Kriminaalpreventsioon
Kriminaalpreventsioon ehk kuriteoennetus (inglise keeles crime prevention) on mis tahes tegevus, mille eesmärk on vähendada või ennetada kuritegevust.[1]
Riik on avaliku korra tagamise poliitika elluviija.[2] Eestis koordineeriib süütegude ennetamist ja seab kriminaalpoliitika eesmärke selleks loodud süteoennetuse nõukogu, mille asjaajamist korraldab Justiitsministeerium.[3]
Kriminaalpreventsiooni liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud on kolmikliigendus, mis jagab kriminaalpreventisooni liikideks, sõltuvalt sellest, kellele nad on suunatud.[4] Esmatasandi preventsiooni moodustavad mõjutusvahendid, mis on suunatud tervele ühiskonnale ja asjaoludele, mis võivad põhjustada kuritegelikku tegevust.[4] Teise tasandi ennetustegevus on suunatud isikutele ja grupidele, kelle käitumine võib kõige tõenäolisemalt kriminaalseks muutuda.[4] Kolmanda tasandi preventsiooniga püütakse kuriteo toimepannud isikuid taaslülitada seaduskuulekate inimeste keskkonda.[4]
| Tabel Berndt-Dieter Meieri järgi[2] | Esmatasandi preventsioon | Teise tasandi preventsioon | Kolmanda tasandi preventsioon |
| Suunatud kurjategijale |
|
|
|
| Suunatud situatsioonile |
|
|
|
| Suunatud ohvrile |
|
|
|
Kriminaalpreventsiooni vahendid[muuda | muuda lähteteksti]
Riigi kriminaalpoliitika esmane eesmärk on korduvkuritegevuse ja alaealiste kuritegevuse ennetamine. Suuremat tähelepanu pööratakse ka organiseeritud kuritegevuse ennetamisele ning sellele reageerimisele.[5]
Alaealiste kuritegevuse ennetamise peamised meetmed on järgmised:
- koolikohustuse mittetäitmise, koolikiusamise ja teiste turvalisust mõjutavate probleemide vältimine;
- alaealiste komisjonide ja nende mõjutusvahendite ühtlane kvaliteet üle Eesti, kohalike komisjonide loomine;
- erikoolides alaealiste iseseisva õiguskuuleka toimetuleku toetamine;
- alaealiste kurjategijate kriminaalasjade kiire menetlemine.[5]
Korduvkuritegevuse ennetamiseks on loodud:
- rehabilitatsiooniprogrammid kurjategijatele, sh seksuaalkurjategijatele, ja narkomaaniaravi vangistuse alternatiivina sõltuvushäirega kurjategijatele;
- üle-eestilise tugiisikusüsteemi loomine, et toetada vanglast vabanenute iseseisvat toimetulekut;
- korduvkurjategijate retsidiivsuse (korduskuritegevuse) uuring;
- alternatiivkaristuste eelistamine vähem ohtlikumatele kurjategijatele;
- vanglate reformi läbiviimine ja laagri tüüpi vanglate sulgemine.[5]
Organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses püütakse vähendada kuritegevusest saadavat tulu, selleks kasutades ja arendades rahvusvaheliste organisatsioonide instrumente.[5]
Kriminogeensed faktorid[muuda | muuda lähteteksti]
Korduvkuritegevuse oluline ennetusmeede on riskihindamine, mille toel on võimalik välja selgitada kuritegeliku käitumise põhjused ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosus.[6]
Staatilised riskitegurid on näitajad, mis suurendavad riskikäitumise tõenäosust ja mida pole käitumise muutmisega võimalik vähendada.[7] Need on näiteks sugu, sõltuvusainete tarvitamise kogemus või vanus esmakordse kuriteo toimepanemise ajal.[7] Tänapäeval ollakse seisukohal, et dünaamiliste (muutustele avatud) riskitegurite mõjutamise kaudu võib ära hoida korduskuritegude toimepanemist.[8] Neid riskitegureid vähendatakse haridusprogrammide, arstiabi, töö ja muude tegevuste kaudu.[9]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ I. Sahlin. Crime prevention as a concept and social phenomenon. Lund: 2000.
- ↑ 2,0 2,1 T. Pärn. Riikliku kriminaalpoliitika sobituvusest kriminaalpreventsiooni mudelitesse. – Vaateid õiguspoliitikale. Artiklite kogumik, 2008, lk 172.
- ↑ Korrakaitseseadus. – RT I, 06.05.2020, 13.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 E. Raska. Kriminoloogia. Sissejuhatus ainesse. Tallinn: Juura 2002, lk 173.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Riigikogu 09.06.2010. a. otsuse (757 OE I) „Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“ heakskiitmine. Lisa.
- ↑ M. Grünberg. Kriminogeensete riskide hindamine. Vanglateenistuse õpik. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 5.
- ↑ 7,0 7,1 M. Grünberg. Kriminogeensete riskide hindamine. Vanglateenistuse õpik. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 19.
- ↑ J. McGuire. Integrating Findings from Research Reviews. In J. McGuire (Ed.). John Willey & Sons, 2002.
- ↑ M. Grünberg. Kriminogeensete riskide hindamine. Vanglateenistuse õpik. Tallinn: Justiitsministeerium 2013, lk 30.