Erakond Eestimaa Rohelised

Allikas: Vikipeedia
Eestimaa Rohelised
Estonian Greens
Eesti erakond
Esimees Züleyxa Izmailova
Asutatud 2006
Peakorter Tallinn
Ideoloogia Roheline ideoloogia, tsentrism
Koalitsioon ei ole parlamendis esindatud
Liikmete arv 1078 (30.07.2016)
Ajaleht Grüüne
Koduleht roheline.erakond.ee

Erakond Eestimaa Rohelised on rohelisel ideoloogial põhinev Eesti erakond, mis asutati Tallinnas 25. novembril 2006. Erakonna moodustamisele eelnes Rohelise erakonna algatusgrupi töö.

Erakonna juhtkond[muuda | muuda lähteteksti]

Esimehe asemel on erakonnal eestkõnelejad. Algselt oli neid kolm: Valdur Lahtvee, Mikk Sarv ja Marek Strandberg. Nende seast valiti Marek Strandberg esimeseks eestkõnelejaks. Detsembris 2009 otsustas partei juhatus eestkõnelejate ringi laiendada, lisati Peeter Jalakas, Tanel Tammet, Dagmar Mattiisen ja Airi Hallik-Konnula. Juhatus otsustas muuta esimese eestkõneleja ameti eestkõnelejate seas roteeruvaks. Esimeseks eestkõnelejaks sai pärast seda otsust Peeter Jalakas.[1]

16. juunil 2007 toimus erakonna esimene korraline suurkogu. Senise 13-liikmelise juhatuse asemel valiti ametisse uus 19-liikmeline juhatus, kuhu kuulusid Marek Strandberg, Mikk Sarv, Aleksei Lotman, Valdur Lahtvee, Mart Jüssi, Gilleke Kopamees, Paul Tammert, Tanel Tammet, Agu Kivimägi, Maire Forsel, Marina Jannsen, Maret Merisaar, Katrin Idla, Andres Siplane, Jaan Tepp, Jüri Ginter, Ain Kabal, Anti Poolamets ja Ott Köstner. Esimeest otsustati mitte valida.

21. novembril 2009 Rapla Maavalitsuse saalis toimunud III korralisel üldkogul valiti erakonna juhatusse Mikk Sarv, Ott Köstner, Andrus Mäesepp, Riho Raassild, Valdur Lahtvee, Marek Strandberg, Mart Jüssi, Tanel Tammet, Peeter Jalakas, Dagmar Mattiisen, Airi Hallik-Konnula, Peep Tobreluts ja Elmer Joandi.

Aprillis 2010 tühistati Harju maakohtu otsusega 2009. aasta novembris toimunud üldkogu otsused ning seega ennistati erakonna eelmise juhatuse volitused.

Tallinnas toimunud üldkogul valiti 29. mail 2010 juhatusse Aleksander Laane, Rasmus Lahtvee, Aleksei Lotman, Tanel Ots, Terje Põvvat, Andres Siplane, Toomas Trapido, Jaan Vaabel ja Triin Veber. Detsembris 2010 lahkusid juhatusest omal soovil Terje Põvvat ja Andres Siplane. Jaanuaris 2011 said vastavalt viimase üldkogu hääletuse pingereale juhatuse liikmeteks Andre Zahharov ja Kai Künnis-Beres. Erakonna volikogu esimeheks on alates novembrist 2010 Peep Mardiste [2] 2011. aasta Riigikogu valimiste eel ja järel astusid erakonna juhatusest tagasi Toomas Trapido, Kai Künnis-Beres ja Aleksei Lotman. 2011. septembris toimunud erakonna üldkogul valiti erakonnale uus volikogu, kuid uue esimehe valimine lükati edasi.

26. novembril 2011 valiti erakonna esimeheks Aleksander Laane. Erakonnale valiti ka uus juhatus, kuhu kuulusid Maigi Käige, Triin Veber, Andrei Gudim, Jaan Vaabel, Kalju Valdmann, Olev-Andres Tinn ja Aleksander Laane.[3]

1. jaanuaril 2014 lahkus erakonnast endine eestkõneleja Marek Strandberg.[4]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

1989. aastal registreeriti Eesti Roheline Liikumine (ERL)[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelikult on erakonna ajalugu sama pikk või pikem kui taasiseseisvumisjärgsel Eesti Vabariigil ja üsnagi kuulsusrikas. Nimelt on Erakond Eestimaa Rohelised hoopis varasemate Eestis tegutsenud roheliste erakondade aktiivsete liikmete kaasategemise kui ka Euroopa Rohelise Erakonna liikmelisuse katkematuse kaudu järjepidevalt toiminud ka läbi nende aegade kui roheliste nime riigiregistrites erakonnana ei eksisteerinud ja rohelist poliitikat aeti läbi mittetulundusühingute, olgu sellisteks ERL või ELF või ELKS või muu ühing ja valimistel sai avaldustega toetatud kas üksikkandidaate või mõnda teist erakonda – ikka ja vaid selle järgi, kuivõrd tolle erakonna valimisplatvorm keskkonnahoidlik paistis. Selle järjepidavuse alusel on erakonna algus kinni kaheksakümnendate lõpus, kui fosforiidisõja harjal 23.mail 1988.a. loodi Tallinnas Sakala tänava Poliitharidusmajas poliitilise rahvaliikumisena Eesti Roheline Liikumine (ERL), mis registreeriti 20.septembril 1989.aastal tollase ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe poolt kui "poliitilise süsteemi osa". Nii sai ERL-ist esimene ametlikult registreeritud partei tollase ENLKP kõrval. Jah, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loodi varem, aga seda polnud tolleks hetkeks veel registreeritud. ERL-i esimesse juhatusse kuulusid tuntumatest tolle aja ühiskonnategelastest Juhan Aare, Lennart Meri, Tiit Made, Andres Tarand, Vello Pohla, Ants Paju jt.

Sama, 1989.aasta, septembrikuul liitus ERL üleeuroopalise katusorganisatsiooniga Euroopa Roheliste Koordinatsioonikoguga. Viimane nimetati 1992.a. Helsinkis ümber Euroopa Roheliste Parteide Liiduks ja mille baasil, Roomas, veebruaris 2004.a.,asutati esimene üleeuroopaline erakond – Euroopa Roheline Partei (vt. www.europeangreens.org). Kogu selles arengus löödi aktiivselt kaasa ja nii tegusana hoitud sidemeid kasutasid eestimaa rohelised nii Euroopa kui Eesti Vabariigi poliitikate mõjutamisel.

Kaks rohelist parteid kuni 1992[muuda | muuda lähteteksti]

Meeldetuletamist väärt on, et aastani 1992 tegutses Eestis koguni kaks rohelist parteid. ERL kõrvale tekkis Eesti Roheline Partei (ERP), mis moodustati ERL-ist 1989.a. augustis lahkunud rahulolematute (juhid Kivistik ja Made) poolt, kes süüdistasid ERL liigväheses poliitilises aktiivsuses. Vaatamata lahkulöömistest ja tülidest roheliste parteide vahel, et kes see ikka rohelisem on, oli ERL-i läbilöök oma esimestel valimistel 1990.a.erakorraliselt suur ja rohelised said Ülemnõukogusse 8 saadikut (67-st kohast) ning Ülemnõukogu esimeheks valiti ERL saadik Arnold Rüütel. Ka tehti ajalugu sellega, et esmakordselt maailmas said rohelised Valitsusse – Savisaare juhitud Valitsuse keskkonnaministriks kutsuti tollane ERL esimees, professor Toomas Frey. Roheliste teeneks tuleb lugeda ökosüsteemipõhisele keskkonnakaitsele aluse panemist ja tollast valitsuse otsust tuumaenergiamoratooriumi kehtestamiseks. Hulganisti rohelisi valiti ka kohalike omavalitsuste volikogudesse, tollastesse täitevkomiteedesse. ERL poliitilist tiiba juhtisid tollal Andres Tarand ja seejärel Vello Pohla.

1992. ja 1995. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvuse taastamise järel ning riigikorra ümberkorralduste, tavapäraste poliitiliste parteide moodustumise, maareformi, erastamise, üleliidulise tööstuse kokkukukkumise ja sellest tuleneva majandussurutise, keskkonnaseisundi paranemise jms tõttu kaotasid rohelised ideed rahva hulgas prioriteedi ja see peegeldus ka valijaeelistustes. 1992.a. Riigikogu valimistel kogus Eesti Rohelise Erakonna nimekiri vaid 2.6% häältest ja sai 101-kohalisse esinduskogusse vaid ühe saadiku, tuntud raadiohääle Rein Järliku. Abi polnud ka eelnevast kahe rohelise erakonna ühinemisest 1992.a. jaanuaris (Eesti Roheline Erakond registreeriti märtsikuus), misjärel ERP kadus poliitikamaastikult ja ERL jätkas mittetulundusühinguna. Erakonnas oli ühinemise järel ca 250 liiget ja esimeheks valiti tuntud rahvuslane Jüri Liim.1994. aastal juhtis erakonda Valdur Lahtvee ja aastatel 1995–1998 akadeemik Jüri Martin.1995.a. Riigikogu valimistel saavutas roheliste ja kuningriiklaste ühisnimekiri "Neljas jõud..." valimistulemuseks vaid 0,8% vaatamata sellele, et eelnevates avalikes arvamusküsitlustes oli roheliste toetuseks keskmiselt 3%. Valimiskaotusele aitas kindlasti kaasa ka asjaolu, et kuningriiklastele vimma kandva RK esimehe survel jäeti ühisnimekirja avalikkusele tuntumad kandidaadid Vabariigi valimiskomisjoni poolt formaalsetel põhjustel registreerimata. Ka valimiste järel enam kui aasta hiljem tulnud kandidaatide ebavõrdset kohtlemist tuvastav kohtuotsus valimistulemusi ei muutnud.

1998. aasta erakondade ümberregistreerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Peale valitsuserakondade poolset mittetulundusühingute seaduse muutmist, misjärel 1.oktoobrist 1998 nõuti erakondade ümberregistreerimist selliselt et erakonnana tegutsemisele seati vähemalt 1000 liikme olemasolu nõue, kadus ca 250-liikmeline Eesti Roheline Erakond poliitareenilt. Eesti Roheline Erakond ei ühinenud teiste erakondadega – erakonna viimane üldkogu otsustas jätkata tegutsemist mittetulundusühinguna seni, kuni saavutatakse nõutav liikmete arv, et erakond kantaks taas registrisse ja saaks erakonnana tegutseda. On tõsi, et sama üldkogu otsustas eelolevatele kohalikele valimistele minna "laenates" oma aktiivseid liikmeid Keskkerakonna nimekirjadesse. Nii ka tehti, kuid ükski endistest rohelistest individuaalselt volikogudesse ei valitud.

2003.a. Riigikogu valimistel rohelised arusaadavalt ei osalenud. Peale liitumist Euroopa Liiduga toimusid märgilised, Euroopa Parlamendi valimised, kus erinevad mõjukamad keskkonnaorganisatsioonid pea üksmeelselt avaldasid toetust rohelisi ideid esindanud üksikkandidaadile Marek Strandbergile, kes kogus 5340 häält- 2,3% kõigist hääletanutest. Selline toetuse kasv rohelistele ideedele andiski vajaliku tõuke rohelise erakonna taasloomiseks Eestis.

Erakonna loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Näpuga järge vedades võiks lugeda, et Erakond Eestimaa Rohelised tegevus algas erakonna selle praeguse nime all registrisse kandmisest 6.detsembril 2006. aastal. Võib-olla algas see aga hoopis erakonna asutamise algatusgrupi korraldatud koosolekul 25. novembril 2006.aastal Tallinnas, Tallinna Tehnikaülikooli aulas, kus enam kui paarsada kokkutulnud inimest otsustas erakonna taasluua. Või hoopiski Rohelise erakonna algatusgrupi (REAG) asutamisel 7.mail 2005.a. Sangastes, Lossiküla taga heinamaal Roheliste XVII rattaretke "Kuidas elad, Otepää?" laagris, kui tegu välja kuulutati ja 10 ärksat kodanikku oma allkirjad asutamislepingule andsid: Ingrid Kesler, Agu Kivimägi, Ott Köstner, Rasmus Lahtvee, Valdur Lahtvee, Maret Merisaar, Marek Strandberg, Tanel Tammet, Peep Tobreluts, Toomas Trapido.

2007. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

Peale taasregistreerimist jäi Erakonna Eestimaa Rohelised valimiskampaania vaid kolme kuuliseks – Riigikogu valimised toimusid 2007.a. märtsis.

Kampaanias pandi rõhku avalikele üritustele ning hoiduti lühikestest loosungitest.

Erakond kulutas valimiskampaaniale 2 499 960 krooni ja 13 senti.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 7,1 protsenti häältest ja sai kuus kohta XI Riigikogus. Neile kohtadele said Mart Jüssi, Valdur Lahtvee, Aleksei Lotman, Maret Merisaar, Marek Strandberg ja Toomas Trapido.

Koalitsiooniläbirääkimised[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Reformierakond kutsus roheliste delegatsiooni koalitsiooniläbirääkimistele. Nende osalusel koostati koalitsioonileping. Valitsusse pakuti rohelistele portfellita avaliku halduse ministri ametikohta, mis rohelisi ei huvitanud. [5] Läbirääkimiste lõppjärku rohelisi enam ei kaasatud ning nad jäid Andrus Ansipi teisest valitsusest välja.

Rohelise fraktsiooni töö[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikogu rohelise fraktsiooni liikmed tegid tööd järgmistes korralistes komisjonides: Mart Jüssi – keskkonnakomisjoni esimees, Balti Assamblee delegatsiooni liige; Aleksei Lotman – maaelu komisjoni aseesimees, Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja Euroopa Nõukogu Parlanemtaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige; Valdur Lahtvee – väliskomisjoni liige, fraktsiooni esimees; Marek Strandberg – majanduskomisjoni liige ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni aseesimees; Toomas Trapido – rahanduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige, OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni liige; Maret Merisaar – sotsiaalkomisjoni ja korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liige.

Lisaks osalesid mitmed fraktsiooni liikmed Saarte ühenduse, kodanikuühenduste, Tiibeti jt toetusrühmades. Fraktsioon on teinud koostööd nii koalitsiooni kui ka opositsiooni kuuluvate fraktsioonidega hääletades eelkõige lähtuvalt eelnõude keskkonna-aspektist [6].

2011. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

Kampaania[muuda | muuda lähteteksti]

2010. aasta novembris kogunenud erakonna volikogu võttis vastu avalduse, millega kutsuti erakonna nimekirjas kandideerima vabasid kandidaate, et murda poliitiliste arutelude seisakut Riigikogus. Valimiskampaania loosungiks kuulutati "On aeg!", ning eesmärgina sõnastati: "Terved inimesed tervel maal arvestavad üksteisega, loovad tegusa ja hooliva kogukonna ning moodustavad sidusa ja mitmekesise ühiskonna."

Kandidaadid[muuda | muuda lähteteksti]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideerisid roheliste nimekirja esikümnes Aleksei Lotman, Eerik-Niiles Kross, Marek Strandberg, Artur Talvik, Valdur Lahtvee, Pille Tomson, Peep Mardiste, Urmas Hallika, Triin Veber ja Heiki Valner.

Erakonna üleriikliku valimisnimekirja järjestamine leidis aset 15. jaanuaril toimunud kandidaatide koosolekul. Erakonnaliikmed ja erakonnavälised kandidaadid otsustati nimekirja paigutada vaheldumisi.[7]

Kokku oli üldnimekirjas 92 meest ja 33 naist, nende seas ka Kaarel Tarand, Jaan Sööt, Üllar Luup ja Allan Jaakus.[8] Mitmed erakonna endised juhtpoliitikud loobusid erakonna nimekirjas kandideerimisest. Riigikogu liige Toomas Trapido kandideeris üksikkandidaadina.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Erakond kogus üleriigiliselt 21 827 häält ehk 3,8% antud häältest ning Riigikokku ei pääsenud. Parima häältesaagi said erakonda mittekuuluvad nn vabatmehed Eerik-Niiles Kross (3579 häält), Artur Talvik (2957) ja Kaarel Tarand (2287). Erakonna liikmetest said enim hääli Aleksei Lotman (1490), Marek Strandberg (795), Peep Mardiste (741), Valdur Lahtvee (457) ja Tanel Ots (359).

Lahkhelid[muuda | muuda lähteteksti]

18. mail 2010 heitis erakonna juhatus erakonnast välja 20 liiget, keda süüdistati "erakonna olulisel määral kahjustamises". Väljaheidetute seas olid Peeter Jalakas, Mikk Sarv, Airi Hallik-Konnula, Andres Laidvee, Andrus Mäesepp, Anti Poolamets, Avo Kask, Dagmar Mattiisen, Egge Kulbok-Lattik, Elmer Joandi, Jaak Hohensee, Juta Luts, Jüri Ginter, Martin Vahi, Olev Leesmend, Ott Köstner, Peep Tobreluts, Riho Raassild, Ruth Randoja ja Tanel Tammet.

28.–29. mail 2010 toimunud üldkogul võeti erakonnast väljaheidetud liikmed tagasi. Otsustati, et nii väljaheidetud kui ka väljaheitjad ei kandideeri juhatusse järgmiste korraliste valimisteni. Üldkogu järel teatasid oma otsusest erakonnast lahkuda erakonna endised eestkõnelejad Peeter Jalakas[9] ja Mikk Sarv.[10]

Detsembris 2010 Tallinnas toimunud erakonna üldkogu võttis vastu ühiste väärtuste deklaratsiooni, millega mõisteti hukka erakonnasiseste tülide võimendamine ja deklareeriti ühist soovi liikuda ühiselt edasi Riigikogu valimiste poole.

Üldkogu septembris 2011[muuda | muuda lähteteksti]

10. septembriks 2011 kutsus juhatus kokku erakonna üldkogu. Et ettenähtud ajaks kell 11 oli kohal vaid kümmekond inimest, korraldati tund hiljem uus üldkogu, kus osales juba 25 rohelist. Valiti 30-liikmeline volikogu. "Erakonnal on 1500 liiget ja ma oletan, et tubli pooled on valmis maksma täna Eestis kõige kõrgemat erakonna liikmemaksu, milleks on 120 eurot aastas," kommenteeris Marek Strandberg, kelle sõnul oli erakonnale väga oluline leida "tugev ja karismaatiline juht". Ta ise ei lootnud olla juhi kandidaat, kuid arvas, et kandidaat ei pruugi tulla erakonna seest.[11]

Liikmemaksudena laekus erakonnale 2011. aastal 6421 eurot ja 2012. aastal 5084 eurot.[12]

2015. aasta Riigikogu valimised[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta Riigikogu valimistel esitas EER registreerimiseks 40 kandidaadiga nimekirja.[13] Nimekiri sai 0,9% valijate häältest (5197 häält) ning valimiskünnist ei ületanud.[14] Valimisringkonnas nr 2 kandideerinud erakonna esimees Aleksander Laane sai 404 häält.[15]

2016 juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Juhatusse kuuluvad esimees Aleksander Laane, aseesimehed Andrei Gudim ja Züleyxa Izmailova ning juhatuse liikmed Olev-Andres Tinn, Marko Kaasik, Joonas Laks, Eero Uustalu, Arvo Kuiv ja Küllike Reimaa.

2017 juhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Züleyxa Izmailova (esimees), Aleksander Laane (aseesimees), Andrei Gudim (aseesimees), Marko Kaasik, Kaspar Kurve, Joonas Laks, Olev-Andres Tinn, Timur Sagitov, Küllike Reimaa.

Seos europarteidega[muuda | muuda lähteteksti]

Erakond on Euroopa Rohelise Partei liikmespartei.

Noortekogu[muuda | muuda lähteteksti]

Erakonnal on noortekogu Noored Rohelised, mis tegutseb eraldi mittetulundusühinguna.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]