2003. aasta Riigikogu valimised

2003. aasta Riigikogu valimised

2. märts 2003
Kõik Riigikogu 101 kohta 51 kohta vajalik enamuse saavutamiseks
Osavõtt	58,2% (0,8pp)
Juht Edgar Savisaar Juhan Parts Siim Kallas Erakond Keskerakond Res Publica Reformierakond Eelmised valimised 28 kohta, 23,4% Ei osalenud 18 kohta, 15,9% Võidetud kohti 28 28 19 Kohtade muutus 0 28 1 Hääli 125 709 121 856 87 551 Protsent 25,4% 24,6% 17,7% Muutus 2,0pp Uus erakond 1,8pp   Juht Villu Reiljan Tunne Kelam Ivari Padar Erakond Rahvaliit Isamaaliit Mõõdukad Eelmised valimised 7 kohta, 7,3% 18 kohta, 16,1% 17 kohta, 15,2% Võidetud kohti 13 7 6 Kohtade muutus 6 11 11 Hääli 64 463 36 169 34 837 Protsent 13,0% 7,3% 7,0% Muutus 5,7pp 8,8pp 8,2pp
2003. aasta Riigikogu valimiste tulemused valimisringkondade kaupa.
Peaminister enne valimisi Siim Kallas Reformierakond Peaminister pärast valimisi Juhan Parts Res Publica

2003. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu kümnenda koosseisu valimised, mis toimusid 2. märtsil 2003.

Valimised võitis Keskerakond, kes sai 25,4% häältest ja 28 kohta Riigikogus. Sama palju sai kohti ka esimest korda valimistel osalenud Res Publica, kogudes 24,6% häältest. Kolmanda koha säilitas peaministripartei Reformierakond, kes võitis 17,7% häältest ja 19 kohta. Neljandaks tuli Rahvaliit, kes sai 13,0% häältest ja 13 kohta. Endised valitsuserakonnad Isamaaliit ja Mõõdukad valimistel edukad ei olnud, kuna kogusid vastavalt vaid 7,3% ja 7,0% häältest, mis andis Riigikogus 7 ja 6 kohta.

Valimiste järel moodustasid koalitsiooni Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit. Peaministriks sai Res Publica esinumber Juhan Parts, kelle valitsus astus ametisse 10. aprillil 2003.

Taust

Kuigi Keskerakond võitis 1999. aasta Riigikogu valimised, siis valitsuse moodustas kolmikliiduks nimetatud erakondade koalitsioon, kuhu kuulusid Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad. Mart Laari juhitud valitsus püsis ametis üle kahe ja poole aasta ning algatas mitmeid reforme, kuid erinevate skandaalide tõttu oli 2001. aastaks valitsusparteide toetus kõvasti vähenenud. Enim räsisid valitsuse mainet kaks erastamisskandaali - NRG-tehing ja Eesti Raudtee erastamine. Esimese puhul üritas valitsus müüa ekspertide ja avalikkuse vastuseisus hoolimata Eesti Energia elektrijaamad USA firmale NRG Energy, kuid tehing kukkus lõpuks siiski läbi. Eesti Raudtee enamusosaluse suutis Laari valitsus küll maha müüa, kuid kogu erastamisprotsess oli äärmiselt segane ning tekitas avalikkuses tõisiseid korruptsioonikahtlusi. Lisapingeid tekitas valitsuses seegi, et avalikkuses nähti skandaalide põhisüüdlastena Isamaaliidu ja Mõõdukate poliitikuid, samas Reformierakonna populaarsust mõjutasid valitsuse skandaalid mõnevõrra vähem.

Kolmikliidu omavaheline läbisaamine muutus eriti halvaks pärast 2001. aasta presidendivalimisi, kus ühist kandidaati ei leitud ning kõik valitsuserakonnad tulid välja oma kandidaadiga. Lõpuks valis valimiskogu presidendiks hoopis Arnold Rüütli, keda toetasid opositsioonilised Keskerakond ja Rahvaliit. 2001. aasta sügisel lahkus erimeelsuste tõttu Reformierakond Tallinna linnavalitsuses koalitsioonist Isamaaliidu ja Mõõdukatega ning moodustas uue võimuliidu Keskerakonnaga, millega Edgar Savisaarest sai Tallinna linnapea. Peaminister Mart Laar pidas tõenäoliseks, et Reformierakond plaanib lähiajal koalitsioonist lahkuda ka Toompeal ning seetõttu otsustas pärast 2002. aasta riigieelarve vastuvõtmist tagasi astuda.

Reformierakonna esimees Siim Kallas moodustaski 2002. aasta jaanuaris uue valitsuse koos Keskerakonnaga. Kuna Reformierakonnal ja Keskerakonnal oli mitmetes küsimuses teineteisest väga erinevad vaated, siis uus valitsus suuri reforme läbi ei viinud ning esitles end ühiskondlike pingete leevendajana pärast Laari valitsuse ajal toimunud tugevat poliitilist vastandumist. Sarnaselt eelmisele valitsusele pööras Kallase valitsus palju tähelepanu välispoliitilistele küsimustele, sest vaja oli edukalt lõpetada Eesti liitumisläbirääkimised Euroopa Liidu ja NATOga.

1989. aastal oli grupp parempoolsete vaadetega inimesi loonud ühenduse Res Publica, millega 1990. aastate alguses liitus hulk poliitikahuvilisi noori, kes võtsid ühenduse juhtimise enda kätte. 1990. keskpaigas moodustasid Res Publica tuumiku Tõnis Kons, Ken-Marti Vaher, Taavi Veskimägi, Maret Maripuu, Toomas Tauts, Indrek Raudne ja Urmas Reinsalu. Sajandi lõpus töötasid mitmed Res Publica noored juhtliikmed president Lennart Meri kantseleis, sest Merile meeldis andekaid noori edutada. 1999. aasta Riigikogu valimiste eel püüdsid mitmed Res Publica tuumikusse kuulunud liikmed saada kõrgeid kohti Isamaaliidu ja Reformierakonna valimisnimekirjades, kuid erakonnad lükasid need soovid tagasi. See pani Res Publica juhid senistes parempoolsetes erakondades pettuma ning aina enam hakati mõtlema uue erakonna loomise peale.

2000. aastal hakkasid Res Publica liikmed uue erakonna loomiseks rahastajaid otsima. Üks esimesi suuremaid rahastajaid oli ettevõtja Olari Taal, kes kutsus ka mitmeid teisi Eesti ärimehi Res Publicale annetama. 2001. aastaks oli Laari teine valitsus muutnud väga ebapopulaarseks ning rahvas soovis aina enam näha riigis uut poliitilist jõudu. Res Publica erakonna loomise suurejooneline üldkogu toimus 8. detsembril 2001. Esimeseks erakonna esimeheks valiti Rein Taagepera ning oma õnnistuse uuele erakonnale andis ka endine president Lennart Meri. Taagepera nõustus Res Publica esimees olema kuni 2002. aasta kevadeni, sest Res Publica tuumikusse kuulunud poliitikud olid liiga noored ja kogenematud, et edukalt uut erakonda juhtida. 2002. aastal valiti Res Publica esimeheks ja peaministrikandidaadiks senine riigikontrolör Juhan Parts. 2002. aasta oktoobris toimunud kohalikel valimistel läks Res Publical üle ootuste hästi - võideti 21 omavalitsuses ning üle riigi saadi 15 protsenti häältest.

Valimissüsteem

Valimised toimusid 2002. aastal vastu võetud uue Riigikogu valimise seaduse alusel. Uus seadus tõstis valimisringkondade arvu üheteistkümnelt kaheteistkümnele, sest Lääne-Virumaast ja Ida-Virumaast said eraldiseisvad ringkonnad. Samuti piirati nimekirjade kandidaatide arvu - erakonnad võisid igas ringkonnas esitada kaks kandidaati rohkem võrreldes mandaatide arvuga ringkonnas. Seega sai üleriigilistes nimekirjades olla maksimaalselt 125 kandidaati. Lisaks tegi uus seadus muudatusi ringkonnamandaatide ja kompensatsioonimandaatide jaotamise reeglites, et jaotada rohkem mandaate välja ringkondades ning vähendada väikese häälte arvuga saadud kompensatsioonimandaatide arvu.

Uue valimisseadusega moodustatud 12 mitmemandaadilist valimisringkonda:

• valimisringkond nr 1 – Tallinna Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa;
• valimisringkond nr 2 – Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosa;
• valimisringkond nr 3 – Tallinna Mustamäe ja Nõmme linnaosa;
• valimisringkond nr 4 – Harju- (v.a Tallinn) ja Raplamaa;
• valimisringkond nr 5 – Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa;
• valimisringkond nr 6 – Lääne-Virumaa;
• valimisringkond nr 7 – Ida-Virumaa;
• valimisringkond nr 8 – Järva- ja Viljandimaa;
• valimisringkond nr 9 – Jõgeva- ja Tartumaa (v.a Tartu linn);
• valimisringkond nr 10 – Tartu linn;
• valimisringkond nr 11 – Võru-, Valga- ja Põlvamaa;
• valimisringkond nr 12 – Pärnumaa.

Riigikogu mandaatide jaotus toimus kolmes etapis – kõigepealt tehti kindlaks isikumandaadi saanud kandidaadid, siis jagati ringkonnamandaadid ja viimaks kompensatsioonimandaadid. Kompensatsioonimandaadid jagati vaid nende nimekirjade vahel, mis kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest. Kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutati modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodit, mis tagas, et nimekirja saadud kohtade arv Riigikogus oli proportsionaalne nimekirjale antud häälte arvuga.

Valimiskampaania

Keskerakond

Keskerakonna valimisloosung oli "Meiega võidavad kõik". Keskerakond lubas maksusüsteemi muudatustega pidurdada nn "teise Eesti" teket, kõige põhilisemaks nimetati astmelise tulumaksu kehtestamist. Lisaks lubati pensionite kiiret tõstmist ja hinnatõusu ohjeldamist. Samas suhtus erakond leigelt Euroopa Liitu astumisse. Keskerakonna kampaania keskendus palju erakonna juhi Edgar Savisaare isiksusele ning valimiskampaania käigus vastanduti eelkõige Reformierakonnale ja Res Publicale.

Res Publica

Uus erakond Res Publica läks valimistele loosungiga "Vali kord", millega lubati suure muutuse toomist Eesti poliitikasse. Nimelt lubas Res Publica aggressiivselt võidelda korruptsiooniga, muuta riigijuhtimine läbipaistvamaks ning kehtestada poliitikutele eetikareeglid. Veel lubas Res Publica jõulisemalt vähendada kuritegevust kriminaalkaristuste karmistamise läbi. Res Publica lubas ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 2000 kroonile ning ettevõtlusega tegelemise lihtsustamist. Res Publica valimiskampaanias figureerisid palju lisaks erakonna esimees Juhan Partsile ka Taavi Veskimägi, Indrek Raudne, Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher, kes nimetasid end äraostmatuteks.

Reformierakond

Reformierakonna hüüdlause valimistel oli "Vali parem tulevik". Kampaania alguses saatis Reformierakond 150 000 inimesele koju siniste kaantega reklaamvihiku, mille peal oli suur riigivapi kujutis. Nime "Eesti pass tulevikku" kandev reklaam sisaldas Reformierakonna valimislubadusi peaminister Siim Kallase pöördumise näol. Erakonna üks tähtsamaid lubadusi oli tulumaksu langetamine 26 protsendilt 20 protsendini ning kindlalt seista vastu astmelisele tulumaksule. Lisaks keskendus Reformierakonna valimisprogramm sündimuse suurendamisele, peamise ideena pakuti välja emapalga kehtestamise.

Rahvaliit

Rahvaliit lubas suurendada valitsuse kulutusi rahva heaolu parandamiseks. Suurendatud kulutuste katteks sooviti võtta laenu. Erakonna programmi kohaselt pidanuks täiendavad riigi investeeringud tooma stabiilse 10 protsendilise majanduskasvu aastas. Maksusüsteemi osas pooldas Rahvaliit tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 2000 kroonile ning makukoormuse vähendmaist lastega peredel. Lisaks keskendus erakonna programm veel põllumeeste toetamisele ja siseturvalisuse suurendamisele. Rahvaliit kasutas valimiskampaanias palju ametisoleva presidendi ja erakonna auesimehe Arnold Rüütli nime.

Isamaaliit

Isamaaliidu valimisloosung oli "Teeme, mida lubame". Lubati kaitsta eesti keelt ja kultuuri ning seista Eesti rahvuslike huvide eest Euroopa Liidus ja NATOs. Vastu oldi astmelise tulumaksu kehtestamisele. Isamaaliit lubas ka jätkata Laari teise valitsuse saavutusi e-riigi arendamisel.

Mõõdukad

Mõõdukad keskendusid valimiskampaanias riigi demograafilise olukorra parandamisele ja tööpuuduse vähendamisele.

Tulemused

Riigikogu valimistest võttis osa 58,24% valijatest, mis oli 0,8 protsendipunkti võrra suurem võrreldes eelmiste valimistega. 5% künnis oli 24 744,4 häält, mille ületas 6 nimekirja.

Erakond		Hääli	%	Mandaate	+/–
	Eesti Keskerakond	125 709	25,40	28	0
	Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica	121 856	24,62	28	Uus
	Eesti Reformierakond	87 551	17,69	19	+1
	Eestimaa Rahvaliit	64 463	13,03	13	+6
	Erakond Isamaaliit	36 169	7,31	7	-11
	Rahvaerakond Mõõdukad	34 837	7,04	6	-11
	Eestimaa Ühendatud Rahvapartei	11 113	2,25	0	-6
	Eesti Kristlik Rahvapartei	5275	1,07	0	0
	Eesti Iseseisvuspartei	2705	0,55	0	Uus
	Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei	2059	0,42	0	Uus
	Vene Erakond Eestis	990	0,20	0	0
	Üksikkandidaadid	2161	0,44	0	-
Kokku		494 888	100,00	101	101
Kehtivaid hääli		494 888	98,84
Kehtetuid hääli		5798	1,16
Hääli kokku		500 686	100,00
Valijaid/osavõtt		859 714	58,24
Allikas: VVK

Tulemused valimisringkondades

Valimisringkond	Kesk-erakond	Res Publica	Reformi-erakond	Rahvaliit	Isamaaliit	Mõõdukad	Teised
	%	%	%	%	%	%	%
(1) Haabersti, Põhja-Tallinn ja Kristiine	29.6	29.5	18.8	3.3	6.7	5.4	6.7
(2) Kesklinn, Lasnamäe ja Pirita	33.1	24.4	19.8	3.5	6.6	5.3	7.2
(3) Mustamäe ja Nõmme	24.3	25.7	26.5	3.6	8.2	5.0	6.7
(4) Harju (v.a. Tallinn)- ja Raplamaa	19.0	27.8	23.0	10.7	6.9	6.6	6.0
(5) Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa	23.1	26.1	14.9	16.7	6.4	7.5	5.4
(6) Lääne-Virumaa	28.2	27.2	10.6	14.6	6.7	8.6	4.1
(7) Ida-Virumaa	40.5	16.6	13.1	7.8	4.0	4.6	13.3
(8) Järva- ja Viljandimaa	27.0	23.6	12.7	16.6	10.9	5.6	3.6
(9) Jõgeva- ja Tartumaa (v.a. Tartu)	17.7	17.9	10.2	40.9	4.9	4.9	3.4
(10) Tartu linn	15.3	24.6	27.8	8.0	11.5	8.5	4.3
(11) Põlva-, Valga- ja Võrumaa	24.6	19	11.1	20.2	5.0	14.8	5.3
(112) Pärnumaa	22.6	28.5	12.5	15.4	8.6	6.5	6.0

Valitud Riigikogu liikmed

Erakond		Valituks osutunud kandidaadid	Kokku
	Eesti Keskerakond	Toomas Alatalu (R), Küllo Arjakas (K), Enn Eesmaa (R), Mati Jostov (R), Arnold Kimber (R), Peeter Kreitzberg (R), Heimar Lenk (R), Robert Lepikson (R), Värner Lootsmann (K), Jaanus Marrandi (R), Sven Mikser (R), Siiri Oviir (R), Nelli Privalova (R), Kaarel Pürg (R), Mailis Rand (K), Edgar Savisaar (I), Vilja Savisaar (I), Evelyn Sepp (K), Ain Seppik (R), Mark Soosaar (R), Jüri Šehovtsov (R), Mihhail Stalnuhhin (I), Toivo Tootsen (K), Marika Tuus (R), Liina Tõnisson (R), Toomas Varek (K), Vladimir Velman (R), Harri Õunapuu (R)	28
	Ühendus Vabariigi Eest - Res Publica	Olav Aarna (R), Ene Ergma (K), Teet Jagomägi (R), Andres Jalak (R), Nelli Kalikova (K), Elle Kull (R), Urmo Kööbi (R), Tarmo Leinatamm (R), Külvar Mand (I), Marko Mihkelson (K), Tõnis Palts (I), Juhan Parts (I), Ants Pauls (R), Marko Pomerants (I), Henn Pärn (K), Jaanus Rahumägi (R), Indrek Raudne (R), Urmas Reinsalu (R), Reet Roos (R), Sven Sester (K), Imre Sooäär (R), Olari Taal (R), Ela Tomson (R), Ken-Marti Vaher (K), Taavi Veskimägi (I), Ülo Vooglaid (R), Hannes Võrno (R), Avo Üprus (K)	28
	Eesti Reformierakod	Rein Aidma (R), Andrus Ansip (I), Peep Aru (R), Meelis Atonen (K), Margus Hanson (R), Sergei Ivanov (R), Siim Kallas (I), Signe Kivi (I), Kaljo Kiisk (R), Väino Linde (R), Andres Lipstok (R), Maret Maripuu (R), Leino Mägi (R), Kristiina Ojuland (K), Urmas Paet (I), Märt Rask (K), Rain Rosimannus (R), Toomas Savi (R), Toomas Tein (R)	19
	Eestimaa Rahvaliit	Jaak Allik (R), Margi Ein (R), Margus Leivo (K), Jaanus Männik (R), Mart Opmann (K), Rein Randver (R), Janno Reiljan (R), Villu Reiljan (I), Jüri Saar (R), Vello Tafenau (R), Tiit Tammsaar (R), Mai Treial (K), Jaan Õunapuu (R)	13
	Erakond Isamaaliit	Andres Herkel (K), Tunne-Väldo Kelam (R), Mart Laar (K), Tõnis Lukas (R), Helir-Valdor Seeder (R), Peeter Tulviste (K), Trivimi Velliste (K)	7
	Rahvaerakond Mõõdukad	Toomas Hendrik Ilves (K), Eiki Nestor (K), Ivari Padar (I), Kadi Pärnits (K), Katrin Saks (K), Andres Tarand (R)	6
I – isikumandaat, R – ringkonnamandaat, K – kompensatsioonimandaat

Isikumandaadi teel osutus valituks 14 kandidaati: Keskerakonnast 3, Res Publicast 5, Reformierakonnast 4, Rahvaliidust 1, Mõõdukatest 1.

Ringkonnamandaate (60) sai Keskerakond: 19, Res Publica: 16, Reformierakond: 12, Rahvaliit: 9, Isamaaliit: 3, Mõõdukad 1.

Kompensatsioonimandaate (27) sai Keskerakond: 6, Res Publica 7, Reformierakond 3, Rahvaliit 3, Isamaaliit 4, Mõõdukad 4.

Isikumandaadi saanud kandidaadid

Nimi		Kvoote	Hääli
	Edgar Savisaar	2,399	12960
	Siim Kallas	1,937	10008
	Tõnis Palts	1,391	7514
	Andrus Ansip	1,384	7177
	Urmas Paet	1,347	7560
	Juhan Parts	1,345	6890
	Külvar Mand	1,302	5873
	Taavi Veskimägi	1,165	6020
	Vilja Savisaar	1,156	5919
	Villu Reiljan	1,116	5329
	Mihhail Stalnuhhin	1,112	4626
	Signe Kivi	1,065	5753
	Ivari Padar	1,029	5253
	Marko Pomerants	1,001	4324

Valitsuse moodustamine

Kohe pärast valimistulemuste selgumist tegi Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Reformierakonna juhile Siim Kallasele ettepaneku jätkata koos valitsemist. Savisaar pakkus Kallasele taas ka peaministri kohta. Siim Kallas aga ei soovinud koalitsiooni Keskerakonnaga jätkata, sest erakonnad ei saanud kahe peale Riigikogus enamust ning seetõttu oleks tulnud koalitsiooni kaasata ka Rahvaliit. Rahvaliidu kaasamine oleks aga tähendanud, et vasakpoolsed erakonnad oleksid valitsuses ülekaalus ning see Kallasele ei meeldinud. Juba Keskerakonnaga koos valitsuses olemine oli paljudele reformierakondlasele ebamugav. Lisaks oli rahvas selgelt usaldanud uut poliitilist jõudu Res Publicat ning Kallase meelest tuli anda neile võimalus valitsusvastutust kanda.

Kui selgus, et Reformierakond pooldab valitsusliitu Res Publicaga ning Siim Kallas on nõus peaministri kohast loobuma, siis võttis Res Publica esimees Juhan Parts initsiatiivi endale ning kutsus Reformierakonna, Rahvaliidu ja Isamaaliidu koalitsioonikõnelustele. Res Publica poliitikud ristisid loodava valitsusliidu koosmeele koalitsiooniks, sest see pidi olema üles ehitatud erakondade vahel valitsevale koosmeelele. 12. märtsil saatsid aga Reformierakond ja Rahvaliit Res Publicale kirja, milles soovisid Isamaaliidu võimuliidust välja jätmist, sest ka kolme osapoolega koalitsioonil oli Riigikogus enamus ning Isamaaliit oli valimistel saanud võrdlemisi nõrga mandaadi. Parts nõustus Isamaaliidu kõrvalejätmisega.

Kolm erakonda esitlesid koalitsioonilepingut 27. märtsil 2003. Peamised koalitsioonilepingu lubadused olid emapalga kehtestamine ja sünnitoetuse tõstmine, järkjärguline tulumaksu langetamine 20 protsendile ning tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 2000 kroonini aastaks 2006, tasakaalus riigieelarve, kriminaalkaristuste karmistamine ja õpetajate palga tõstmine. Välispoliitikas lubas koalitsioon kaitsta Eesti huve Euroopa Liidus ning hoida häid suhteid USA-ga.

President Arnold Rüütel tegi 1. aprillil 2003 ettepaneku valitsuse moodustamiseks valimised võitnud Keskerakonna juhile Edgar Savisaarele, kuid Savisaar lükkas ettepaneku tagasi, sest teised erakonnad olid koalitsioonikõnelused praktiliselt lõpetanud. 2. aprillil tegi president Juhan Partsile ettepaneku valitsuse moodustamiseks. Parts sai 7. aprillil Riigikogult volitused valitsuse moodustamiseks ning uus valitsus astus ametisse 10. aprillil 2003.

Välislingid

• Vabariigi Valimiskomisjoni veebileht 2003. aasta RK valimiste kohta