunenud erakonna volikogu võttis vastu avalduse, millega kutsuti erakonna nimekirjas kandideerima vabasid kandidaate, et murda poliitiliste arutelude seisakut Riigikogus. Valimiskampaania loosungiks kuulutati "On aeg!", ning eesmärgina sõnastati: "Terved inimesed tervel maal arvestavad üksteisega, loovad tegusa ja hooliva kogukonna ning moodustavad sidusa ja mitmekesise ühiskonna."

Kandidaadid[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideerisid roheliste nimekirja esikümnes Aleksei Lotman, Eerik-Niiles Kross, Marek Strandberg, Artur Talvik, Valdur Lahtvee, Pille Tomson, Peep Mardiste, Urmas Hallika, Triin Veber ja Heiki Valner.

Erakonna üleriikliku valimisnimekirja järjestamine leidis aset 15. jaanuaril toimunud kandidaatide koosolekul. Erakonnaliikmed ja erakonnavälised kandidaadid otsustati nimekirja paigutada vaheldumisi.[15]

Kokku oli üldnimekirjas 92 meest ja 33 naist, nende seas ka Kaarel Tarand, Jaan Sööt, Üllar Luup ja Allan Jaakus.[16] Mitmed erakonna endised juhtpoliitikud loobusid erakonna nimekirjas kandideerimisest. Riigikogu liige Toomas Trapido kandideeris üksikkandidaadina.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Erakond kogus üleriigiliselt 21 827 häält ehk 3,8% antud häältest ning Riigikokku ei pääsenud. Parima häältesaagi said erakonda mittekuuluvad nn vabatmehed Eerik-Niiles Kross (3579 häält), Artur Talvik (2957) ja Kaarel Tarand (2287). Erakonna liikmetest said enim hääli Aleksei Lotman (1490), Marek Strandberg (795), Peep Mardiste (741), Valdur Lahtvee (457) ja Tanel Ots (359).

Lahkhelid[muuda | muuda lähteteksti]

18. mail 2010 heitis erakonna juhatus erakonnast välja 20 liiget, keda süüdistati "erakonna olulisel määral kahjustamises". Väljaheidetute seas olid Peeter Jalakas, Mikk Sarv, Airi Hallik-Konnula, Andres Laidvee, Andrus Mäesepp, Anti Poolamets, Avo Kask, Dagmar Mattiisen, Egge Kulbok-Lattik, Elmer Joandi, Jaak Hohensee, Juta Luts, Jüri Ginter, Martin Vahi, Olev Leesmend, Ott Köstner, Peep Tobreluts, Riho Raassild, Ruth Randoja ja Tanel Tammet.

28.–29. mail 2010 toimunud üldkogul võeti erakonnast väljaheidetud liikmed tagasi. Otsustati, et nii väljaheidetud kui ka väljaheitjad ei kandideeri juhatusse järgmiste korraliste valimisteni. Üldkogu järel teatasid oma otsusest erakonnast lahkuda erakonna endised eestkõnelejad Peeter Jalakas[17] ja Mikk Sarv.[18]

Detsembris 2010 Tallinnas toimunud erakonna üldkogu võttis vastu ühiste väärtuste deklaratsiooni, millega mõisteti hukka erakonnasiseste tülide võimendamine ja deklareeriti ühist soovi liikuda ühiselt edasi Riigikogu valimiste poole.

Üldkogu septembris 2011[muuda | muuda lähteteksti]

10. septembriks 2011 kutsus juhatus kokku erakonna üldkogu. Et ettenähtud ajaks kell 11 oli kohal vaid kümmekond inimest, korraldati tund hiljem uus üldkogu, kus osales juba 25 rohelist. Valiti 30-liikmeline volikogu. "Erakonnal on 1500 liiget ja ma oletan, et tubli pooled on valmis maksma täna Eestis kõige kõrgemat erakonna liikmemaksu, milleks on 120 eurot aastas," kommenteeris Marek Strandberg, kelle sõnul oli erakonnale väga oluline leida "tugev ja karismaatiline juht". Ta ise ei lootnud olla juhi kandidaat, kuid arvas, et kandidaat ei pruugi tulla erakonna seest.[19]

Liikmemaksudena laekus erakonnale 2011. aastal 6421 eurot ja 2012. aastal 5084 eurot.[20]

2015. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta Riigikogu valimistel esitas erakond registreerimiseks 40 kandidaadiga nimekirja.[21] Nimekiri sai 0,9% valijate häältest (5197 häält) ning valimiskünnist ei ületanud.[22] Valimisringkonnas nr 2 kandideerinud erakonna esimees Aleksander Laane sai 404 häält.[23]

2015 juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Juhatusse kuuluvad esimees Aleksander Laane, aseesimehed Andrei Gudim ja Züleyxa Izmailova ning juhatuse liikmed Olev-Andres Tinn, Marko Kaasik, Joonas Laks, Eero Uustalu, Arvo Kuiv ja Küllike Reimaa.

2017 juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Züleyxa Izmailova (esimees), Aleksander Laane (aseesimees), Andrei Gudim (aseesimees), Marko Kaasik, Kaspar Kurve, Joonas Laks, Olev-Andres Tinn, Timur Sagitov, Küllike Reimaa.

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Erakond Eestimaa Rohelised kogus Eestis kokku 4669 häält (0,8% kõigist häältest), sellest 4621 häält Tallinnas (2,4% Tallinnas antud häältest) ja 48 häält Ida-Virumaal (0,1% Ida-Virumaal antud häältest), ega pääsenud ühessegi volikogusse.[24] Küll aga kutsus Tallinnas valimised võitnud Eesti Keskerakond rohelised koalitsiooniläbirääkimistele ja pakkus Züleyxa Izmailovale abilinnapea koha.[25] Züleyxa Izmailova tegevusvaldkondadeks abilinnapeana said keskkond, kaasamine, IT-lahenduste kättesaadavuse korraldamine ja linna prügimajandus.[26] Oma abilisteks palkas Izmailova Eestimaa Roheliste aseesimehe Aleksander Laane, juhatuse liikme Olev-Andres Tinni ja parteitu Ada Aimi.[27]

2018. aasta üldkogu[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta 7. aprilli üldkogu valis erakonna volikogu järgmise koosseisu: Valdur Lahtvee, Mattias Turovski, Kai Künnis-Beres, Lisette Aro, Mart Jüssi, Fideelia-Signe Roots, Laura Lisete Roosaar, Maigi Käige, Hannes Puu, Jüri Ginter, Steve Truumets, Teet Randma, Siiri Rebane, Fredy Bogomolov ja Arvo Kuiv.

Seos europarteidega[muuda | muuda lähteteksti]

Erakond on Euroopa Rohelise Partei liikmespartei.

Noortekogu[muuda | muuda lähteteksti]

Erakonnal on noortekogu Noored Rohelised, mis tegutseb eraldi mittetulundusühinguna.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. BNS. "Asutati uus partei: Erakond Eestimaa Rohelised".
  2. Aivar Pau. "Roheliste erakond valis eestkõnelejad". 01.12.2006.
  3. Haldi Ellam. "Roheliste erakond valib laupäeval uue juhatuse".
  4. Hanneli Rudi. "Rohelised paisutasid valimistele mõeldes juhatust". 17. juuni 2007.
  5. Urmas Seaver. "Eestimaa Rohelised said uue juhatuse". 15.06.2008.
  6. Rohelised nimetasid kolm uut eestkõnelejat Postimees, 15. detsember 2009
  7. Veiko Pesur. "Lahtvee: vabanesime rohelisi määrivast kohtuasjast". 14 aprill 2010.
  8. Sandra Maasalu. "Strandberg: mul ei ole võimuambitsiooni". 22.04.2010.
  9. Kadri Ratt. "Roheliste eestkõnelejaks sai Aleksei Lotman". 8 juuni 2010.
  10. Veiko Pesur. "Roheliste tipud ei soovi enam partei juhatusse". 27. mai 2010.
  11. (BNS.) Roheliste esimeheks sai Aleksander Laane. Postimees 28. nov. 2011, lk. 5.
  12. BNS. "Rohelise erakonna loojad kinnitasid programmi põhialused". 17. juuni 2006.
  13. Reporteritund: Aleksei Lotman ja Kaja Kärner. Vikerraadio 18.02.2011
  14. https://spreadsheets.google.com/pub?hl=en&key=0AsTr8ngQqN_5dGZBbVZsd2lfc3ZaYU9RUkloblRPbkE&hl=en&gid=0
  15. http://www.postimees.ee/372762/roheliste-esinumbrid-on-lotman-kross-strandberg-ja-talvik/
  16. http://www.vvk.ee/riigikogu-valimised-2011/kandidaadid-2011/erakond-eestimaa-rohelised
  17. Veiko Pesur. Jalakas ei näe enam võimalust roheliste seas jätkata. Postimees Online, 31. mai 2010.
  18. Veiko Pesur. Mikk Sarv: roheliste seas ei saaks ma enam midagi olulist teha. Postimees Online, 31. mai 2010.
  19. "Rohelised lükkasid uue juhatuse valimise edasi" Postimees, 10.09.2011 (vaadatud 12. septembril 2011)
  20. http://www.erjk.ee/sites/default/files/Ulevaated/erakondade_2012_aastal_laekunud_liikmemaksud_ja_annetused.xlsx
  21. http://info.rk2015.vvk.ee/kandidaadid/0/
  22. http://rk2015.vvk.ee/voting-results.html
  23. http://rk2015.vvk.ee/detailed-2.html
  24. https://kov2017.valimised.ee/valimistulemus.html
  25. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-videod-ja-fotod-keskerakond-ja-rohelised-kavatsevad-tallinna-viia-euroopa-rohelise-pealinna-tiitli-suunas-zuleyxa-izmailova-on-valmis-minema-abi?id=80040078
  26. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/video-asja-ametisse-nimetatud-abilinnapea-zuleyxa-izmailova-jaab-prugimajandusest-raakides-kidakeelseks?id=80115620
  27. https://tallinn.postimees.ee/4348061/izmailova-palkas-enda-abilisteks-roheliste-juhatuse-liikmed

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "oEuku" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "HmvZn" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]