Neoimpressionism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 15. detsember 2021, kell 18:33

Neoimpressionism oli 19. sajandi lõpus levinud kunstivool, mis lähtus impressionismist, kuid selles domineeris vahetu mulje edastamise üle teaduslikum joone- ja värvikasutus. Neoimpressionismi kontekstis räägitakse ka puäntillismist ja divisionismist, sest need tehnikad domineerisid varases neoimpressionismis.

Neoimpressionismi alguseks loetakse prantsuse maalikunstniku Georges Seurat' maali "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jette'i saarel" (1884–1886) esitlemist 1886. aastal toimunud Sõltumatute Salongi (Salon des Indépendants) näitusel Pariisis.^[1]

Ajalugu

Neoimpressionismi sünni valmistas ette 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi asutamine, mille liikmed, kunstnikud Albert Dubois-Pillet, Georges Seurat, Paul Signac ja Odilon Redon said nõnda ametlikust Salongist kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida. Kaks aastat hiljem, 1886. aastal pälvis grupp kunstnikke, nende seas ka Seurat, Sõltumatute Salongi näitusel palju tähelepanu. Kunstikriitik Félix Fénéon ristis nende stiili neoimpressionismiks.

Järgmisel aastal kutsus Le Vingt Seurat' ja Camille Pissarro Brüsselisse ning stiil hakkas levima teistesse riikidesse. Liikumisega ühinesid kunstnikud Charles Angrand, Henri Edmond Cross, Albert Dubois-Pillet, Léo Gausson, Louis Hayet ja Maximilien Luce,^[2] keda paelusid teaduslik lähenemine ja uued maalitehnikad. Neoimpressionistid leidsid publikut peamiselt tänu Paul Signaci tegevusele ja tema 1899. aastal ilmunud raamatule "Eugène Delacroix'st neoimpressionismini". Aastaid 1886–1891 võib pidada neoimpressionismi õitseajaks.

Järgmisel kümnendil konkretiseerusid stiili tunnused: selles kasutati poliitilisi ja ühiskonnas kõneainet tekitavaid ideid, aga ka tollal pead tõstnud anarhismi.^[1] Signac naasis 1890. aastate lõpus varasema visuaalse harmoonia juurde, mis tekitas radikaalsema meelelaadiga neoimpressionistide seas pingeid.

19. sajandi lõpuaastail neoimpressionism hääbus, kuid selle mõjusid on tunda fovismis, Saksa ekspressionismis ning Wilhelm Morgneri ja Vassili Kandinsky esimestes abstraktsetes töödes. Henri Matisse'i, Édouard Vuillardi, Paul Klee ja Robert Delaunay 20. sajandi alguse loomingus on märgata neoimpressionistlikke ja puäntillistlikke jooni,^[3] puäntillismiga eksperimenteeris ka Pablo Picasso.^[4]

Tunnused

Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmesugused värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik Michel Eugène Chevreuli "Värvide simultaankontrasti seadus" (1839), aga ka Charles Blanci "Joonistuskunsti grammatika", milles uuriti, kuidas jooned tekitavad vaatajas emotsioone. Neoimpressionistide eesmärgiks oli valguse tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja kompositsioon kui vahetu mulje edastamine.

Neoimpressionistide jaoks oli tähtis roll ka värvil. Selleks, et vältida kahvatu tooni teket, kasutasid nad puhaste toonide kõrvuti asetamist. Selle tulemusena kadus tarvidus õige tooni saamiseks värve segada: meisterlik värvikasutus lõi kumava efekti, nii et maali kaugelt vaadates moodustasid üksteise kõrval asetsevad täpid särava ja tervikliku mulje.^[5]

Lõuend (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges kompositsiooni. Ka raam kaeti värvipunktidega. Klaasiga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.

Neoimpressionistlike teoste ainestik oli tavaliselt igapäevaeluline. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, tsirkuseetendusi ja kontserte, aga tehti ka maastikumaale.

Divisionism

Pikemalt artiklis Divisionism

Divisionism (prantsuse keeles diviser 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast. Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Selle maalitehnika korral säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.

Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks Georges Seurat, Henri-Edmond Cross ja Giuseppe Pelizza da Volpedo.

Parim divisionistliku maali näide on "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".

Puäntillism

Pikemalt artiklis Puäntillism

Teine neoimpressionistide tehnika on puäntillism. Seda iseloomustab maalimine lühikeste pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles point 'punkt').

Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges Seurat ja Paul Signac.

Kunstnikud

Charles Angard (1854–1926)
Henri-Edmond Cross (1856–1910)
Albert Dubois-Pillet (1846–1890)
Maximilien Luce (1858–1941)
Camille Pissarro (1830–1903)
Georges Seurat (1859–1891)
Paul Signac (1863–1935)
Théo van Rysselberghe (1862–1926)
Giuseppe Pelizza da Volpedo (1868–1907)

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 John G. Hutton (2004). Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France. Baton Rouge, Louisiana: Louisiana State University Press. ISBN 0807118230.
↑ Robert Herbert (2001). Seurat drawings and paintings. Yale University Press. ISBN 0300071310.
↑ ""Les petits points des néo-impressionnistes"". Le Petit Léonard. Éditions Faton. Märts 2005. Lk 24–33.
↑ Sylvie Coellier (1991). ""Picasso: pointillisme et cubisme"". Revue de l'Art. Kd 92. Lk 64–71.
↑ Simonetta Fraquelli, Giovanna Ginex, Vivien Greene, Aurora Tosini (2008). Radical light: Italy's divisionist painters, 1891–1910. London: National Gallery. ISBN 9781857094091.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

Vaata ka

Impressionism

Välislingid

[:0-1] 1,0 ^1,1 John G. Hutton (2004). Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France. Baton Rouge, Louisiana: Louisiana State University Press. ISBN 0807118230.

[2] Robert Herbert (2001). Seurat drawings and paintings. Yale University Press. ISBN 0300071310.

[3] ""Les petits points des néo-impressionnistes"". Le Petit Léonard. Éditions Faton. Märts 2005. Lk 24–33.

[4] Sylvie Coellier (1991). ""Picasso: pointillisme et cubisme"". Revue de l'Art. Kd 92. Lk 64–71.

[5] Simonetta Fraquelli, Giovanna Ginex, Vivien Greene, Aurora Tosini (2008). Radical light: Italy's divisionist painters, 1891–1910. London: National Gallery. ISBN 9781857094091.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

@@ 1. rida: / 1. rida: @@
 {{ToimetaAeg|kuu=november|aasta=2006}}
-{{Maal| pildi_fail=Georges Seurat - Un dimanche après-midi à l'Île de la Grande Jatte.jpg
+[[Fail:Georges Seurat - Un dimanche après-midi à l'Île de la Grande Jatte.jpg|pisi|George Serat [[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel|"Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jette'i saarel"]] (1884–1886; õli lõuendil; 207,6 × 308 cm; Chicago kunstimuuseum)
-| pealkiri=[[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel]]
-| kunstnik=[[Georges Seurat]]
-| aasta=[[1884]]–[[1886]]
-| tüüp=õli lõuendil
-| kõrgus=207,6
-| laius=308
-| kõrgus_toll=
-| laius_toll =
-| diameeter_cm =
-| diameeter_toll =
-| linn=
-| muuseum=[[Chicago kunstimuuseum]]}}
-'''Neoimpressionism''' oli [[kunst]]ivool [[19. sajand]]i lõpul.
+|256x256px]]'''Neoimpressionism''' oli [[19. sajand]]i lõpus levinud [[kunst]]ivool, mis lähtus impressionismist, kuid selles domineeris vahetu mulje edastamise üle teaduslikum joone- ja värvikasutus. Neoimpressionismi kontekstis räägitakse ka [[Puäntillism|puäntillismist]] ja [[Divisionism|divisionismist]], sest need tehnikad domineerisid varases neoimpressionismis.
-== Ajalugu ==
-Uue maalitehnika alusepanijaks peetakse [[Georges Seurat|Georges-Pierre Seurat]]'d. Stiil hakkas teistesse maadesse levima [[1887]]. aastal ning leidis publikut põhiliselt tänu [[Paul Signac]]i aktiivsele tegevusele ja tema [[1899]]. aastal ilmunud raamatule "Eugéne Delacroix'st neoimpressionismini".
+Neoimpressionismi alguseks loetakse prantsuse maalikunstniku [[Georges Seurat|Georges Seurat']] maali [[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel|"Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jette'i saarel"]] (1884–1886) esitlemist 1886. aastal toimunud Sõltumatute Salongi (''Salon des Indépendants'') näitusel Pariisis.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=John G. Hutton|pealkiri=Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France|aasta=2004|koht=Baton Rouge, Louisiana|kirjastus=Louisiana State University Press|isbn=0807118230}}</ref>
-Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmed värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik [[Michel-Eugène Chevreul]]i "Värvide simultaankontrasti seadus" ([[1839]]). Mõju avaldas ka [[Charles Blanc]]i "Joonistuskunsti grammatika", milles uuriti, kuidas jooned sisendavad emotsioone.
+==Ajalugu==
-[[Albert Dubois-Pillet]], [[Georges Seurat|Georges-Pierre Seurat]], [[Paul Signac]] ja [[Odilon Redon]] asutasid [[1884]]. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi, mis võimaldas ametlikust [[Salong (Pariis)|Salongist]] kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida.
+Neoimpressionismi sünni valmistas ette 1884. aastal Sõltumatute Kunstnike Seltsi asutamine, mille liikmed, kunstnikud [[Albert Dubois-Pillet]], Georges Seurat, [[Paul Signac]] ja [[Odilon Redon]] said nõnda ametlikust [[Salong (Pariis)|Salongist]] kõrvale jäädes vabalt oma teoseid eksponeerida. Kaks aastat hiljem, 1886. aastal pälvis grupp kunstnikke, nende seas ka Seurat, Sõltumatute Salongi näitusel palju tähelepanu. Kunstikriitik [[Félix Fénéon]] ristis nende stiili neoimpressionismiks. [[Pilt:Georges Seurat 019.jpg|thumb|Georges Seurat "[[Tsirkus (maal)|Tsirkus]]" (1890–1891; õli lõuendil; 185,5 × 152,5 cm; [[Orsay muuseum]])|233x233px]]
+Järgmisel aastal kutsus Le Vingt Seurat' ja [[Camille Pissarro]] Brüsselisse ning stiil hakkas levima teistesse riikidesse. Liikumisega ühinesid kunstnikud [[Charles Angrand]], [[Henri Edmond Cross]], [[Albert Dubois-Pillet]], [[Léo Gausson]], [[Louis Hayet]] ja [[Maximilien Luce]],<ref>{{Raamatuviide|autor=Robert Herbert|pealkiri=Seurat drawings and paintings|aasta=2001|kirjastus=Yale University Press|isbn=0300071310}}</ref> keda paelusid teaduslik lähenemine ja uued maalitehnikad. Neoimpressionistid leidsid publikut peamiselt tänu Paul Signaci tegevusele ja tema [[1899]]. aastal ilmunud raamatule "Eugène Delacroix'st neoimpressionismini". Aastaid 1886–1891 võib pidada neoimpressionismi õitseajaks.
+Järgmisel kümnendil konkretiseerusid stiili tunnused: selles kasutati poliitilisi ja ühiskonnas kõneainet tekitavaid ideid, aga ka tollal pead tõstnud [[Anarhism|anarhismi]].<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=John G. Hutton|pealkiri=Neo-impressionism and the search for solid ground: Art, science, and anarchism in fin-de-siecle France|aasta=2004|koht=Baton Rouge, Louisiana|kirjastus=Louisiana State University Press|isbn=0807118230}}</ref> Signac naasis [[1890]]. aastate lõpus varasema visuaalse harmoonia juurde, mis tekitas radikaalsema meelelaadiga neoimpressionistide seas pingeid.
-== Tunnused ==
-[[Pilt:Georges Seurat 019.jpg|thumb|Georges-Pierre Seurat<br>"[[Tsirkus (maal)|Tsirkus]]" ([[1890]]–[[1891]])<br>õli lõuendil<br>185,5 × 152,5 cm<br>[[Orsay muuseum]], [[Pariis]]]]
-[[Lõuend]] (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges [[kompositsioon (kunst)|kompositsioon]]i. Ka raam kaeti värvipunktidega. [[Klaas]]iga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.
+. sajandi lõpuaastail neoimpressionism hääbus, kuid selle mõjusid on tunda [[Fovism|fovismis]], Saksa [[Ekspressionism|ekspressionismis]] ning [[Wilhelm Morgner|Wilhelm Morgneri]] ja [[Vassili Kandinsky]] esimestes abstraktsetes töödes. [[Henri Matisse]]'i, [[Édouard Vuillard|Édouard Vuillardi]], [[Paul Klee]] ja [[Robert Delaunay]] 20. sajandi alguse loomingus on märgata neoimpressionistlikke ja puäntillistlikke jooni,<ref>{{Raamatuviide|pealkiri=Le Petit Léonard|aasta=Märts 2005|kirjastus=Éditions Faton|lehekülg=24–33|artikkel="Les petits points des néo-impressionnistes"}}</ref> puäntillismiga eksperimenteeris ka [[Pablo Picasso]].<ref>{{Raamatuviide|autor=Sylvie Coellier|pealkiri=Revue de l'Art|aasta=1991|lehekülg=64–71|köide=92|artikkel="Picasso: pointillisme et cubisme"}}</ref>
-Ainestik tuli tavaliselt igapäevaelust. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, [[tsirkus|tsirkuseetendusi]] ja kontserte, aga tehti ka [[maastikumaal]]e.
+==Tunnused==
-Neoimpressionistide eesmärgiks oli [[valgus]]e tõepärane kujutamine. Erinevalt [[impressionism|impressionistidest]] huvitasid neid rohkem optilised efektid ja [[kompositsioon (kunst)|kompositsioon]] kui vahetu mulje edasiandmine.
+Neoimpressionistidele avaldasid mõju mitmesugused värvitaju käsitlevad teosed, näiteks keemik [[Michel Eugène Chevreul|Michel Eugène Chevreuli]] "Värvide simultaankontrasti seadus" ([[1839]]), aga ka [[Charles Blanc]]i "Joonistuskunsti grammatika", milles uuriti, kuidas jooned tekitavad vaatajas emotsioone. Neoimpressionistide eesmärgiks oli [[valgus]]e tõepärane kujutamine. Erinevalt impressionistidest huvitasid neid rohkem optilised efektid ja [[kompositsioon (kunst)|kompositsioon]] kui vahetu mulje edastamine.
+Neoimpressionistide jaoks oli tähtis roll ka värvil. Selleks, et vältida kahvatu tooni teket, kasutasid nad puhaste toonide kõrvuti asetamist. Selle tulemusena kadus tarvidus õige tooni saamiseks värve segada: meisterlik värvikasutus lõi kumava efekti, nii et maali kaugelt vaadates moodustasid üksteise kõrval asetsevad täpid särava ja tervikliku mulje.<ref>{{Raamatuviide|autor=Simonetta Fraquelli, Giovanna Ginex, Vivien Greene, Aurora Tosini|pealkiri=Radical light: Italy's divisionist painters, 1891–1910|aasta=2008|koht=London|kirjastus=National Gallery|isbn=9781857094091}}</ref>
-[[Pilt:Henri Edmond Cross 001.jpg|thumb|left|[[Henri-Edmond Cross]]]]
-=== Divisionism ===
-{{Vaata|Divisionism}}
-Divisionism ([[prantsuse keel]]es ''diviser'' 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast.
+[[Lõuend]] (või puitalus) valmistati hoolikalt ette. Maaliti aegamööda, kiht kihi haaval. Maaliti ääris, mis sulges [[kompositsioon (kunst)|kompositsioon]]i. Ka raam kaeti värvipunktidega. [[Klaas]]iga kaetavat teost üldjuhul ei lakitud.
-Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Selle maalitehnika puhul säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.
+Neoimpressionistlike teoste ainestik oli tavaliselt igapäevaeluline. Palju kujutati populaarseid meelelahutusi, näiteks kohvikuid, [[tsirkus|tsirkuseetendusi]] ja kontserte, aga tehti ka [[maastikumaal]]e.
-Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks Georges-Pierre Seurat, [[Henri-Edmond Cross]] ja [[Giuseppe Pelizza da Volpedo]].
+[[Pilt:Henri Edmond Cross 001.jpg|thumb|left|Henri-Edmond Cross "Küpressid Cagnes'is" (1908; õli lõuendil; 80 × 100 cm; Orsay muuseum)]]
-Parim divisionistliku maali näide on "[[Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel]]".
+===Divisionism===
+{{Vaata|Divisionism}}
+Divisionism ([[prantsuse keel]]es ''diviser'' 'jaotama') on üks kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast. Segamata värvitoone kanti alusele väikeste korrapäraste punktide, laikude või joontena. Selle maalitehnika korral säilib hästi värvide sära ja annab maalile kummalise väreluse.
+Divisionistlikud neoimpressionistid olid näiteks Georges Seurat, [[Henri-Edmond Cross]] ja [[Giuseppe Pelizza da Volpedo]].
-=== Puäntillism ===
+Parim divisionistliku maali näide on "Pühapäeva pärastlõuna Grande-Jatte'i saarel".
+===Puäntillism===
 {{Vaata|Puäntillism}}
-Puäntillism on teine kahest neoimpressionistide kasutatud maalitehnikast, mida iseloomustab maalimine lühikeste pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles ''point'' 'punkt').
+Teine neoimpressionistide tehnika on puäntillism. Seda iseloomustab maalimine lühikeste pintslitõmmetega (punktitamisega). Maalimisviisist tuleneb ka voolu nimetus (prantsuse keeles ''point'' 'punkt').
-Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks [[Albert Dubois-Pillet]], [[Henri-Edmond Cross]], [[Georges-Pierre Seurat]] ja [[Paul Signac]].
+Puäntillistlikud neoimpressionistid olid näiteks Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Georges Seurat ja Paul Signac.
-== Kunstnikud ==
+==Kunstnikud==
-[[Pilt:Paul Signac Palais des Papes Avignon.jpg|thumb|Paul Signac<br>Paavstide loss Avignonis ([[1900]])<br>õli lõuendil<br>73,5 x 92,5 cm<br>Orsay muuseum, Pariis]]
+[[Pilt:Paul Signac Palais des Papes Avignon.jpg|thumb|Paul Signac "Paavstide loss Avignonis" (1900; õli lõuendil; 73,5 x 92,5 cm; Orsay muuseum)]]
-* [[Charles Angard]] ([[1854]]–[[1926]])
+* Charles Angard ([[1854]]–[[1926]])
-* [[Henri-Edmond Cross]] ([[1856]]–[[1910]])
+* Henri-Edmond Cross ([[1856]]–[[1910]])
-* [[Albert Dubois-Pillet]] ([[1846]]–[[1890]])
+* Albert Dubois-Pillet ([[1846]]–[[1890]])
-* [[Maximilien Luce]] ([[1858]]–[[1941]])
+* Maximilien Luce ([[1858]]–[[1941]])
-* [[Camille Pissarro]] ([[1830]]–[[1903]])
+* Camille Pissarro ([[1830]]–[[1903]])
-* [[Georges-Pierre Seurat]] ([[1859]]–[[1891]])
+* Georges Seurat ([[1859]]–[[1891]])
-* [[Paul Signac]] ([[1863]]–[[1935]])
+* Paul Signac ([[1863]]–[[1935]])
 * [[Théo van Rysselberghe]] ([[1862]]–[[1926]])
-* [[Giuseppe Pelizza da Volpedo]] ([[1868]]–[[1907]])
+* Giuseppe Pelizza da Volpedo ([[1868]]–[[1907]])
+==Viited==
+{{Viited}}
-== Vaata ka ==
+==Vaata ka==
 * [[Impressionism]]
-== Välislingid ==
+==Välislingid==
 {{commonskat|Georges Seurat|Georges Seurat}}
 {{commonskat|Paul Signac|Paul Signac}}

v r Lääne-Euroopa kujutav kunst
Vanaaeg	Minoiline Mükeene Kreeka Eelgeomeetriline stiil Geomeetriline stiil Arhailine ajajärk Mustafiguuriline stiil Punasefiguuriline stiil Klassikaline ajajärk Hellenistlik ajajärk Indo-Kreeka hellenism Gandhāra kunst Sküüdi kunst Ibeeria skulptuur Etruski Keldi Rooma Vabariigi ajajärk gallorooma kunst Pompei stiilid Flaviuse ajajärk Traianuse ajajärk
Keskaeg	Hilisantiigi kunst Varakristlik kunst Kopti kunst Rahvasterännuaja kunst Anglosakside kunst Hunnide kunst insulaarstiil Langobardide kunst Läänegootide kunst Viikingite kunst Bütsantsi kunst Mosaraabia kunst Repoblación Merovingide kunst Karolingide kunst Ada grupp Ottode kunst Romaanika Maasi koolkond Hispaania romaanika Sitsiilia romaanika Opus Anglicanum Gootika Rahvusvaheline gootika Lucca koolkond Siena koolkond Mudéjar-stiil Novgorodi koolkond Mappa mundi
Renessanss	Itaalia renessanss Eelrenessanss (trecento) Firenze koolkond Pittura infamante Vararenessanss (quattrocento) Ferrara koolkond Forli koolkond Veneetsia koolkond Di sotto in sù Kõrgrenessanss (cinquecento) Bologna koolkond Itaalia manerism Renessanss põhja pool Alpe Madalmaade maalikoolkond Genti-Brügge koolkond Põhjamaade manerism Saksa renessansskunst Kölni koolkond Doonau koolkond Madalmaade renessansskunst Antwerpeni manerism Romanistid Vaikelu Trompe-l'oeil Kreeta koolkond (ikoon) Turquerie Fontainebleau koolkond
17. sajand	Barokk Flaami 17. sajandi maalikunst Karavadžistid Utrechti karavadžistid Tenebrism Quadratura Louis XIII stiil Luterlik barokk Stroganovide koolkond (ikoon) Animalistid Madalmaade kuldajastu maalikunst Delfti koolkond Louis XIV stiil George'i stiil Kuninganna Anne'i stiil Adamstiil Barokk-klassitsism Louis XIV stiil Poussinistid ja rubenistid Heroiline maastikumaal
18. sajand	Rokokoo Rocaille Louis XV stiil Friedrichi rokokoo Chinoiserie Fête galante Klassitsism Goût grec Louis XVI stiil Adamstiil Direktooriumistiil Picturesque
Koloniaalstiilid	Afroameerika kunst Filipiinide kunst Letras y figuras Tipos del País Aasia koloniaalbarokk Ladina-Ameerika kunst Casta Chilote koolkond Cuzco koolkond Quito koolkond Ladina-Ameerika barokk
19. sajand	Romantism Natsareenlased Purismo Shoreham Ancients Düsseldorfi koolkond Prerafaeliidid Hudsoni jõe koolkond Luminism Orientalism Norwichi koolkond Ampiirstiil Historitsism Biidermeier Realism Barbizoni koolkond Costumbrismo Verismo Akademism Müncheni koolkond Uusromantism Rahvusromantism Peredvižnikud La Belle Époque Impressionism Estetism Arts and Crafts Art pottery Tonalism Dekadents Sümbolism Rumeenia sümbolism Vene sümbolism Vulkaanikoolkond Les Arts incohérents Postimpressionism Neoimpressionism Divisionism Puäntillism Les Nabis Süntetism Pont-Aveni koolkond Cloisonnism Ameerika barbizoonlased California tonalism Costumbrismo
20. sajand	Art Nouveau Naivism Setsessionism Müncheni Sezession Viini Sezession Berliini Sezession Sonderbund Pennsylvania impressionistid Mir Iskusstva The Ten Fovism Ekspressionism Die Brücke Der Blaue Reiter Noucentisme Deutscher Werkbund American Realism Ashcan School Kubism protokubism Orfism A Nyolcak Neue Künstlervereinigung München Futurism Kubofuturism Art Deco Metafüüsiline maal Lutšism Productivism Sünkromism Vortitsism Dadaism Neoplastitsism De Stijl Purism Uusklassitsism Bauhaus Kinetism Uusasjalikkus Sürrealism Pretsisionism Sotsiaalne realism Sotsialistlik realism Abstraktne ekspressionism Color Field Abstraktsionism Lüüriline abstraktsionism CoBrA Action painting Meediakunst Popkunst Lettrism Uusdadaism Opkunst Uusrealism Kontseptuaalkunst Maakunst Videokunst Minimalism Fluxus Fotorealism Performance Installatsioonikunst Art brut Uusekspressionism Lowbrow
21. sajand	Hüperrealism Uusfuturism Stuckism Superflat
Seotud artiklid	Kunstirühmituste loend Moodne kunst Modernism Postmodernistlik kunst Avangardism