Švaabimaa hertsogkond
Švaabimaa hertsogkond (saksa keeles Herzogtum Schwaben, ladina keeles Ducatus Allemaniæ) oli algselt Frangi riigi hertsogkond ja siis üks viiest hõimuhertsogkonnast keskaegses Saksamaa kuningriigis (Saksa-Rooma riigis) ja seega olid selle hertsogid Saksamaa kõige võimsamate magnaatide seas. Teised hõimuhertsogkonnad olid Baieri, Frangimaa, Lotring ja Saksimaa.
Švaabimaa on nime saanud sueebide hõimult. Seda nime kasutati hõimuhertsogkonna olemasolu kestel kõrgkeskajal sageli vaheldumisi Alemannia'ga. Lähtudes Reini ja Doonau moodustatavast nurgast ühinesid nad teiste hõimudega ja neid kutsuti alemannideks kuni umbes 11. sajandini, kui Švaabimaa välja kujunema hakkas.
Burchard II kuulutas hertsogkonna välja aastal 917. Burchard oli liidus kuningas Konrad I-ga ja alistas oma võistlejad Alemannia valitsemisele Wahlwiesi lahingus aastal 915.
Kõige tuntum perekond Švaabimaad valitsemas olid Hohenstaufenid, kes valitsesid seda, lühikese vaheajaga, aastatel 1079–1268. Enamuse sellest ajast olid Hohenstaufenid ka Saksa-Rooma keisrid.
Hertsogkond kestis aastani 1268, lõppedes viimase Švaabimaa hertsogi Konradini hukkamisega. Kuningas Rudolf I püüdis aastal 1273 taaselustada Švaabimaa hertsogi tiitlit, kinkides selle oma nooremale pojale, hilisemale Rudolf II-le, kes pärandas selle oma pojale Johann Parricidale. Johann suri aastal 1312 või 1313 pärijateta, tähistades "taaselustatud" tiitli lõppu.
Badeni markkrahvkond eraldas end hertsogkonnast 12. sajandil. Teised järglasriigid olid Württembergi krahvkond, Burgundia hertsogkond ja Vana Šveitsi Konföderatsioon. Tänapäeval asuvad endise hertsogkonna territooriumil Lõuna-Saksamaa, Alsace, saksakeelne Šveits, Vorarlberg ja Liechtenstein.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 496 alistati alemannid Frankide kuninga Chlodowech I poolt, allutati Frangi riigile ja valitseti hertsogite poolt, kes sõltusid Frangi kuningatest. 7. sajandil rahvas ristiti ning asutati Augsburgi ja Konstanzi piiskopkonnad. 8. sajandil asutati kloostrid Reichenau saarel ja Sankt Gallenis. Alemannid vabanesid tasapisi Frangi ikkest, kuid aastal 730 taastas Frangi riigi majordoomus Karl Martell nende sõltuvuse ja tema poeg Pippin Lühike kaotas hõimuhertsogi koha ning valitses hertsogkonda pfaltskrahvide kaudu.
Hertsogkond, mis oli jagatud gaudeks või krahvkondadeks, võttis umbes sel ajal ulatuse, mis jäi püsima läbi kogu keskaja, ning piirnes Reini jõe, Bodeni järve, Lechi jõe ja Frangimaa hertsogkonnaga. Lechi jõgi, mis eraldas Alemanniat Baieri hertsogkonnast, ei moodustanud ei etnoloogiliselt ega geograafiliselt väga tugevat piiri ja kahe rahva vahel oli tihe suhtlus.
Karolingide impeeriumi hilisematel ja nõrgematel aastatel said krahvid peaaegu sõltumatuks ning nende ja Konstanzi piiskopkonna vahel leidis aset võitlus ülemvõimu pärast. Juhtiv perekond Alemannias olid Reetia krahvid, keda mõnikord kutsuti markkrahvideks, ja ühte nendest, Burchardit, kutsuti "Alaminnia" hertsogiks. Burchard tapeti aastal 911 ja kahte pfaltskrahvi, Bertoldit ja Erchangerit, süüdistati riigireetmises ning surmati saksa kuninga Konrad I käsul.
Aastal 917 võttis Reetia krahv Burchard hertsogi tiitli ja seda tunnistas kuningas Heinrich I Linnupüüdja aastal 919. Tema seisund oli peaaegu sõltumatu ja kui ta aastal 926 suri, järgnes talle troonil Hermann, Frangimaa aadlik, kes abiellus tema lesega. Kui Hermann aastal 948 suri, andis Otto Suur hertsogkonna oma pojale Ludolfile, kes abiellus Hermanni tütre Idaga; kuid ta vähendas hertsogi privileege ja nimetas pfaltskrahvid kuninglike huvide jälgimiseks. Ludolf mässas ja tagandati ning teised hertsogid järgnesid talle troonil kiiresti.
Burchard I poeg Burchard II valitses aastatel 954–973, Ludolfi poeg Otto, hilisem Baieri hertsog, valitses aastani 982 ning hertsog Hermann I sugulane Konrad I valitses aastani 997. Hermann II, võib-olla Konradi poeg, järgnes troonil ning pärast tema surma aastal 1003 järgnes troonil tema poeg Hermann III. Nende aastate jooksul olid švaabimaalased truud Saksi dünastiast Saksa kuningatele, tõenäoliselt piiskoppide mõjul. Hermann III oli lastetu ja troon läks tema vanema õe Gisela ja Austria markkrahvi Ernst I pojale Ernstile. Ernst hoidis hertsogkonda oma pojale kuni oma surmani aastal 1015, kui Gisela võttis valitsemise üle ja abiellus teist korda Frangimaa hertsogi Konradiga, kellest hiljem sai Saksa kuningas Konrad II. Kui Ernst jõudis täisikka, läks ta tülli oma kasuisaga, kes kukutas ta võimult ja andis aastal 1030 hertsogkonna Gisela teisele pojale Hermann IV-le ja pärast selle surma aastal 1038 oma pojale Giselaga Heinrichile.
Aastal 1045 andis Heinrich, kes oli Heinrich III-na Saksa kuningaks saanud, Alemannia Saksa-Rooma keiser Otto II pojapojale ja Reini pfaltskrahvile Ottole ja aastal 1048 Schweinfurti krahv Ottole. Rheinfeldeni krahv Rudolf kasutas 1057 ära Saksa kuninga Heinrich IV alaealisust ning röövis tema õe Matilda. Seetõttu pidi kuningas talle andma nii Švaabimaa hertsogkonna kui ka oma õe temaga naitma. Rudolf von Rheinfelden oli järgmine hertsog (1057–1079) ja valiti aastal 1077 Saksa kuningaks vastukaaluks keiser Heinrich IV-le, kuid ta ei leidnud toetust Švaabimaal, mis anti Heinrichi poolt ustavale toetajale Hohenstaufeni krahvile Friedrich I-le.
Friedrich pidi võitlema oma seisundi eest hertsog Rudolfi poja Bertholdiga ja hertsogi väimehe Zahringeni hertsog Berthold II-ga, kellele ta aastal 1096 Breisgau loovutas. Friedrich II järgnes troonil oma isale aastal 1105 ja talle järgnes troonil hertsog Friedrich III, hilisem keiser Friedrich I.
Varased Hohenstaufenid suurendasid keiserlikku domeeni Švaabimaal, kus nad said püsivalt toetust, kuigi kiriklik mõju oli väga tugev. Aastal 1152 andis Friedrich I hertsogkonna oma sugulasele, Rothenburgi krahvile ja Frangimaa hertsogile Friedrichile, pärast kelle surma aastal 1167 valitsesid seda järgemööda keisri kolm poega, kellest noorim, Philipp, valiti aastal 1198 Saksa kuningaks. Oma võitluse ajal trooni pärast ostis Philipp toetust Švaabimaa maade laialdase loovutamisega ning hertsogkond jäi Otto IV valitsemisajal kuninga kätte ja läks aastal 1214 Friedrich II-le.
Saksa-Rooma keiser Friedrich II andis Švaabimaa oma pojale Heinrichile ja pärast tema mässu aastal 1235 nooremale pojale Saksa kuningas Konradile, kelle poeg Konradin, valmistudes aastal 1266 Sitsiilia-retkeks, pantis oma Švaabimaa pärandi Württembergi krahv Ulrich II-le. Pärast Konradini surma Itaalias aastal 1268 läks ülemvõim Švaabimaal Württembergi krahvidele, Badeni markkrahvidele, Tübingeni pfaltskrahvidele, Hohenzollerni krahvidele ja teistele.
Kui keiser Maximilian I jagas Saksa-Rooma riigi aastal 1512 ringkondadeks, oli üks, mis kattus praktiliselt hertsogkonnaga, Švaabi ringkond. Ala, mis oli varem Švaabimaa, kattis Württembergi kuningriiki, Hesseni suurhertsogkonda ja Baieri kuningriigi lääneosa. Kuigi Švaabimaa nime on aeg-ajalt kasutatud üldisel viisil piirkonna tähistamiseks, mille varem hõivas hertsogkond, on nime täpne kasutamine nüüd piiratud Švaabimaa ringkonnaga (Regierungsbezirk), mille pealinn on Augsburg.
Territooriumid[muuda | muuda lähteteksti]
Moodustamise ajal 10. sajandil koosnes hertsogkond järgmistest provintsidest (pagi, gowe).
- Tänapäeval Saksamaal
- Hegau
- Linzgau
- Argengau (Lindau)
- Alpengau (sealhulgas osa Lechi orust, nüüd Austrias)
- Keltenstein
- Illargau (Kempten, Memmingen)
- Eritgau
- Folchotsbaar (Biberach)
- Rammgau
- Duria (Burgau)
- Augstgau (Augsburg)
- Ortenau (Gengenbach)
- Bertoldsbaar (Ulm, Zollern, Falkenstein)
- Neckargau (Cannstatt)
- Swiggerstal
- Filsgau (Lorch, Staufen)
- Trachgau
- Alb
- Ries (Nördlingen)
- Breisgau (Zähringen)
- Albgau (St. Blasien)
- Tänapäeval Šveitsis
- Augstgau (Augusta Raurica, Basel)
- Thurgau
- Zürichgau (Zürich, Einsiedeln, Engelberg)
- Argovia (Burgundia poolt vaidlustatud) (Lenzburg)
- Tänapäeval Prantsusmaal
- Nordgau: vastab jämedalt tänapäeva Bas-Rhinile Põhja-Alsace'is ümber Strasbourgi, ilma Sarrewerdeni vallata (l'Alsace bossue)
- Sundgau: tänapäeva Haut-Rhin Lõuna-Alsace'is ümber Colmari, koos Belfortiga)
- Tänapäeval Austrias
- Rheingau: Bregenz ja Reini org tänapäeva Vorarlbergis
Hertsogkonna osa oli ka Reetia, mis ajalooliselt ei ole Alemannia osa, kuna Burchard II omas hertsogkonna väljakuulutamise ajal ka Reetia krahvi tiitlit. Reetia vastas sel ajal Rooma provintsile Raetia Prima, mis oli Saksamaal tuntud kui Churrätien selle pealinna Curia Raetorum (Chur) järgi.