Vassili Kandinsky

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vassili Kandinsky
Vassily-Kandinsky.jpeg
Vassili Kandinsky u 1913. aastal
Sünniaeg 16. detsember 1866
Sünnikoht Moskva
Surmaaeg 13. detsember 1944 (77-aastaselt)
Surmakoht Neuilly-sur-Seine
Rahvus venelane
Tegevusala maalikunstnik, graafik ja kunstiteoreetik
Kunsti õppinud Anton Ažbe kunstikoolis
Kunstivool abstraktsionism
Tuntud teoseid "Kompositsioon VII", "Kollane-punane-sinine"

Vassili Vassiljevitš Kandinsky (16. detsember 1866 Moskva13. detsember 1944 Neuilly-sur-Seine) oli vene päritolu maalikunstnik, graafik ja kunstiteoreetik.[1]

Kandinsky õppis maalimist Münchenis ja elas hiljem Pariisis. Teda peetakse abstraktse kunsti rajajaks. Kandinsky maalidele on iseloomulikud geomeetrilised kujundid ja värvilaigud. Samuti oli ta kunstirühmituse Der Blaue Reiteri üks asutajaid.[2]

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Vassili Vassiljevitš Kandinsky sündis Moskvas 16. detsembril 1866. Tema isa Vassili Silvestrovitš, kes oli pärit Ida-Siberist, juhtis teekaubandusettevõtet. Kandinsky ema Lidia oli pärit Moskva aristokraatlikust perest. Tänu emapoolsele vanaemale, kes oli pärit Baltikumist, õppis Vassili ka saksa keelt. 1871. aastal kolis pere Musta mere äärde Odessasse, sest sealne kliima pidi aitama isal terveneda. Kandinsky ema ja isa lahutasid, kuid hoidsid rahumeelseid suhteid. Ema Lidia abiellus uuesti ning Vassili sai endale kolm poolvenda ja ühe poolõe. Kandinsky elas isa juures, emaga suhtles tädi Jelizaveta kaudu. Kandinsky käis Odessas humanitaargümnaasiumis. Ta võttis joonistamis-, tšello- ja klaveritunde ning käis koos isaga igal aastal kuni 1885. aastani Moskvas.[3] Veel käidi perega reisimas Itaalias, Kaukaasias ja Krimmis.[4]

1885. aastal astus Kandinsky Moskva ülikooli, et õppida õigusteadust, majandust ja statistikat. 1889. aastal võttis ta osa paarinädalasest ekspeditsioonist Vologdas. Seal asunud värvilised talumajad ja ilmekas rahvakunst jätsid kustumatu mulje. Aasta lõpus külastas ta esimest korda Pariisi. Kandinsky tutvus ülikoolis õppides Anna Tšemjakinaga, kes oli temast seitse aastat vanem. Nad abiellusid 1892. aastal. Järgmisel aastal, 1893. aasta novembris lõpetas Kandinsky edukalt õigusteaduse õpingud. Temast sai õppeassistent majandus- ja statistikaosakonnas ning ta alustas väitekirja kirjutamist.[3] Sealjuures hakkas Kandinsky üha enam pöörama tähelepanu ka maalimisele.[4]

1895. aastal sai temast Moskva Kušnerjovi trükikoja kunstiline direktor. Järgmisel aastal külastas Kandinsky prantsuse kunsti näitust Moskvas. Ta oli sügavalt lummatud Claude Monet’ heinakuhjaseeria ühest maalist. Kandinsky keeldus professuurist Tartu Ülikoolis ja otsustas minna Saksamaale maalimist õppima. Ta kolis koos naisega 1896. aasta detsembris Münchenisse, rahaliselt toetas neid Vassili isa. Kandinsky õppis kaks aastat (1897–1899) sloveeni kunstniku Anton Abže juhitud erakunstikoolis. Seal kohtus ta kaastudengi Dimitri Kardovskiga Moskva ülikooli päevilt ning tutvus Aleksei von Jawlenski ja Marianne von Werefkiniga. Kandinsky oli õpingukaaslastest tunduvalt vanem ning leides, et mõned tunnid pole tema meele järgi, puudus tihti koolist. 1898. aastal võttis Kandinsky esimest korda osa Lõuna-Vene kunstnike ühenduse näitusest Odessas. 1899. aastal püüdis ta astuda Müncheni Kunstiakadeemiasse Franz von Stucki õpilaseks, kuid ei saanud kohe sisse. Pärast teise avalduse saatmist 1900. aastal võeti Kandinsky Müncheni Kunstiakadeemiasse vastu ning ta õppis aasta aega Franz von Stucki juures maalimist. 1901. aasta mais lõi Kandinsky kaastudengite Ernst Sterni ja Alexander von Salzmanniga kunstnike ühenduse Faalanks, kuhu kuulus veel paar progressiivset kunstnikku, nagu skulptorid Waldemar Hecker ja Wilhel Hüsgen. Kandinskyst sai sügisel 1901 ühenduse juht. 1901. aasta augustis korraldasid nad esimese näituse; järgmisel kolmel aastal kokku toimus üksteist näitust. 1901. aasta talvel lõi Faalanks kunstikooli, kus Kandinsky õpetas joonistamist. 1902. aastal tutvus ta noore kunstniku Gabriele Münteriga, kes oli tema õpilane. Münterist sai Kandinsky muusa ning aasta hiljem ka armastav kaaslane. 1904. aasta septembris lõpetas Kandinsky abielu Annaga ning samal aastal läks laiali ka Faalanks.[3]

1903–1908 reisis Kandinsky Euroopas, külastades Hollandit, Pariisi, Venemaad, Rapallo linna Itaalias, Dresdenit, ja jõudis ka Aafrikasse, kus külastas Tuneesiat, täpsemalt Kairouani linna. 1909. aastal asutas Kandinsky rühmituse Die Neue Künstlervereinigung München, mille juht oli 1911. aastani, mil ta tagasi astus. Kandisky kolis 1909. aastal koos Gabriele Münteriga Murnausse Baierimaal. 1910. aastal liitus ta vene kunsti ühendusega Ruutu Soldat. 1911. aastal asutas Kandinsky koos Franz Marciga Der Blaue Reiteri. Esimese maailmasõja puhkedes lahkus Vassili Kandinsky Münsterist ning läks läbi Šveitsi, Itaalia ja Balkani tagasi Venemaale.[4] 1916. aasta alguses läks Kandinsky Stockholmis lahku Gabriele Münterist.[5]

Märtsis naasis ta Moskvasse. Mais tutvus ta 20-aastase Nina Andrejevskajaga, kellega 11. veebruaril 1917 ka abiellus. Septembris 1917 sündis neil poeg Vsevolod. Oktoobrirevolutsiooni tõttu konfiskeeriti Kandinsky vara. Ta töötas mitmel kohal, mille olid loonud Nõukogude kultuuriinstitutsioonid. 1920. aasta mais sai temast monumentaalkunsti osakonna juhataja Kunstilise Kultuuri Instituudis (INKhUK). 16. juunil suri Vassili poeg Vsevolod. Aasta lõpus lahkus ta INKhUK-ist ning temast sai audoktor Moskva Ülikoolis. Tõsised lahkhelid rahvakomissariaadiga sundisid Vassilit ja Ninat Nõukogude Liidust lahkuma ning nad naasid 1921. aastal Saksamaale. 1922. aastal võttis Kandinsky vastu Walter Gropiuse pakkumise töötada Bauhausi kunstikoolis, mis asus Weimaris; 1925. aastal kolis kool Dessau linna. Bauhausis õpetas Kandinsky seinamaali. Kui Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei sulges 1933. aastal Bauhausi, migreerus Kandinsky Pariisi. 1937. aastal konfiskeeriti ja hävitati paljud tema Saksa muuseumides asunud tööd. Saksamaa sissetungi tõttu 1940. aastal Põhja-Prantsusmaale oli Kandinskyte pere sunnitud põgenema Püreneedes asuvasse kuurorti, kus nad elasid paar kuud. Kandinsky korraldas salaja Pariisis Jeanne Bucheri galeriis isikunäituse. Kandinsky viimane näitus toimus L’Esquiesse’i galeriis Pariisis 1944. aastal. Vassily Kandinsky suri sama aasta 13. detsembril insulti oma Neuilly-sur-Seine'i korteris.[6]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kandinskyle olid inspiratsiooniks noorusaeg ja elu. Ta vaimustus värvidest juba noorena, ent siis ei tegelenud ta tõsiselt kunsti õppimisega. Kandinskyl oli sünesteesia ehk meeltesidestatus: fenomen, mis võimaldas tal värve kuulda. [7] Vologdas reisides ja kohalikesse majadesse sisse astudes oli Kandinsky vaimustuses eredat värvi mööblist. Vaimselt mõjutas teda mõjutas Jelena Blavatskaja (1831–1891), kes oli teosoofia looja. Ajal, mil Kandinsky õppis Anton Ažbe juures (1897–1899), hakkas temast kujunema nii maalikunstnik kui ka kunstiteoreetik. Sellest perioodist on aga tema maale vähe alles.

Palju rohkem on säilinud 20. sajandi alguse töid. Vaatamata laiadele pintslikaartele, on neil arusaadavad vormid: palju on kujutatud maastikke ja linnu. Enamikul Kandinsky maalidel ei rõhutata ühtegi inimfiguuri. Erandiks on "Vana vene pühapäev" (1904), millel Kandinsky on taasloonud väga värvilise ja reipa vaate talupoegadest ja aadlikest väljaspool linnamüüri. "Ratsutav paar" (1906) kujutab meest hobuse seljas, kes hoiab õrnalt ja hoolivalt süles naist, kellega ratsutab mööda helendava müüriga Vene linnast, mis asub teisel pool jõge. Hobust on kujutatud ilmetuna, kuid puudel olevad lehed, linn ja varjud säravad tänu eredatele (täpilistele) värvilaikutele. Maali tagaplaan, keskosa ja põhiosa sulanduvad säravaks pinnaks. Töö tõendab ka täpitehnika mõju Kandinsky toonasele loomingule.

Kandinsky varaseid töid iseloomustab ka fovism. Fovismi oli lühiajaline kunstivool, mida iseloomustasid puhtad värvitoonid, lihtsustatud joonistused ning valguse ja varjuga modelleerimine. Samuti olid iseloomulikud liialdatud vaatenurgad ning kasutati selgeid, kuid juhuslikke värve. Lõpptulemuse asemel peeti tähtsaks värskust ja spontaansust. 20. sajandi esimesest kümnendist oli Kandinsky kõige tähtsamaks maaliks "Sinine ratsanik" (1903), mis kujutab väikest keebiga kogu ratsutamas hobusel läbi kivise aasa. Maalil olev ratsanik on tähelepanu äratav, kuid pole selgelt määratletud ning hobust iseloomustab ebaloomulik liikumine.

Baierimaal olles (1908–1909) keskendus Kandinsky maastikumaalidele. "Sinine mägi" (1908) näitab tema liikumist puhta abstraktsionismi poole. Kandinsky Müncheni perioodi maale iseloomustab intensiivne loomingulisus. Tollal oli ta lähedalt seotud kunstnik Paul Kleega ja helilooja Arnold Schönbergiga. Der Blaue Reiteri perioodi iseloomustasid suured ja ilmekad värvikogud. Abstraktse kunsti sünnil oli tähtis osa muusikal. Aastatel 1914–1921 maalis Kandinsky väga vähe: tegu oli poliitiliselt ja sotsiaalselt murrangulise perioodiga kogu Euroopas. Ta mängis suurt rolli Venemaal toimunud kultuurilistes ja poliitilistes arengutes; samuti panustas kunstiharidusse ja muuseumireformidesse ning pühendas aega vormi- ja värvianalüüsil põhineva kunsti õpetamisele.

Bauhausi aastatel (1922–1933) hakkas geomeetriliste elementide osakaal tema loomingus suurenema. Sel perioodil oli ta loominguliselt aktiivne. Maalil "Kollane-punane-sinine" (1925) näitas Kandinsky eemaldumist konstruktivismist. Viimased kümme aastat elas ta Pariisis, 1939. aastal sai temast ka Prantsuse kodanik. Pariisis, kus põhilised kunstistiilid olid impressionism ja kubism, ei tunnistatud geomeetrilist abstraktsionismi ja Kandinsky oli suhteliselt isoleeritud. Kandinsky elas väikses korteris ning tegi tööd ateljees, mis oli ehitatud tema elutuppa. Ta kasutas biomorfseid vorme, millel olid ebageomeetrilised kontuurid. Kujutatud vormid meenutasid mikroskoopilisi organisme, kuid andsid edasi kunstniku hingeelu. Kandinsky võttis aluseks originaalseid värvide kompositsioone, mis tõstsid esile slaavi rahvakunsti ning meenutasid väärtuslikke vesimärke. Ta kasutas ka liivaga segatud värve, et nõnda anda maalidele teraline tekstuur. Pariisi perioodi (1934–1944) tööd olid inspireeritud tema eelnevast loomingust. 1936. ja 1939. aastal maalis Kandinsky oma viimased peamised kompositsioonid: "Kompositsioon IX" ja "Kompositsioon X". Maalil "Kompositsioon IX" on kujutatud võimsaid ja kontrastseid diagonaale, maali keskosas asuv vorm meenutab emakas olevat loodet. Maalil "Kompositsioon X" hakkavad mustal taustal silma väiksed värvilised ruudud ja lindid. Lindid ja ruudud meenutavad tähti ja kiude, samal ajal kui pastelse tooniga mõistatuslikud hieroglüüfid katavad suurt kastanpruuni vormi, mis justkui hõljuvat töö vasakus nurgas.[8]

Tuntumad teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Vanalinn II" (1902)
  • "Sinine ratsanik" (1903)
  • "Vana vene pühapäev" (1904)
  • Ratsutav paar" (1906)
  • "Värviline elu" (1907)
  • "Sinine mägi" (1908)
  • "Murnau kirikuga" (1910)
  • "Kompositsioon IV" (1911)
  • "Kompositsioon VI" (1913)
  • "Kompositsioon VII" (1913)
  • "Kompositsioon VIII" (1923)
  • "Kollane-punane-sinine" (1925)
  • "Kompositsioon IX" (1936)
  • "Kompositsioon X" (1939)

Kunstiraamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Über das Geistige in der Kunst" (1912)
  • "Punkt und Linie zur Fläche" (1926)

Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Roy Donald McMullen. "Wassily Kandinsky". britannica.com, 12.12.2018. Vaadatud 25.01.2019.
  2. "Kandinsky, Vassili". entsyklopeedia.ee, 2006. Vaadatud 25.01.2019.
  3. 3,0 3,1 3,2 Hajo Düchting (2017). Vasily Kandinsky. München: Hirmer Publishers. Lk 54–56. 
  4. 4,0 4,1 4,2 Vassili Kandinsky (2015). Wassily Kandinsky. New York: Parkstone Press International. Lk 165–166. 
  5. Mihhail Guerman (1997). Vasily Kandinsky. New York: Parkstone Press Ltd. Lk 78. 
  6. Hajo Düchting (2017). Vasily Kandinsky. München: Hirmer Publishers. Lk 62–67. 
  7. Ione, Amy, Tyler Christopher. "Was Kandinsky a Synesthete?". Journal of the History of the Neurosciences, 09. august 2010. Vaadatud 19.01.2021.
  8. "Wassily Kandinsky". New World Encyclopedia. Vaadatud 30.12.2018.