Kalifaat

	Kalifaat; araabia keeles خِلافة
Pealinn	Damaskus; Bagdad
Religioon	islam

See artikkel räägib riigist; seriaali kohta vaata artiklit Kalifaat (telesari)

Kalifaat oli islamiriik (araabia riik) 7.–13. sajandil Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Põhja-Aafrikas, mida valitsesid kaliifid.

Kalifaati valitsenud dünastiate järgi olid kalifaadi ajaloos eri perioodid: Rashiduni kalifaat (632–661), Umaijaadide Damaskuse kalifaat (661–750), Abbassiidide Bagdadi kalifaat (750–1258). Lähis-Ida alade vallutamise järel Osmanite riigi poolt, kandis Osmanite sultan ka kaliifi tiitlit.

Islamiriigi moodustamine

Pikemalt artiklis Islam

6. sajandil lõi prohvet Muhammad (umbes 557–632) tänapäeva Saudi Araabia aladel poliitiliselt ühendatud, religioonil põhineva riigi. Mediina valitseja Muhammad rakendas oma vastaste vastu ka relvajõudu ja aastatel 624–630 peetud võitluses alistas ta Meka ning muutis selle islami usukeskuseks; seejärel allutas ta enamiku beduiini hõime, pannes aluse kalifaadile. Varem võrdlemisi keerulise ja konfliktse piirkonna võitlevate hõimude jõuline ühendamine ja islami religiooni kiire vastuvõtt viis kalifaadi ehk islamiriigi kasvu, edu ja õitsenguni ning territoorium laienes Põhja-Aafrikast Lähis-Ida, Kesk- ja Kagu-Aasiani. Pärast prohvet Muhammadi surma laienes kalifaat Euroopassegi, kuid juba siis said alguse protsessid, millest alates kalifaat lagunema hakkas.

Kalifaadi laienemine

Rashiduni kalifaat

Pikemalt artiklis Rashiduni kalifaat (632–661), Kaliifide loend#Rashidun ("Õigesti juhitud")"

Sassaniidide Pärsia impeerium 632. aastal

Kaliif (632–634) Abū Bakri ajal alustati naabermaade vallutamisi, sooritati retki Sassaniidide Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Kalifaadi tegelik rajaja oli ‘Umar (634–644), tema juhtimisel vallutati Khālid ibn al-Walīdi poolt Bütsantsilt Vahemere-äärsed kristlikud Damaskus (635) ja Süüria (636), Palestiina (638), Egiptus (639–641) ja Kürenaika ning Tripoli (643).

637. aastal purustati Kadisija lahingus Sassaniidide riik ja 637. aastal vallutasid araablased Sa'ad ibn Abi Waqqasi juhtimisel Sassaniidide Pärsia senise pealinna Ktesiphoni. 642. aastal langes Aleksandria araablaste kätte ja 642. aastal tungiti Taga-Kaukaasiasse.

Esimese Umaijaadide dünastiast kaliifi ‘Uthmān ibn ‘Affān (644–656) ajal vallutasid araablased lõplikult Pärsia, enamiku Põhja-Aafrikast ning Aleksandria (645), aastal 646 oli nende käes lõplikult Egiptus ning tungisid Kaukaasiasse, samuti langes nende kätte 649. aastal Küprose saar.

651. aastaks vallutati Sassaniidide Pärsia ning 660. aastal tegi kaliif Muawiyah I Damaskusest Süürias Umaijaadide kalifaadi pealinna.

Sunniidid ja šiiidid

Kaliif (656–661) Ali ajal lõhenes islami kogukond lõplikult sunniitideks ja šiiitideks. Kaliif Ali (viimane Muhammadi lähikondlasest kaliif) tappis Damaskuse asevalitseja, kes kuulutas end uueks kaliifiks. Ajajärku, kui Araabia islamiriiki juhiti Damaskusest nimetati Damaskuse kalifaadiks. Damaskuse kalifaat tõi kaasa lõhe islamis. Enamus islamiusulisi on sunniidid, kes austavad koraani kõrval ka islami pärimust, sunnat.

Teine osa on šiiidid, kes on viimase Muhammadi lähikonda kuulunud kaliifi Ali pooldajad ja kes usuvad, et Allah määrab imaamideks, ehk islami usujuhtideks ainult prohveti järeltulijaid, kes saavad Jumalalt erilised võimeid, mida teistel pole. Tõelisteks imaamideks pidasid nad 12 Ali järeltulijat, kuid viimane neist tapeti 878. aastal. Islami kogukonna usulise lõhenemise järel tuli sisevõitluse järel võimule sunniitide juht Muawiyah I (661–680), kes rajas Umaijaadide kalifaadi.

Umaijaadide Damaskuse kalifaat

Pikemalt artiklis Umaijaadide kalifaat (661–750)

Pikemalt artiklis Kaliifide loend#Damaskuse Umaijaadid

Umaijaadide^[1] kalifaadi (seda nimetati ka Damaskuse kalifaadiks, keskuse asukoha järgi) territooriumid asusid Lähis-Idas, Kesk-Idas, Iraani mägismaal ja Kesk-Aasias, Lääne-Aafrikas ja Põhja-Aafrikas ning Pürenee poolsaarel. Kalifaadi territooriumil olid suurlinnad: Damaskus, Mediina, Meka, Al-Kūfah, Isfahan, Fustat, Kairouan, Córdoba. Umaijaadide kalifaat oli üks seitsmest suurimast eksisteerinud impeeriumist. Kalifaat ulatus Atlandi ookeanist Indiani ja India ookeanist Kaukasuseni. Vallutatud alal levis islam ja seoses sellega ka araabia keel, sest Koraani ei olnud lubatud teistesse keeltesse tõlkida.

Muawiyah I (661–680) tegi kalifaadi pealinnaks Damaskuse ja muutis kaliifivõimu päritavaks, määrates järglaseks oma poja Jazidi (680—683). Umaijaadide ajal reorganiseeriti riigihaldus, loodi ühtne mündindus ja postiteenindus ning kehtestati riigikeelena araabia keel. Umaijaadide ajal loodi islami õigussüsteem (šariaat). Islami kuldajal tekkis palju linnu, edenesid ehituskunst (araabia kultuur, islami kunst), niisutusmaaviljelus ja kaubandus.

Umaijaadide ajal jätkus ka välisekspansioon. Muawiyah I juhtimisel vallutasid araablased Rhodose ja Kreeta, Põhja-Aafrika idaosa, Kesk-Aasia ja Põhja-Kaukaasia ning pidasid sõda Bütsantsiga (Konstantinoopoli piiramine 668–669 ja 673–678). Aastatel 661–750 tegid kalifaadi väed korduvaid reide Bütsantsi halduses olevasse Väike-Aasiasse, piirasid kaks korda Konstantinoopolit ja vallutasid Aafrika asehaldurkonna (eksarhaadi). Surve Bütsantsile stabiliseerus alles pärast 718. aasta ebaõnnestunud Konstantinoopoli piiramist.

Pikemalt artiklis Bütsantsi-Araabia sõjad

Kaliif ‘Abd al-Mālik ibn Marwāni (685–705) valitsusajal kindlustas ta kalifaadi võimu Süürias, Palestiinas ja Egiptuses. Tema valitsemise esimestel aastatel kaitses ta Bütsantsi rünnakute vastu Süüriast. Aastal 691 õnnestus kalifaadil vallutada Iraak. Sõjakäiguga Al-Ḩijāzi (Al-Ḩajjāj ibn Yūsufi juhtimisel), Meka vallutamisega ning ‘Abd Allāh ibn az-Zubayri surma (692) oli Kalifaadi ühtsus taastatud ning Umaijaadide juhtpositsioon kindlustatud. ‘Abd al-Māliki ajal hakkas kehtestuma kaliifi võimutäius, provintside asevalitsejateks määrati eelkõige kaliifi perekonnaliikmeid, keda Damaskuse keskvõim ühtlasi tugevamini kontrollis. Keskhalduse tugevnemisele aitas kaasa ka postisüsteemi rajamine. Peale selle võeti kantseleikeelena kasutusele araabia keel ning seni käibinud Pärsia ja Bütsantsi mündid asendati dinaaridega. Kaliifi võimu kindlustumine võimaldas taas alustada islami ekspansiooni, aastaks 693 vallutati kogu kristlik Põhja-Aafrika ja pärast 700. aastat õnnestus lõpuks murda berberite vastupanu ja alistada Magrib. ‘Abd al-Māliki haldusreformid lõid ka eeldused edaspidiseks ekspansiooniks, mis kulmineerus ‘Abd al-Māliki poja Al-Walīd I valitsemisajal.

Kaliif Al-Walidi (705–715) ajal vallutati idas Sindh, Põhja-Aafrika lääneosa ja Pürenee poolsaar.

Muslimite invasioon Pürenee poolsaarel

Pikemalt artiklis Muslimite vallutused Pürenee poolsaarel

8. sajandil vallutasid lühikese aja jooksul (711–718) läänegootidelt peaaegu kogu Pürenee poolsaare peamiselt berberi muslimid (maurid), kes tulid Põhja-Aafrikast. Need vallutused moodustasid osa Islami Umaijaadide impeeriumi laienemisest. Vaid kolmel väikesel maapiirkonnal (Astuuria, Navarra ja Aragón) Põhja-Hispaanias õnnestus oma vabadus säilitada. 711. aasta 19. juulil tapeti Guadalete lahingus läänegootide kuningas Roderich (Rodrigo), kes püüdis vastu seista lõunast sissetunginud Umaijaadidele. See tähistas muslimite Hispaania-vallutuse algust, milles enamus poolsaarest läks aastaks 718 muslimite võimu alla. Kalifaadi edasise laienemise Lääne-Euroopasse peatas lüüasaamine Frangi vägedelt Poitiers' lahingus (732).

Al-Ándalus

Pikemalt artiklis Hispaania ajalugu#Islami ülemvõim, Al-Ándalus

Pikemalt artiklis Portugali ajalugu#Maurid Pürenee poolsaarel

Pikemalt artiklis Septimaania#Muslimite Septimaania

Pikemalt artiklis Frangi riik#Karl Martell

Pikemalt artiklis Rekonkista

Kaliif Sulaymani (715–717) ajal piirati taas Bütsantsi pealinna Konstantinoopolit (717) ning hõivati Kesk-Aasias Mavarannahr, Samarkand, Buhhaara ja Horezm, vallutuste tulemusena muutus kalifaat Induse jõest India ookeanini ulatuvaks maailmariigiks.

Sisevastuolude tulemusel tulid Abu Muslimi juhitud ülestõusuga (747–750) võimule Abbassiidid. Bagdadi asevalitseja kukutas Damaskuse kaliifi võimult ning võttis ise endale kaliifitiitli. Enamik Umaijaadide dünastia liikmeid tapeti, ellujäänud ‘Abd ar-Raḩmān I põgenes Hispaaniasse, haaras seal 756. aastal võimu ja rajas Córdoba emiraadi. Kalifaadi allakäik algas kohe pärast Umaijaadide kukutamist 750. aastal. Siis lahknesid igaveseks ka šiiidid ja sunniidid.

Abbassiidide Bagdadi kalifaat

Pikemalt artiklis Abbassiidide kalifaat (750–1258)

Pikemalt artiklis Kaliifide loend#Abassiidid

Umaijaadide-vastase Abu Muslimi ülestõusu ajal võimu haaranud Abu'l-Abbas as-Saffah (750–754) rajas Abbassiidide dünastia ja Abbassiidide kalifaadi (nimetatud ka Bagdadi kalifaadiks, keskuse asukoha järgi). Abassiidid muutsid kalifaadi südamaaks Mesopotaamia, pealinnaks sai 762. aastal asutatud Bagdad.

Abbassiidide kalifaadi territoorium umbes 850

637. aastal olid araablased Sa'ad ibn Abi Waqqasi juhtimisel vallutanud Pärsia senise pealinna Ktesiphoni, mis asus kohast, kus tänapäeval Bagdad asub, 32 km kagus. 758. aastal hakkas kaliif Abū Ja‘far al-Mansūr plaanima uue linna rajamist Ktesiphoni lähedusse, ehitustööd algasid lõpuks 30. juulil 763. aastal.

Dünastia hiilgeaeg oli al-Mansuri (754–775), al-Mahdi (775–785), Hārūn ar-Rashīdi (786–809) ja al-Mamuni (813–833) valitsemisaeg, siis oli Kalifaat maailma suurimaid ja arenenumaid riike. Abbassiidide aeg oli islami kultuuri ja teaduse õitseaeg. Riik oli arenenud riigihaldusaparaadiga: kaliifi kõrval olulisimaks riigiametnikuks oli vesiir, riik oli jagatud piirkondadeks, mida juhtisid asevalitsejad – emiirid. Kalifaadi õitseajaks oli 8. sajandi teine pool kuni 9. sajandi algus. Abbassiidide valitsemisele tegi lõpu mongoli khaan Hulagu, kes aastal 1258 rüüstas Bagdadit.

Kalifaadi alad piirnesid al-Rūm’i (Ida-Rooma keisririik, keda ikka roomlasteks kutsuti), ehk siis Bütsantsiga, lõunasse jäi tooraine ja orjade maa al-Sudān (mustade maa), põhjas asus türgi soost Kasaaride riik, kirdes türklaste, al-Turkumāni alad, kellega islami esimestel sajanditel vahetpidamata sõditi, kuid kellest alates 9. sajandist islami vastu võtnuna sai islamimaailma peamine sõjaline jõud. Idas asus paganatemaa al-Hind (India), mille lääneosa (Sind) islamiseeriti 12. sajandiks. Keskaegsete araabia geograafide andmetel kujutas põhja poole jääv ala endast maad nimega al-Rūs, mida asustasid slaavlased ja soome-ugri metsarahvad.

Muslimi invasioon Euroopasse

9. sajandil sooritasid araablased Fatimiidide kalifaadist sõja- ja rüüsteretki Vahemere põhjarannikule, 813. aastal rünnati Roomat, 837. aastal Napolit, 838. aastal Marseilled, 842. aastal Cerdañat ja Marseilles, 846. aastal Roomat. 870. aastal hõivasid araablased Malta, 878. aastal Sürakuusa, 889. aastal rüüstasid Touloni linna.

902. aastal hõivasid araablased Taormina, Sitsiilias ning 935. aastal ründasid nad Genovat. 1010. aastal vallutati Cosenza, Calabrias Lõuna-Itaalias. 1015. aastal ründasid araablased Sardiiniat, 1016. aastal ründasid ja põletasid araablased Pisa linna.

1038. aastaks olid muslimid vallutanud kogu Ees-Aasia koos Kaukaasia ja Anatooliaga.

Pikemalt artiklis Dār al-ḩarb, Dār al-Islām

Bütsantsi-Araabia sõjad

Pikemalt artiklis Bütsantsi-Araabia sõjad

Bütsantsi keiser (867–886) Basileios I esimestel valitsemisaastatel suutis Bütsants edukalt tagasi tõrjuda araablaste rünnakuid Dalmaatsia rannikualadele ning keisririik saavutas taas kontrolli selles piirkonnas. Malta tagasivallutamise üritus lõppes fiaskoga, sest kohalikud elanikud mõrvasid koos araablastega Bütsantsi garnisoni sõdurid. Lõuna-Itaalias suutsid bütsantslased oma valdused ühendada ning 873. aastaks hõivati taas Bari ning moodustati Itaalia katepanikion. Suurem osa Itaalia lõunaosast jäi Bütsantsi kontrolli alla ligemale 200 järgmiseks aastaks. Oluliselt tähtsamal idapiiril Kalifaadiga kindlustas Bütsantsi riik kaitserajatisi ning asus seejärel kaotatud alasid tagasi vallutama. Abbassiidide kalifaadi vastane sõjategevus algas Samosata tagasivallutamisega.

Bütsantsi keiser Leon VI valitsemisperioodil (886–912) jätkusid bütsantslaste rünnakud nõrgenenud Abbassiidide kalifaadi vastu, kuid samal ajal kaotati Egiptuse araablastele Sitsiilia (902) ja Thessaloníki (904), mis oli sel perioodil riigi suuruselt teiseks linnaks. Merel saadud kaotuste tõttu tugevdas keisririik oma laevastikku, mille abil hõivati 7. sajandil kaotatud Küprose saar ning rünnati Vahemere idakaldal asuvat Latakia linna (Süürias). Sellele vaatamata ei suutnud Bütsants araablasi otsustavalt võita, kes lõid tagasi keisririigi katse 911. aastal Kreeta taasvallutada.

Sõjaväelastest Bütsantsi keisrid Nikephoros II (võimul 963–969) ja Johannes I (969–976) laiendasid riigipiire Süüriasse ja alistasid Kirde-Iraagi emiirid. Aleppo ja Kreeta langesid bütsantslaste valdusse vastavalt aastatel 962 ja 963. Araablaste väljaajamine Kreetalt lõpetas nende reidid Egeuse merel, aidates kaasa Kreeka sisemaa uuele õitsengule. Küpros hõivati aastal 965 ning Nikephorose võimuperiood kulmineerus Antiookia taasvallutamisega 969. aastal, viimane inkorporeeriti keisririiki provintsina. Nikephorose järglasel (969–976) Johannes Tzimiskesel õnnestus tagasi vallutada Damaskus, Beirut, Akko, Şaydā, Kaisarea ja Teverya. Jeruusalemm koos araablaste põhiliste võimukeskustega Iraagis ja Egiptuses jäid vallutamata.

Fatimiidide kalifaat Põhja-Aafrikas

Pikemalt artiklis Fatimiidide kalifaat, Sitsiilia emiraat, Magrib

Fatimiidide dünastia sai alguse Tuneesias ning valitses kalifaat Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas aastatel 909–1171. Aastal 920 ehitati Vahemere äärde kalifaadi pealinnaks Mahdia. Aastal 969 vallutasid Fatimiidid Egiptuse põhjaosa ja rajasid Kairo, millest sai riigi uus pealinn ning poliitiline, kultuuriline ja religioosne keskus. Fatimiidide riik ulatus oma hiilgeaegadel Atlandi ookeanist läbi Põhja-Aafrika Damaskuse ja Mekani.

Almohaadide kalifaat Loode-Aafrikas

Pikemalt artiklis Almohaadide kalifaat (1147–1269) ja Almoraviidid (1061–1147), Idrisiidide riik (788–974), Al-Ándalus

11. sajandil saabusid Sahara avarustelt Põhja-Aafrika aladele fundamentalistlikud Almoraviidid, kes ühendasid enda võimu alla lisaks Marokole ka tolleaegse Ghana kuningriigi (ligikaudu tänapäeva Mali ja Mauritaania territooriumi) ning suurema osa Hispaaniast. 1147. aastal langes Almoraviidide riik sisemistes vastuoludes teise berberi, Almohaadide võimu alla. Lisaks laiendati valdusi üle kogu Magribi (kuhu kuuluvad tänapäeva Maroko, Mauritaania, Tuneesia ja osa Liibüast).

Muslimitest Almohaadide valitsemisaeg kujunes kultuuriliselt iseäranis viljakaks. Kunstielu ja teadusmõte Fèsis, Marrakechis, Córdobas ja Sevillas oli kosmopoliitsem ja rafineeritum kui Euroopa kultuur

Islamiriigi lagunemine

9. ja 10. sajandil tekkisid Kalifaadi äärealadel iseseisvad riigid (Saffariidide, Tuluniidide, Samaniidide ja Hamdamiidide riik) ja 9. sajandil hakkasid esimesed piirkonnad kalifaadist lahku lööma. 10. sajandil see protsess kiirenes veelgi, seda tingis riigi liiga suur ulatus. 11.–12. sajandil moodustasid valdava osa islamimaailma elanikkonnast (või vähemalt poole) juba muslimid. Islamimaailm oli selleks ajaks jagunenud selgelt eristuvateks kultuurilisteks piirkondadeks nagu al-Džazīra (Araabia poolsaar), al-Šām (tänapäeva Süüria, Palestiina, Jordaania, Liibanon ja Iisrael), Egiptus, Iraak, al-Magrib (Egiptusest lääne poole jääv Põhja-Aafrika), Andaluusia (Hispaania ja Portugal), Khurāsān (Iraan ja Kesk-Aasia) ja Sind (India lääneosa ja Pakistan).

Kalifaadist eraldusid 10. ja 11. sajandil, täiesti iseseisvateks arvukateks islamiriikideks, millest vaid osa tunnustas Bagdadi kaliifi muslimite vaimse ja poliitilise liidrina:

Córdoba kalifaat (929–1031)
Kairo kalifaat ehk Fatimiidide kalifaat (909–1171), mille võimu alla kuulus kogu Põhja-Aafrika. 909. aastal kuulutas Egiptuses võimule tulnud šiiitlik ismailiitide usulahk vastandumise märgina Bagdadi kaliifile välja oma kalifaadi.
Pärsia alad, mis langesid 11. sajandil Seldžukkide sultanaadi (1037–1194) võimu alla. Seldžukkide impeerium saavutas oma suurima ulatuse 11. sajandi lõpus, ulatudes Egiptusest Hiinani.
Horezm Kesk-Aasias, mille võimule allutati aastatel 1038–1063 Horasan, Horezm, Lääne-Iraan, Aserbaidžaan ja Iraak ning Bütsantsi lüüasaamise järel Mantzikerti lahingus 1071. aastal hõivati peaaegu kogu Väike-Aasia, Süüria ja Palestiina. 12. sajandi viimasel veerandil liideti riigiga ka Buhhaara ja Põhja-Pärsia ja aastatel 1206–1215 ka Pärsia lõunaosa ja Afganistani alad ning Mesopotaamia. Horezmi riigi hävitasid mongolid.

Ajalooline tähtsus

Hiljem on korduvalt üritatud samaväärset islamikalifaati luua. Kõige lähemal on sellele olnud oma suuruse ja seadustiku poolest Osmanite riik, mille valitseja sultan kandis ka kaliifi tiitlit. Kuid iga uus katse kalifaati luua on põrganud peamiselt islami usulahkude erinevustele ja jäänud poliitiliste probleemide ning võimuküsimuste taha.

Islamiriik, teise sõnaga kalifaat, on muslimitele, hoolimata usulahust, väga tähtis termin ja poliitilise islami ülim eesmärk. Muslimitel on endiselt unistus ühest ja ainsast valitsejast, kes taas tuleb ja ühendab muslimid ühte võimsasse ja võitmatusse riiki.

Pikemalt artiklis Kaliifide loend

Viited

↑ Umaijaadid, EE 7, 1994; muudetud 2014

Vaata ka

Kaliifide loend
Rashidunid 632–661
Umaijaadid/Omaijaadid 661–750
Abassiidid 750–1258
Fatimiidid 909–1171
Córdoba kalifaat 929–1031
Almoraviidid 1061–1147
Almohaadide kalifaat 1147–1269
Aijubiidide riik 1171–1260

[1] Umaijaadid, EE 7, 1994; muudetud 2014

[1]