Paremäärmuslus

Allikas: Vikipeedia

Paremäärmuslus on mõiste, mida kasutatakse poliitilise spektri paremal äärel paiknevate rühmituste ja üksikisikute vaadete kirjeldamiseks.

Paremäärmusluse mõiste kasutamine on teadlaste seas valdavalt aktsepteeritud, kuigi konsensus selle täpse defineerimise osas puudub. 1995. aasta seisuga nimetati uurijate töödes paremäärmusluse tunnustena kõige sagedamini natsionalismi, rassismi, ksenofoobiat, demokraatia-vastasust ja tugeva riigivõimu pooldamist.[1] Ühe hilisema hinnangu järgi on paremäärmusluse põhielementideks peetud ksenofoobiat, etnilist identiteeti ja välistamist rõhutavat natsionalismi, populismi, ambivalentset suhtumist demokraatlikesse väärtustesse ning karmi korda tagava riigivõimu toetamist.[2]

Mõiste ühest defineerimist on raskendanud selle kasutamine lisaks teadusele ka poliitilistel eesmärkidel – oma vaadete vastandina ja/või oma poliitiliste oponentide vaadete kirjeldamiseks.[1] Paremäärmuslikeks nimetatud organisatsioonid ja üksikisikud reeglina enda kohta seda määratlust ei kasuta.

Tavaliselt rakendatakse paremäärmusluse mõistet neile liikumistele, mille seisukohad tunnistavad mõne ühiskondliku grupi ülimuslikkust teiste suhtes ja välistavad üleüldise ühiskondliku võrdõiguslikkuse kui illusiooni või väärnähtuse. Sageli toetavad paremäärmuslased segregatsiooni ehk väidetavalt kõrgema staatusega grupi eraldamist väidetavalt madalama staatusega gruppidest.[viide?]

Paremäärmusliku poliitika enam levinud tunnusteks peetakse autoritarismi, nativismi, rassismi ja ksenofoobiat. Samas ei pruugi paremäärmuslased olla alati põhimõttelised demokraatia vastased, kuid üldiselt vastustavad nad lääneriikidele omast demokraatiamudelit ehk liberaalset demokraatiat.[viide?]

Paremäärmuslike ideoloogiatena käsitletakse kõige sagedamini fašismi, natsionaalbolševismi ja natsionaalsotsialismi ning nende kaasaegseid vorme (neofašism, neonatsism).[viide?]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Cas Mudde (2000). The Ideology of the Extreme Right. Lk 10–11
  2. Ero Liivik (2015). Right-Wing Extremism and its Possible Impact to the Internal Security of the Republic of Estonia. Proceedings of the Estonian Academy of Security Sciences, XIV, 83−116. lk 88