Arengupartei

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti parteist; Islandi partei kohta vaata artiklit Arengupartei (Island).

Riigikogu liberaal-tsentristlik fraktsioon 1996. aastal. Vasakult Tõnu Kõrda, Krista Kilvet, Priit Aimla, Tiit Made, Andra Veidemann, Arvo Junti ja Rein Karemäe

Arengupartei oli Eestis aastatel 19961999 tegutsenud liberaal-tsentristlik partei.

Pärast erakonna lagunemist 1999. aastal püüdsid osa selle ja samuti hingusele mineva Koonderakonna liikmeid 2000. aastal asutada Eesti Demokraatlikku Parteid ja siis 2001. aastal Erakonda Uus Eesti, kuid mõlemad katsed ebaõnnestusid liikmeteks astuda soovijate vähesuse tõttu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arengupartei loodi Keskerakonna riigikogu fraktsiooni lõhenemise tulemusel pärast Keskerakonna kongressi 30. märtsil 1996 kui Edgar Savisaar asus Andra Veidemanni asemel juhtima Keskerakonda. Savisaar oli tõrjutud Keskerakonna juhtimisest pärast 1995. aasta sügisel esile lahvatanud lindiskandaali. 7. aprillil 1996 lahkusid Keskerakonnas ja selle riigikogu fraktsioonist Priit Aimla, Arvo Junti, Krista Kilvet, Rein Karemäe, Tõnu Kõrda, Tiit Made ja Andra Veidemann ning moodustasid riigikogus 7-liikmelise liberaal-tsentristliku fraktsiooni.

Tiina Mitt ja Andra Veidemann hääletamas Arengupartei asutamiskongressil 1996. aastal

Nende initsiatiivil moodustati 10-liikmeline uue erakonna asutamise toimkond. Rein Veidemanni ettepanekul võeti nimeks Arengupartei. Asutamiskongress toimus 84 delegaadi osavõtul laupäeval, 25. mail 1996 Rahvusraamatukogu suures saalis. Selleks ajaks oli loodavasse erakonda astunud 174 inimest. Erakonna esimeheks sai Andra Veidemann. Aseesimeesteks valiti Võrumaa ettevõtja Ando Hagel ja riigikogu liige Arvo Junti. Komplekteeriti 7-liikmeline juhatus ja 11-liikmeline volikogu Arvo Junti juhtimisel. Deklareeriti, et riigikogus toetatakse valitsuskoalitsiooni ning tehakse koostööd Koonderakonnaga. Juulis 1996 vormistati Koonderakonna ja Arengupartei partnerlus memorandum, milles määrati kindlaks ühise poliitilise tegevuse põhimõtted. Tiit Vähi andis Andra Veidemannile oma valitsuses portfellita euroministri koha, mis säilis ka pärast Vähi valitsuse lagunemist Mart Siimanni kabinetis.

Erakonna registreerimiseks oli vaja 1000 liiget, mille kokkusaamine polnud kerge ülesanne. Alles 1997. aasta 1. juuni seisuga oli erakonna nimekirjas 1023 inimest. 18. juunil 1997 kandis Tallinna Linnakohtuniku abi Külli Ojaste Arengupartei mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. Arengupartei oli esimene Eesti erakond, mis uue erakonnaseaduse järgi nõuetekohaselt registreeriti.

Tiit Made 1997. aastal Riigikogus sõna võtmas. Arengupartei sillamäelased esitasid 1998. aastal juhatusele nõude, et Made visataks parteist välja kuna ta ei toeta keeleseaduse liberaliseerimist, mille peale Made ise erakonnast lahkus.

Kuid juba enne erakonna registreerimist süvenes erakonnas võitlus Veidemanni ja Junti vahel erakonna esimehe koha pärast, mis jagas erakonna liikmed kahte ossa.  Ei suudetud kokku leppida, millal korraldada järgmine erakonna kongress. See toimus alles 22. novembril 1997 juba selges lõhenemise kontekstis. Arvo Junti ja Tõnu Kõrda olid selleks ajaks lahkunud riigikogu liberaal-tsentristlikust fraktsioonist, mis tähendas vastavalt riigikogu kodukorrale fraktsiooni likvideerumist kus pidi olema 6 liiget. Junti ja Kõrda ühinesid taas keskfraktsiooniga.

1998. aasta augustis pinged süvenesid kui riigikogus arutati keeleseadust. Arengupartei juhatuses ja volikogus läksid seisukohad radikaalselt lahku. Mitmed Tallinna, aga enamuses Kohtla-Järve, Sillamäe ja Jõhvi piirkonna liikmed, samuti Arengupartei noortekogu olid seisukohal, et tuleb olla paindlik ja lubada Eestis kasutada teise ametliku keelena vene keelt. Ka minister Veidemann oli liberaalse suhtumise pooldaja. Aimla, Kilvet, Made, Karemäe ja paljud teised olid vene keelele eristaatuse andmise vastu. Arengupartei sillamäelased esitasid juhatusele nõude, et Tiit Made visataks parteist välja kuna ta ei toeta keeleseaduse liberaliseerimist. Made lahkus Arenguparteist 6. septembril 1998 vastavalt oma avaldusele. Veebruaris 1999 visati parteist välja selle kauaaegne juht Andra Veidemann. Arengupartei volikogu asus juhtima Rein Karemäe olles samaaegselt ka erakonna esimehe kohusetäitja. Muudatustest Tallinna Linnakohtu registriosakonda ei teatatud ega esitatud ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrile täielikku aruannet erakonnale laekunud vahendite kohta.

7. märtsil 1999 toimunud Riigikogu valimistel osales Arengupartei küll suure vaevaga kokku saadud oma nimekirjaga. Selles oli 65 kandideerijat (Keskerakonnal 242, Mõõdukatel 303), kuid kogus üle Eesti vaid 1854 häält, mis oli konkurentsitult viletsaim tulemus. Alles jäänud tuntumad arenguparteilased said kasinasti hääli: Tiina Mitt – 108, Rein Karemäe – 103, Krista Kilvet – 102 ja Kersti Kracht – 95 häält. Andra Veidemann kandideeris Arnold Rüütli juhitud Eesti Maarahva Erakonna nimekirjas ja sai Lääne- ja Ida-Virumaa valimisringkonna esinumbrina 642 häält. See oli selle erakonna kolmas tulemus, kuid ei taganud kohta Riigikogus.

Ülo Nugis püüdis 1999. aastal lagunenud Arengupartei ja Koonderakonna riismete pealt moodustada uut erakonda, kuid see ei õnnestunud

Enne 1999. aasta oktoobris toimunud kohalike omavalitsuse valimisi tegi Arengupartei katse ühineda Põllumeeste Koguga, kuid ebaõnnestus. Selleks ajaks oli Arengupartei ise pildilt kadunud, kuigi tegevust poldud lõppenuks kuulutatud. 17.  oktoobril 1999 toimunud kohalike omavalitsuste valimistel kandideerisid mitmed arenguparteilased Mõõdukate nimekirjas. Priit Aimla sai Tallinna Kristiine valimisringkonnas 280, Rein Karemäe Tallinna Kesklinnas 98, Tiina Mitt Põhja-Tallinnas 61 ja Krista Kilvet Pirital 60 häält. Keegi neist volikogudesse ei pääsenud.

1999. aasta riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistel ebaõnnestumise järel algas ka Koonderakonna lagunemine. Mitmed otsesest poliitilisest tegevusest kõrvale jäänud Arengupartei ja Koonderakonna senised liikmed Ülo Nugis, Juhan Aare, Tiina Miti ja Krista Kilveti eestvedamisel otsustasid koguda mõlema erakonna riismed kokku, kaasates koostööle ka valimistel samuti ebaõnnestunud Eesti Sinise Erakonnaga (ESE). Eesmärgiks oli moodustada uus erakond. Plaani käivitamiseks kutsuti 16. detsembril 2000 kokku seni likvideerimata Arengupartei egiidi all erakorraline kongress. Selleks ajaks oli selge, et sinistega koostööst ei tule midagi välja, sest ESE Jaan Laasi juhtimisel pelgas kogenud poliitikuid ja loobus ühinemisest. Kongressil otsustati muuta partei nime. Uueks nimeks võeti Eesti Demokraatlik Partei (EDP) ja kuulutati see Arengupartei õigusjärglaseks. Kuid erakonna registreerimiseks vajalikku 1000 liikmest jäi tublisti puudu. EDP esimeheks valiti Tiina Mitt, esimehe asetäitjaks Juhan Aare ja peasekretäriks Viljar Veskiväli. Mõne kuuga sai selgeks, et Demokraatlikust Parteist ei tule midagi välja. Jaan Laasi sinised olid kiiresti muutnud erakonna nime (Demokraadid – Eesti Demokraatlik Partei) ja selle registreerinud.

Aprillis 2001 kutsuti taas varjusurmas oleva Arengupartei egiidi all kokku selle erakonna uus erakorraline kongress. Mõnikümmend kongressil osalenut võtsid vastu uue modifitseeritud programmi ja põhikirja ning formeeriti ka uus juhatus. Nimeks võeti Erakond Uus Eesti. Esimeheks valiti Ülo Nugis, esimehe asetäitjaks Tiina Mitt ja peasekretäriks Juhan Aare. Juunis 2001 korraldati Käsmus suveseminar, kus konstateeriti fataalset paratamatust: erakonda ei õnnestu liikmete vähesuse tõttu registreerida. Eesti poliitilises elus tegutsemiseks pole perspektiivi. Mõne kuu pärast oli seegi uue partei asutamise katse läinud hingusele. Asutajate soov oma erakonnaga poliitikas osaleda kustus. Üks osa Erakonda Uus Eesti luua üritanutest Juhan Aarega eesotsas ühines 2003. aasta jaanuaris Eestimaa Rahvaliiduga (ERL).