‘Abd ar-Raḩmān I

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
‘Abd ar-Raḩmān I ausammas Almuñécari vallas

‘Abd ar-Raḩmān I (araabia عبد الرحمن الداخل‎; 731 Damaskus30. september 788) oli Córdoba emiraadi rajaja, esimene Córdoba emiir (756–788) Andaluusias.

‘Abd ar-Raḩmān I oli kaliif Hishāmi pojapoeg. Pärast 750. aastal toimunud Omaijaadide kukutamist kalifaadis ja Abbasiidide veresauna Omaijaadide kallal põgenes ta Palestiina ja Egiptuse kaudu Magribisse. Seal aitas teda berberite hõim, millest tema ema pärit oli. Berberite toetusel maabus ta augustis 755 Andaluusias Málaga ja Almería vahel ning võitis mais 756 asevalitsejat Yūsuf ibn ‘Abd ar-Raḩmān al-Fiḩrīd. Samal aastal ülendas ta end emiiriks, lahutades sellega Andaluusia Abbassiidide kalifaadist. Kuni 760. aastani tuli tal siiski veel võidelda Abbassiidide pooldajatega.

‘Abd ar-Raḩmān I alustas valitsemist emiraadi korraldamisest. Andaluusia jaotati provintsideks, Kesk-Hispaaniasse aga rajati Mérida markkrahvkond, Toledo markkrahvkond ja Zaragoza markkrahvkond, mille eesotsas olid sõjaväelised komandandid, kes pidid kaitsma põhjapiiri kristlike riikide (sealhulgas Astuuria) eest. Markkrahvkondades valitsesid vägevad suguvõsad, mis valitsesid osalt Córdobast üsna sõltumatult. Nii valitses Zaragozat ja Ebro orgu kuni 907. aastani suure autonoomiaga Banū Qāsī suguvõsa. Aastal 778 leidis aset esimene kokkupõrge Frangi riigiga, kui mässuline Fiḩrī suguvõsa sõlmis liidu Karl Suurega. Zaragoza piiramine frankidel siiski ebaõnnestusid. Maha suruda tuli ka mitu berberite mässu (766–776). Siiski jättis ‘Abd ar-Raḩmān I oma järglasele kindlustatud riigi.

‘Abd ar-Raḩmān I ajal algas intensiivsem araablaste sisseränd Süüriast, mis kiirendas Andaluusia kultuurilist arabiseerimist tunduvalt. Juba ‘Abd ar-Raḩmān I alustas ulatuslikku ehitamist. Peale Córdoba kindlustamuse rajas ta Arruzafa palee ning alustas Córdoba mošee ehitamist. Uute niisutus- ja kanaliehitustehnikatega edendati põllumajandust. See lõi eeldused keskmise suurusega ja väikeste talumajapidamiste arenguks ning pani aluse hilisemale põllumajanduse õitsengule.

Pärast ‘Abd ar-Raḩmān I surma 788 tõusis troonile tema poeg Hishām I.