Notariaat

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Notariaat on notariaaltoiminguid tegevate riigiorganite ühendus.[1] Notariaadi liikmeteks on kvalifitseeritud notarid. Notareid koondav ühing on Notarite Koda, mis on avalik-õiguslik juriidiline isik.[2]

Notariaat on vajalik selleks, et kohtuasju oleks vähem. Notariaalse tõestusega tehingutest tekib vähem kohtukaasusi, kuna pooltevahelised suhted on selgemad. Peale selle on lepingu pooltele ka varem arusaadavam, mis on tehingu tagajärg.[2]

Eesti notariaat tegutseb ladina notariaadi põhimõtetel, selle iseloomulik joon on dualism: notarid on vaba kutse esindajad, eraõiguslikud isikud, kuid ka riigiametnikud ja esindajad, avalik-õigusliku ameti kandjad.[2]

Notari ameti põhimõtete hulka kuuluvad sõltumatus, erapooletus, usaldatavus, saladuste hoidmine ja isiklik vastutus. Isikliku vastutuse all mõeldakse, et notar vastutab ametikohustustega seotud süülise rikkumisega tekitatud kahju eest ise.[3]

Eesti notariaadi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimad kirjalikud teated notariaaltegevusest Eestis pärinevad aastast 1360, kui Tallinna raekirjutaja nimetas end notariks. 19. sajandist pärinevad kindlamad korraldused notarite tööks, sest Venemaal viidi läbi justiitsreform ning kehtestati otstarbekad ja moodsad seadused. Järk-järgult hakkas reformi mõju kehtima ka Balti kubermangudele. Seetõttu kujunes Eestis lõplikult välja nn ladina tüüpi notariaat. Notar on riigiametnik, notarite piirarvu ning tööpiirkonna määravad riik. Samas on notarid vaba elukutse esindajad, kes ei saa riigilt palka.[2]

Vene impeeriumi lagunemise ja Eesti Vabariigi loomise järel säilis senine notariaalsüsteem mõnede erisustega. Suurim muutus oli üleminek eesti keelele. Kehtima jäid seni olemas olnud normid. Eesti Vabariigi ajutine notariaalseadus jõustus 28. aprillil 1919. Vabariigi sünniga tekkis vajadus teha ka revisjon olemasolevate notarite kohta, et selgitada välja kel sobib ametis jätkata. Tuli määratleda notarite optimaalne arv ning tegutsemise piirkonnad, samuti luua tuli notarite eksamineerimise kord ja pidi laiendama oskussõnavara.[2]

1920.–1930. aastate majanduskriisi mõjud tõid notaritele tööd juurde. Notariamet oli üldiselt austatud ning tulus. 1933. aastal moodustati Eesti Notarite Ühing, mille liikmed olid kõik Eesti notarid (v.a üks), liikmesus oli vabatahtlik. Ühingu peamine eesmärk oli ühtlustada notarite tegevust ning valvata kutse-eetika järele.[2]

Eesti annekteerimine tõi kaasa riiginotariaadi loomise 1. jaanuaril 1941, sest ladina notariaat oli kommunistlikule võimule vastuvõetamatu. Saksa võimu ajal kehtis anneksioonieelne notariaalkorraldus. Eesti taasokupeerimise järel taastati 1941. aastal tehtud ümberkorraldused. Notarite töö tehnilised vahendid jäid aja möödudes üha rohkem maha arenenud maailma omadest.[2]

Enne Eesti Vabariigi taastamist ja Nõukogude Liidu lõplikku lagunemist hakati Eesti notariaati reformima. Loobuti riiginotariaadist ning liiguti tagasi ladina notariaadi juurde. Notariaalseadus jõustus 1993. aastal ning sama aasta 1. novembril nimetati ametisse 46 Eesti Vabariigi notarit. Notariaalseadus taastas Eesti notarite sõltumatuse ja erapooletuse.[2]

Notariaalse tegevuse ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Notaritel on saladusehoidmise kohustus, kõik andmed mis töö käigus ilmnevad on salastatud ning see kohustus kohaldub ka notaribüroo töötajatele. Kogu teave, mis notariaalse tegevuse korraldamiseks on vajalik, on selle kohustusega kaitstud. Kohustus püsib ka pärast notari ametist lahkumist. Notar võib andmeid oma ametitoimingute kohta jagada vaid neile, kelle nõudmisel või kelle kohta toiming tehti.[4]

Notari ametitoimingute hulka kuuluvad tõestamistoiming, pärimismenetluste korraldamine, volikirja kehtetuks tunnistamine, kokkulepete tunnistajaks olemine, abielu sõlmimine ning lahutamine, erinevate lepingute tunnistuste väljastamine, raha, väärtpaberite ja dokumentide hoiustamine, registritesse andmete kandmine ja nendega tutvuda võimaldamine.[4]

Tõendamise tagamine on notariaalse tegevuse üks peamisi eesmärke. Tehingute jaoks on tõendite tagamine notariaalse tõestamise siht. Tehingute juures on notaritel hoiatamisfunktsioon ehk kaalutluse tagamise ülesanne. Notarid teavitavad isikut tehinguga kaasnevatest kohustustest ja tagajärgedest. Notar peab klienti teavitama tehingu rikkumistest, mida klient ise ei ole tajunud. Vajaduse korral tuleb soovitada tehingust loobumist. Teabe tagamise tõttu on järeldatud, et lepingu kujundamine peab olema õiglane. Arvatakse, et notariaalsed lepingud on osaliste jaoks võrdsemad kui tõestamata lepingud.[5]

Notari tasu[muuda | muuda lähteteksti]

Notari tasu on seotud notariaaltoimingu ning sellega seotud teenuste osutamisega.[6] Notarite tasu reguleerib notari tasu seadus. Notarid võivad tasu vastu võtta ainult seaduses sätestatud määral ja korral. Notarid ei tohi kokku leppida seaduses sätestatutest erinevates tasudes. Ametiteenuste osutamisel on tasu kokkuleppeline. Tehingute puhul arvutatakse tasu tehingu objektiks oleva asja või õiguse väärtuse alusel.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Keele Instituut |Eesti keele seletav sõnaraamat |eesti |html |EKSS |EKI |Tallinn |2009 |https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=notariaat&F=M=%7C 20.10.2019
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Lauri Vahtre, Eesti Notariaadi ajalugu 1918 – 2003, Eesti, Tallinn: Juura, 2008.
  3. 3,0 3,1 Eesti Notarite Koda |Notaritest üldiselt|eesti |html |Teabekeskus|Notarite Koda |Tallinn |13.11.2012|https://www.notar.ee/518%7C 04.10.2019
  4. 4,0 4,1 Notariaadiseadus. – RT I, 19.03.2019, 71.
  5. Wolfram Waldner. Tõestamisõigus notariaalpraktikas, Tallinn: Kirjastus Juura, 2008. lk 17 – 24.
  6. Notari tasu seadus – RT I, 09.05.2017, 27.