Friedrich I Barbarossa

Friedrich Barbarossa (1122 või 1124 – 10. juuni 1190) oli Saksa kuningas alates 1152. aastast, Saksa-Rooma Rooma keiser alates 1155. aastast kuni surmani 1190. aastal. Ta oli ka Švaabimaa hertsog Friedrich III nime all 1147–1152 (tegelikult jäi Švaabimaa hertsogiriigi valitsejaks kuni surmani). Teda peetakse üheks võimekaimaks ja edukaimaks Saksa-Rooma keisriks. Ta suutis oma valdustes kehtestada korra ning stabiilsuse. Ta hukkus teel Kolmandasse ristisõtta, kui läks ujuma kiirevoolulisse Salephi jõkke Väike-Aasias.

Liignime Barbarossa, itaalia keeles punane habe, saksa keeles Kaiser Rotbart sai ta Itaalia sõjakäikudes.

Saksa-Rooma keisririigi keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid Friedrich Barbarossa ja Heinrich VI.

Švaabimaa hertsog

Friedrich Barbarossa oli Hohenstaufenite dünastia Švaabimaa hertsogi Friedrich II ja Welfide suguvõsa esindaja Judithi poeg. Friedrichi vanaisa oli Švaabimaa hertsog Friedrich I ja tema ema oli Saksa-Rooma keisri Heinrich IV tütar Agnes. Friedrich II-l ei õnnestunud 1125. aastal Saksa kuningaks saada ning ta oli edasisest üritamisest loobunud. Kuid tema vend ja Barbarossa onu, Frangimaa hertsog Konrad jätkas võitlust Lothar von Supplinburgi vastu ning valiti viimaks 1138. aastal ka Saksa kuningaks. Konrad oli esimene Saksa kuningas pärast Saksa-Rooma riigi loomist, kes ei saanudki Saksa-Rooma keisriks. Noort Friedrich von Hohenstaufenit mainiti esimest korda 1147. aastal Friedrich III nime all, Švaabimaa hertsogiks saamise tõttu. Samal aastal läks ta kuningas Konradi kaaskondlasena Teise ristisõtta. Ristisõjast tagasi jõudes sai ta kuninga üheks tähtsaimaks lähikondlaseks.

Saksa kuningas

Enne oma surma nimetas Konrad troonipärijaks, Saksa kuningaks, oma venna Friedrichi poja Friedrichi. Kui Konrad suri, olid Friedrich ja Bambergi piiskop Eberhard ainsad tunnistajad ning kuningas nimetas nende kuuldes noore Friedrichi oma järglaseks. Kõigest mõne nädala pärast valiti Barbarossa 1152. aastal Kölnis uueks Roomlaste kuningaks, veidi tekitasid vaid pingeid Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi ambitsioonid, kuid need õnnestus maandada. Kuningas Konradi 6-aastane poeg nimetati aga uueks Švaabimaa hertsogiks (Friedrich IV nime all) ning tulevaseks troonipärijaks, kuid viimane hukkus sõjakäigul Rooma (1167), misjärel Švaabimaa läks Barbarossa 3-aastasele pojale Friedrich V-le.

Saksa-Rooma keiser

Paavst (1154–1159) Hadrianus IV uuendas jaanuaris 1155 Eugenius III ja Saksa kuninga Friedrich I Barbarossa vahel sõlmitud Konstanzi rahulepingut, soovides kuningalt abi võitluseks Roomas võimul olnud kommuuni ja Sitsiilia kuningriigiga ning paavsti kutsel saabus Friedrich Itaaliasse ja omavahelistest erimeelsustest hoolimata kroonis paavst ta 18. juunil 1155 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks.

Keiser Friedrich I Barbarossa taaskehtestas Burgundia krahvkonnas keiserliku mõjuvõimu, vangistas krahv Guillaume IV venna ja laiendas oma mõju, abielludes pärast Guillaume IV surma Renaud III tütre ning Guillaume IV vennatütre ja pärija Béatrice I-ga, olles (1156–1190) tema abikaasa ja kaasvalitseja; pärast Béatrice surma ainuvalitseja. Pärast keiser Friedrichi surma aastal 1190 sai tema noorem poeg Otto I Burgundia krahvkonna ja omandas ülemkrahvi tiitli.

Pikemalt artiklis Burgundia krahvkond, "Franche-Comté"

Aastal 1156 lähenes Hohenstaufenist keiser Friedrich I Welfidele. 1156. aasta Riigipäeval Regensburgis sunniti Heinrich Jasomirgott Baieri hertsogkonnast Saksimaa hertsogi Heinrich Lõvi kasuks loobuma. Kompensatsiooniks ülendati Babenbergide Austria markkrahvkond võrdseks Saksa-Rooma riigi Austria hertsogkonnaks.

Friedrich I nimetas 1156. aastal oma noorema venna Konrad der Stauferi esimeseks pärilikuks Reini pfaltskrahvkonna pfaltskrahviks (1156–1195). Reini pfaltskrahvkonna valdusega liidetud territooriumid algasid Hohenstaufenite valdustest Frangimaal ja Reinimaal (Hohenstaufenite muud harud said valdusi Švaabimaal, Franche-Comté ja nii edasi). Suur osa sellest oli nende keiserlikelt eelkäijatelt, Saali keisritelt, ja osa Konradi emapoolsetelt eelkäijatelt Saarbrückenist. Aastal 1195 läks Pfalz Staufeni krahvi pärija Agnese abielu kaudu Welfidele. 13. sajandi algul langes territoorium Welfi pärija Agnese abielu kaudu Wittelsbachi Baieri hertsogitele, kes olid ka Baieri pfaltskrahvid.

Itaalia sõjakäigud

Pikemalt artiklis Gvelfid ja gibelliinid, Itaalia kuningriik (keskaegne), Sitsiilia kuningriik

Saksa-Rooma keiser Friedrich I sooritas sõjaretki Itaaliasse, eesmärgiga Saksa-Rooma riigi keiserlikku võimu seal laiendada, tema toetajad said tuntuks kui gibelliinid (Ghibellini). Lombardia Liiga ja selle liitlased, kes kaitsesid Itaalia keskaegsete kogukondade iseseisvust keisri sissetungide vastu, said tuntuks kui gvelfid (Guelfi).

Saksa kuningas Otto I oli vallutanud Itaalia kuningriigi ja krooninud end 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi. Pärast keiser Otto III surma aastal 1002 sai üks viimastest Berengari järglastest, markkrahv Arduin, isegi Itaalia krooni ja alistas Kärnteni hertsogi Otto I juhitavad keiserlikud väed.

Itaalia alad, Saksa-Rooma keisririigis (punasega) 12. ja 13. sajandil

1045. aastal kuulutati Saksa kuningate võimu all oleva Itaalia kuningriigi põhjaosas asuvas Milanos välja autonoomse valitsusega kommuun ning Milano asus teiste tugevate linnadega nagu Pavia, Cremona, Lodi ja Comoga võitlema ülevõimu pärast Lombardias. 1158. aastal toimus Milano linnas ülestõus, mille keiser Friedrich I Barbarossa maha surus ja nõudis 1158. aasta Roncaglia riigipäeval keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (podestà) asendamist enda esindajatega. 1164. aastal moodustasi Verona, Padova, Vicenza linnade ja Veneetsia vabariigi Lombardia Liiga. Liigat toetas ka paavst (1159–1181) Aleksander III, kes soovis näha Friedrich I võimu vähenemist Itaalias.

1154. aastal saabus Friedrich paavsti Hadrianus IV kutsel Itaaliasse võitluseks Roomas võimul olnud kommuuni ja Sitsiilia kuningriigiga ja omavahelistest erimeelsustest hoolimata kroonis paavst Friedrichi 18. juunil 1155 Rooma Peetri kirikus Saksa-Rooma keisriks.

1158. aastal tegi Friedrichi I teise Itaalia sõjaretke, mille käigus septembris piiras ja vallutas ta Milano, Lombardias. 1159. aastal toimus aga linnas ülestõus ja keisrivõimu esindajad aeti ära.

1159. aastal tegi Friedrichi I sõjakäigu ülestõusnud Crema, Brescia ja Milano vastu, allutas need ja hävitas linnad, pagendades linnaelankud.

1163. aastal alustas Friedrichi I sõjakäiku Rooma vastu. 7. septembril 1159 valiti Aleksander III paavstiks. 1159. aasta 7. septembril valis 8 Saksa-Rooma keisrit Friedrich I Barbarossat pooldanud kardinali vastupaavstiks Victor IV, kes pühitseti 4. oktoobril keisri saadiku Wittelsbachi krahvi Otto heakskiidul ametisse. Keiser Friedrich oli skisma puhkemisel esialgu neutraalne, kuid kutsus veebruaris 1160 vastuolude lõpetamiseks Pavias kokku kirikukogu, kus osalesid valdavalt Saksa ja Itaalia piiskopid, kes pidasid legitiimseks paavstiks Victor IV-t, keda seejärel tunnustas ka keiser. Aleksander III pani esmalt kirikuvande alla Victori ja ekskommunitseeris seejärel 1160 Anagni sinodil Friedrichi. 1160. aasta Toulouse'is toimunud kirikukogul osalenud piiskopid tunnustasid paavstina Aleksandrit ja tema rivaal Victor IV mõisteti hukka. Aleksander III siirdus aprillis 1162 Prantsusmaale, kust naasis Rooma novembris 1165, kuid pidi 1167 Friedrichi tõttu minema Beneventosse, sealt edasi Anagnisse ja Veneetsiasse. Friedrich ja Prantsusmaa kuningas Louis VII olid septembris 1162 valmis vahendama skisma osapooli Saint-Jean-de-Losne'is kavandatud sinodil, kuid nende püüded jäid tulemusteta ning Victor IV mõistis 7. septembril 1162 Aleksandri taas hukka, Aleksander mõistis vastupaavsti aga hukka samal aastal Montpellier's toimunud sinodil.

Põhja-Itaalia Veneetsia, Vicenza, Verona ja Padua linnad moodustasid Verona Liiga keisri vastu ning keisril ei olnud piiravalt vägesid nende löömiseks. Victor IV surma järel seni vastupaavsti soosinud valitsejad asusid toetama Aleksandrit. 1165. aastal tegi Friedrichi I sõjakäigu Rooma ja Aleksander III vastu ning tõstis paavstitroonile vastupaavst Paschalis III. 1166. aastal võitis Friedrichi I vastaseid Monte Porzio lahingus, kuid oli seejärel sunnitud vägesid tabanud haiguste tõttu taganema Saksamaale.

1174. aasta septembris alustas Friedrichi I oma viiendat Itaalia sõjaretke, kaasates palgasõdureid Brabantist, surumaks maha pidevad Lombardias toimuvad mässud ja lahendamaks oma tülid paavstiga. Tema nõo hertsog Heinrich Lõvi väed ei võtnud taas keiserlikust sõjakäigust osa. Friedrichi sõjakäigu ajendiks oli kättemaks ning selle eesmärgiks oli Lombardia Liiga täielik hävitamine ja paavst Aleksander III kõrvaldamine.

1176. aasta 29. mail Friedrich I Barbarossa juhitud Saksa-Rooma riigi vägede ja Lombardia Liiga vahel toimunud Legnano lahingus sai keiserlik armee sai suure kaotuse osaliseks. 1177. aastal sõlmitud Veneetsia rahuga leppisid Friedrich I ja paavst Aleksander III ära. Keiser tunnustas paavsti suveräänsust Kirikuriigi üle, Toscana marki paavsti läänina ja vastutasuks tunnustas Aleksander keisrit kui Keiserliku kiriku ülemisandat.

Lombardia linnadega sõlmis ta 1177. aastal vaherahu ning alles 1183. aastal nõustus Friedrich I Konstanzi rahuga nende õigusega linnade võimukandjaid ise valida. Konstanzi rahuleping valati pronksi. Märgina sellest, et rahu oli tõesti kehtestatud, abiellus 1186. aasta 27. jaanuaril Friedrich I Barbarossa poeg Heinrich VI, hilisem isa järglane tema troonil, Milanos Hauteville dünastia Sitsiilia kuninga Wilhelm II tädi Costanzaga.

Burgundia kuningas

Keiser Friedrich I Barbarossa oli aastal 1156 saanud Burgundia kuningriigi läänepiirkonnad kindlalt kätte, abielludes Burgundia krahvkonna pärijanna Béatriceiga ning Itaalia s'jakäigu lõppedes lasi ta end kroonida Burgundia kuningaks 1178. aastal. Kuningriik kasutas märkimisväärset autonoomiat. Riigi ülemkantsleri ametit hoidis Trieri peapiiskop, selle kinnitas 1356. aasta kuldbulla.

Pikemalt artiklis Arelaat

Võimuvõitlus Heinrich Lõviga

1142. aastal andis Saksa kuningas Konrad III Saksimaa hertsogi tiitli Welfide dünastiast Heinrich Lõvile (Heinrich XII nime all). Heinrich Lõvi laiendas järk-järgult oma võimu üle Kirde-Saksamaa. Pärast ka Baieri hertsogkonna omandamist, kui Friedrich I Barbarossa püüdis Welfidega leppida ja andis aastal 1156 Welfide Heinrich Lõvile tagasi Baieri, ulatusid Heinrichi valdused rohkem kui kahe kolmandikuni Saksamaast, Alpidest kuni Põhjamere ja Läänemereni välja, tehes temast võimsaima valitseja Kesk-Euroopas. Heinrich Lõvi laiendas Saksa võimu ja kristlust tänapäeva Mecklenburgi ja Pommerisse. Heinrich Lõvi oli oma aja võimsaim Saksamaa vürst, kes soovis saada ka Saksa-Rooma riigi kuninga- ja keisrikrooni.

Friedrichi I viiendast Itaalia sõjaretkest keeldus Heinrich Lõvi osa võtmast. Friedrich ei andestanud Heinrich Lõvile seda, et viimane keeldus talle 1176. aastal appi tulemast. Kasutades ära teiste Saksamaa printside vaenulikkust Heinrichi suhtes, Halberstadti piiskopi kaebust tema valduste hõivamise kohta ning Heinrich Lõvi mitteilmumist riigipäevale, lasi Friedrich 1180. aastal piiskoppide ja printside kohtul tema üle Würzburgis tagaselja kohut mõista, väites, et keiserlik seadus on traditsioonilise saksa õiguse suhtes ülemuslikum. Friedrich lasi Heinrichilt tema maad ära võtta riigivande alla panna ja ta lindpriiks kuulutada. Keiser Friedrich Barbarossa võttis temalt Baieri, Braunschweigi ja Saksimaa valitsemisõiguse.

Aastatel 1180–1181 toimus kodusõda Heinrich Lõvi ja keisri Friedrich Barbarossa vahel. Friedrich Barbarossa viis väed Saksimaale, vallutas Braunschweigi, mis oli Heinrich Lõvi Braunschweigi hertsogiriigi pealinnaks ning piiras Lübeckit. Heinrich Lõvi alistus Friedrich I Barbarossale, kes tagastas talle Braunschweigi valdused. Friedrich I Barbarossa jaotas Saksimaa mitmeks tosinaks otse keisrile alluvaks territooriumiks, andes territooriumi sellele oma liitlasele, kes oli selle varem Heinrich Lõvilt või tema allesjäänud toetajailt vallutanud. Aastal 1181 tükeldati vana Saksimaa hertsogkond Gelnhauseni riigipäeval paljudeks väikesteks osadeks.

Ida-Saksimaa sai Anhalti krahv Bernhard, kes aastal 1180 sai ka Saksimaa hertsogi tiitli. Lääne-Saksimaa suurim jagu anti Vestfaali hertsogkonnana Kölni peapiiskopile. Saksidest piiskopid, kes olid enne seda vallanud suveräänset võimu oma territooriumitel, kuigi Saksimaa hertsogi eestkoste all, saavutasid sõltuvuse ainult keiserlikust valitsusest; sama juhtus ka suure arvu ilmalike krahvkondade ja linnadega. Baieri hertsogkonna ja territooriumi andis Friedrich I Barbarossa Wittelsbachi dünastiast Otto I-le. Steiermargi mark Steiermargi hertsogkonnaks Friedrich I valduses.

Heinrich Lõvi pagendati Inglismaale, kust ta 1189, kui Friedrich oli ristisõtta läinud, naasis. Ta sai aga taas lüüa ning pidi uuesti põgenema.

Hukkumine

Pikemalt artiklis Kolmas ristisõda

Paavst Gregorius VIII avaldas 29. oktoobril 1187 bulla "Audita tremendi", milles kutsus katoliiklasi alustama ristisõda. Paavst saatis legaadid Saksamaale, Prantsusmaale, Taani ja Poola, et valmistada ette Kolmandat ristisõda. Ka paavst Clemens III saatis legaadid Euroopa riikidesse, et värvata Kolmandasse ristisõtta ristisõdijaid. Sõjakutsele vastas ka Friedrich I Barbarossa, kes nüüd oli juba küll üsna kõrges eas ning juhtis ka enda väed sõtta pühale maale. Teel läbi Bütsantsi kujunes tal konflikt Bütsantsi keisri Isaakios II-ga vallutatavate maade valitsemise üle ning vallutas Bütsantsi Adrianoopoli. Friedrich I aga paraku uppus enne Palestiinasse jõudmist ning ta väed naasid koju.

Järglased

Friedrich I oli abielus Béatrice I I (1143–1184), Burgundia krahvinnaga (1148–1184), kellega nel oli kuus poega, kellest kõigist said olulised aukandjad Saksa-Rooma riigis:

Friedrich V (1164–1170) oli tema vanim poeg ja Švaabimaa hertsog 1167–1170;
Heinrich VI-st (1165–1197) sai isa järglane Saksa-Rooma troonil;
Friedrich VI (1167–1191) oli Švaabimaa hertsog 1170–1191, suri samuti ristisõjas;
Otto II (1170–1200) oli Burgundia krahv 1189–1200;
Konrad II (1173–1196) oli Švaabimaa ja Rothenburgi hertsog;
Philipp (1177–1208) oli Saksa kuningas 1198–1208

Eelnev Friedrich II	Švaabimaa hertsog 1147–1152	Järgnev Friedrich IV
Eelnev Konrad III	Saksa kuningas 1152–1169	Järgnev Heinrich VI
Eelnev Konrad III	Itaalia kuningas 1152–1186	Järgnev Heinrich VI
Eelnev Konrad III	Saksa-Rooma keiser 1155–1190	Järgnev Heinrich VI