Suhkruroog

Suhkruroog
	;
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta;
Klass	Üheidulehelised Liliopsida;
Selts	Kõrreliselaadsed Poales;
Sugukond	Kõrrelised Poaceae;
Perekond	Suhkruroog Saccharum;
Liik	Harilik suhkruroog;
Binaarne nimetus
	Saccharum officinarum;

See artikkel räägib tuntud kultuurtaimest harilikust suhkruroost; perekonna kohta vaata artiklit Suhkruroog (perekond)

Suhkruroog (botaaniline nimetus harilik suhkruroog; ladinakeelne teaduslik nimetus Saccharum officinarum) on kõrreliste sugukonda suhkruroo perekonda kuuluv rohttaim.

Harilik suhkruroog pärineb Uus-Guineast. Teised suhkrurooliigid kasvavad metsikult Lõuna- ja Kagu-Aasias. Tänapäeval on suhkruroog introdutseeritud ekvatoriaalse ja lähisekvatoriaalse kliimaga kohtadesse peaaegu kõikjal maailmas. See on kultuurtaim, mis väljaspool istandusi üldjuhul ei kasva.

Suhkrurool on 5–7 cm laiused ja 1–2 m pikkused lehed, 2–6 m kõrgune ja kuni 6 cm läbimõõduga vars. Varre ülemisse otsa kasvab 30–60 cm kõrgune õisik.

Varres on 67–73% vett, 18–21% sahharoosi ja 8–12% sideainet.

Varre sees olevas mahlas on 14–20% sahharoosi ja umbes 81% vett. Lisaks on mahlas 0,03% valke, 0,1% tärklist, 0,22% lämmastikuühendeid ja 0,29% sooli, peamiselt orgaaniliste hapete sooli.

Taimemahlast tehakse suhkrut, suhkru tootmisjääkidest aga rummi. Lehti söödetakse koduloomadele, neist toodetakse paberit, riiet, kiudplaate ja kemikaale. Neid kasutatakse ka kütteks.

Suhkruroog kasvab samal kohal 1–3 aastat. Igal järgmisel aastal annab ta saaki vähem kui eelmisel, seetõttu on vaja iga mõne aasta järel põllule uued taimed istutada. Istikuteks on varre ladvaosa tükid.

Suhkruroog vajab kuuma ja niisket kliimat ning toitaineterohket mulda. Sobivaim kasvutemperatuur on 25–28 °C.

Mõned suhkruroosordid suudavad siduda õhulämmastikku bakteri Acetobacter diazotrophicus abil. Liblikõielised taimed seovad samuti lämmastikku, aga selleks on neil juurtel mügarad. Seevastu suhkruroos elab Acetobacter diazotrophicus varres rakkude vahel.

Ajalugu

Vanimad teated kristalliseerunud suhkrust pärinevad 5 tuhat aastat tagasi Indiast.

Tõenäoliselt õppisid eurooplased suhkruroogu tundma alles Aleksander Suure India-retkel. Theophrastos ja Dioskorides mainisid suhkrut ravimina. Rooma riigi elanikud importisid suhkrut Indiast. Euroopas sai suhkur üldtuntuks alles 9. sajandil.^[1]

Suhkru rafineerimine leiutati Hiinas 8. sajandil.

Araablased hakkasid suhkruroogu kasvatama kõikjal Kalifaati kuuluvatel aladel, kus leidus piisavalt soojust ja niiskust, Omaanist Maroko ranniku ja Andaluusiani ning Kaspia mere lõunarannikult Jeemeni ja Djiboutini. 10. sajandi andmetel ei olnud Mesopotaamias ainsatki küla, kus poleks suhkruroogu kasvatatud. 12. sajandil viidi suhkruroog Egiptusse, Sitsiiliasse ja Maltale. 15. sajandil jõudis suhkruroog Madeirale ja Kanaari saartele.

Kolumbus viis juba oma teise reisi ajal Ameerikasse Hispaniola saarele suhkruroo. Brasiilias hakati suhkruroogu kasvatama 16. sajandi algul, Mehhikos 1520, Guajaanas 1600, Martinique'il 1650 ja Mauritiusel 1750.

Moodustus orjakaubanduse kolmnurk: Aafrikast viidi suhkrurookasvandustesse orje, sealt viidi suhkrut Euroopasse ja Euroopast omakorda rahastati orjade hankimise ekspeditsioone (vahetuskaubana kasutati muuhulgas suhkruroost valmistatud rummi).

Kesk-Ameerikas olevaid kolooniaid pidasid Euroopa maad just suhkruroo tõttu väga tähtsaks, isegi sedavõrd, et Prantsusmaa vahetas pärast Seitsmeaastast sõda Kanada, mida Voltaire nimetas korduvalt "mõneks aakriks lumeks", Suurbritanniaga Martinique'i, Guadeloupe'i ja Saint Lucia vastu. Samal põhjusel vahetas Holland Uus-Madalmaad koos Uus-Amsterdamiga Suriname vastu.

20. sajandil hoidis NSV Liit Kuuba majandust üleval sellega, et tagas Kuuba suhkruroole suure turu NSV Liidus koos üsna kõrgete hindadega. Pärast NSV Liidu lagunemist suleti suurem osa Kuuba suhkrutööstusest.

Suhkruroogu kasvatatakse ka paljudel Vaikse ookeani saartel. Eriti tuntud on selle poolest Fidži, Hawaii ja Okinawa. Nendele viidi suhkruroog enamjaolt pärast orjakaubanduse lõppu. Suhkrurooistandustesse värvati hulgaliselt võõrtöölisi Indiast ja sellepärast moodustavad mitmel Vaikse ookeani saarel suure osa elanikest indialased.

Kuni 1980 oli maailma suurim suhkrurookasvataja India, sellest alates Brasiilia. Kuni 1992 oli maailma kolmas suhkrurookasvataja Kuuba, kes 2007. aastaks oli langenud 17. kohale.

2008. aasta seisuga kasvatavad kõige suurema osa maailma suhkruroost Brasiilia (37,2%), India (20,0%), Hiina (7,2%), Tai (4,2%), Pakistan (3,7%), Mehhiko (2,9%), Colombia (2,2%), Austraalia (2,0%), Argentina (1,7%) ja USA (1,6%).

Kasvatamine

Suhkruroog vajab soojust, valgust ja niiskust (vähemalt 600 mm aastas).

Suhkruroog on kõige tõhusam fotosünteesija taimeriigis. Harilikult jõuab taimele langevast päikeseenergiast taime kasvuks 0,1–1%, põllu- ja niidutaimedel, mis on sageli aretatud rohkem kasvama, 1–2%. Suhkrurool võib soodsates tingimustes taime kasvuks minna kuni 7–8% talle langevast energiast. Igal aastal võib igalt ruutmeetrilt kasvada kuni 20 kg suhkruroomassi.

Suhkruroog kasvatab ka seemneid, aga tänapäeval teda seemnetega ei paljundata. Vars lõigatakse tükkideks, millest igasse peab jääma vähemalt üks varresõlm, ja istutatakse maha. Seda tehakse peamiselt käsitsi, aga USA-s ja Austraalias peamiselt masinaga. See kõigepealt avab maapinna, paneb igasse auku varretüki ja siis ajab augu kinni.

Suhkruroogu saab koristada nii mehaaniliselt kui käsitsi. Maailma suhkrurootoodangust koristatakse käsitsi üle poole. Kõigepealt pannakse põld põlema. Tuli hävitab kuivad lehed ja suhkrurooistandusse elama asunud maod, kahjustamata veerikkaid võrseid ja varsi. Seejärel lõikavad töölised suhkruroovarred maapinna lähedalt matšeetede või analoogsete lõikeriistadega. Kogenud lõikaja võib koristada pool tonni suhkruroogu tunnis.

Suhkruroogu koristatakse ka kombainidega. Kombain lõikab suhkrurootaimed maapinna lähedalt maha, koorib lehtedest paljaks ja ladustab varred vastavasse kohta. Ühtlasi puhutakse äralõigatud lehed ja muud jäägid põllule tagasi. Kombaini tööjõudlus võib olla kuni 100 tonni tunnis.

Koristatud suhkruroog tuleb kiiresti töödelda, sest koristatud roog hakkab kiiresti suhkrut kaotama. Eriti käib see kombainiga koristatud suhkruroo kohta, mis taimi märksa rohkem mehaaniliselt vigastab.

Kasutamine

Brasiilias töödeldakse kõige suurem osa suhkruroost suhkruks ja etanooliks. Seda etanooli tarvitatakse põhiliselt etanooli ja bensiini segu tootmiseks, mida kasutatakse kütusena. Seevastu Indias müüakse põhiosa saagist toorsuhkruna ja osa rafineeritakse suhkruks, mida tarvitatakse peamiselt tee ja magusainena. Igal pool toodetakse suhkrust ka alkoholi.

Suhkruroogu kasutatakse toiduks paljudel viisidel. Selles on küll mõningaid kultuurierinevusi.

Lõigatud tooreid suhkruroovarsi saab imeda, et sellest magusat mahla kätte saada.

Suhkruroomahl on üsna levinud jook. Maitse parandamiseks lisatakse sellele sageli sidrunit.

Melassi kasutatakse siirupi ja magusainena lisaks paljalt söömisele ja kodumajapidamistes toidu valmistamisele ka toiduainetööstuses, näiteks juustu ja küpsiste tootmiseks.

Toorsuhkrut saadakse melassi aurutamisel paksuks massiks, mis seejärel jahutatakse mingites ämbrites, misjärel toorsuhkru tükid omandavad ämbri kuju. Tänapäeva tootmises jahutatakse mahla kuivalt, et vähendada karamelliseerumist. Nii saadud toorsuhkur on heledam. Seda kasutatakse magusainena, näiteks küpsiste ja magustoitude valmistamisel.

Suhkruroosiirup on traditsiooniline magustaja karastusjookides.

Läbi aegade on suhkruroost aetud mitmesuguseid alkohoolseid jooke. Neist kõige tuntum on rumm.