Paul Signac

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Paul Victor Jules Signac
Paul Signac 1923.jpg
Sünniaeg 11. november 1863
Sünnikoht Pariis
Surmaaeg 15. august 1935
Surmakoht Pariis
Rahvus prantslane
Tegevusala Maalikunst
Kunstivool neo-impressionism
Paul Signac. Paavstide loss Avignonis (1900).
Õli lõuendil, 73,5 x 92,5 cm.
Musée d'Orsay, Pariis.

Paul Signac (11. november 1863 Pariis15. august 1935 Pariis) oli prantsuse kunstnik, neoimpressionismi esindaja.

Biograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Enne kunstnikuks hakkamist õppis Signac vanemate soovil arhitektuuri, kuid olles näinud 18-aastasena Monet’ teoste näitust, otsustas hakata ka ise kunstnikuks. Ka ülikooli ajal tegeles Signac vabal ajal maalimisega. Kuna Signaci ema ja isa olid rikkad poepidajad, ei olnud tal kunstiga tegelemiseks mingeid finantsilisi probleeme ning ta sai maalida väga heades tingimustes. Samuti sai Signac tänu jõukale perele juba väiksena tegeleda joonistamise ja maalimisega. Peale ülikooli poolelijätmist hakkas ta võtma tunde Pariisis Montmartre’i linnaosas kunstnikult nimega Emile Bin ning tema esimene maal valmis aastal 1881. Tema varasemad tööd kujutasid värvirohkeid maastikke Pariisi äärelinnadest ning neis oli näha selgeid mõjutusi Monet´lt, Sisley´lt ja teistelt impressionistidelt.[1]


1884. aastal kohtas ta Claude Monet´d ja Georges Seurat´d. Selle kohtumise peamiseks tulemuseks oli puäntillismi (maalimine lühikeste pintslitõmmetega) loomine. Signac imetles eriti Seurat’ maali „Suplejad Asnières’is” ning hakkas jagama temaga ühist huvi uute maalistiilide vastu, mis arendaksid impressionimi edasi. Nad mõlemad huvitusid teadusest värvi ja taju taga ning koos Seurat´ga töötasidki nad välja uue maalistiili, mis kasutas optilisi efekte ning mida hakati kutsuma puäntillismiks ning mis sai neo-impressionistliku kunsti aluseks. Lisaks sellele kasutas Signac oma maalides ka divisionismi stiili, mis sarnanes puäntillismile, kus väikeste värvitäpikeste asemel olid kasutusel suured ruudukujulised täpikesed. Divisionismi stiilist on Signaci kaks kõige kuulsamat maali „Söögituba” (1886–87) ja Félix Fénéoni portree (1890).[1]

Felix Feneoni portree (1890)

Aastatel 1884–1885 eksponeeris Signac oma töid koos teiste kunstnikega Salon des Artistes Indépendants salongis, kus oli võimalik oma töid vabalt eksponeerida ilma vastuvõtukomisjoni sekkumiseta. 1886. aastal eksponeeris ta oma töid viimasel impressionistide näitusel koos Edgar Degas´, Paul Gauguini, Camille Pissarro ning Seurat’ga. Samal ajal tutvus ta Pariisis ka teise post-impressionisti Vincent van Gogh´ga. 1887. aastal käis ta koos temaga tihti Asnières-sur-Seine´is maalimas jõemaastikke ja kohvikuid.[1]


1886. aasta juunis läks Signac elama kolmeks kuuks väikesesse Normani linna, kus ta maalis seeriad kümnest eri maastikust. Sellest seeriast on kõige märkimisväärsemaks maaliks „Les Andelys; Jõekallas”. Seda maali demonstreeris Signac 1887. aastal Salon des Artistes Indépendants’is, mille üheks asutajaliikmeks oli ta ka ise.[2]


Aastal 1893 avati Rue-Laffitte´s neo-impressionistide butiik, kus ka Signac pani üles osad oma akvarellmaalid. 1890. aastate lõpus ja 20. sajandi alguses reisis Signac ringi ning eksponeeris oma teoseid Pariisis, Brüsselis, Provence´is, Berliinis, Hamburgis, Haagis, Veneetsias ja ka mujal.[1]


Alates 1890. aastast tegeles Signac ka kirjutamisega. 1899. aastal avaldaski ta oma raamatu „Delacroix’st neo-impressionismini”. Tänapäeval peetakse seda raamatut manifestiks, mis kaitses  pigem neo-impressionistlikku liikumist mitte lihtsalt ei kirjeldanud divisionismi ja puäntillismi ning nende meetodeid.[3] Peale selle kirjutas Signac ka erakordselt põhjaliku uurimuse Jongkindi kohta, artikli „Süžee maalikunstis” Prantsuse entsüklopeedia jaoks ning ka palju muid artikleid ja kataloogide tutvustusi.[4]


Oma karjääri lõpuperioodil maalis Signac märgatavalt vähem, kuid ta jäi austatud kunstnikuks. Signac oli sel ajal mentoriks mitmele noorele kunstnikule nagu Henri Matisse ja André Derian, mängides olulist rolli fovismi väljakujunemisel. [5]


Kuigi Signaci olid alates 1880. aastast toetanud mitmed kunstikriitikud, ei pälvinud ta suurema publiku ja kunstimaailma heakskiitu kuni uue sajandi alguseni. Oma esimese ühemehe näituse avas ta alles 1901. aastal Pariisis.  Alates aastast 1908 kuni oma surmani aastal 1935, olles Sõltumatute salongi president, aitas Signac kaasa noorte artistide arengule eksponeerides vastuolulisi kubistide ja foovide töid. Lisaks sellele sai Signacist kunstikoguja, kelle kollektsioon ulatus elu lõpus umbes 250 maalini.[1][4][6]

Signaci teoseid on võimalik näha mitmetes maailma kõige olulisemates kultuuriasutustes, sealhulgas Pariisis Louvre´i muuseumis ning ka New Yorki Metropolitani muuseumis.[7]

"Söögituba" (1886-1887)
"Les Andelys: Jõekallas"

Poliitilised vaated[muuda | muuda lähteteksti]

1888. aastal avastas Signac enda jaoks anarhismi peale Élisée Reclus´i, Kropotkini ja Jean Grave´i lugemist, kes kõik esindasid oma ideedes anarhistlikku kommunismi. Oma sõprade Angrand Crossi, Luce’i ja Pissaroga aitas ta kaasa Jean Grave´i ajalehele Les Temps Nouveaux. Ta abistas nii rahaliselt kui ka annetas vahemikus 1895–1912 viis oma tööd loosidele. Signacile aga ei meeldinud sõjateemaline kunst, sest Signaci arust ei käinud sõda eriti kunstiga kokku ning seega erinevalt Luce´ist andiski ta ajalehele vaid viis oma joonistust ja kaks litograafiat. Signaci jaoks oli revolutsiooniline harmoonia otsimine, mis tema arvates aitas kaasa võitluses valitsusklassi konventsioonide vastu. Ta tundis, et paljusid suurepäraseid kunstnikke on minevikus väärkoheldud ning nägi kunsti ajaloo taga selle poliitilisi mõjusid. Signac nägi vajadust sotsiaalseks revolutsiooniks ning selle kõrvalt ka kunstiliseks vabaduseks. Ta uskus, et selle tagaks just anarhism.[8]

Signaci mõtteid peegeldasid tema anarhistlikud maalid. „Lammutustöölised“ maalil on näha kaht töölist, kes lammutavad ehitisi, mis sümboliseerivad ühiskonda samal ajal kui tagaplaanil on tõusmas anarhiat sümboliseeriv päike. Maalil „Harmoonia aeg“ on näha idüllilist tulevikuühiskonda. Maal valmis 1894. aastal, kui anarhistide rünnakuid ülemklasside pihta oli kõige rohkem. Sellel maalil on töö ja vabaaja tegevused omavahel täielikus rahus ja harmoonias.[8]

I maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

I maailmasõda oli Signaci jaoks traumeeriv kogemus. Signac oli pidanud pettuma anarhistides nagu Kropotkin ja Grave, sest nad toetasid sõda. Need olid Signaci jaoks inimesed, keda ta oli varem imetlenud ning seetõttu kaotas Signac motivatsiooni ega suutnud kolm aastat maalida. Signac võttis sellel perioodil koos Barbusse´i ja Romain Rolland’iga osa rahu propageerivatest üritustest, sest pidas end internatsionalistiks. 1917. aastal Venemaal toimunud Oktoobrirevolutsioon tõstatas Signacis aga taas lootuse. Peale sõja lõppu alustas Signac uuesti maalimist. Ta maalis maastikke Bretagne´ist, Normandiast, Atlandi rannikust ja Korsikast. [8]

Purjetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Signacile väga meeldis purjetamine. Aastal 1892 purjetas ta läbi peaaegu kõik Prantsusmaa sadamad, Hollandi ning ka Vahemere ümbruses, kus ta lõpuks enda sõnul „avastas” St. Tropezi, kus valmis ka tema esimene akvarellmaal.[9][10] Nendes eri sadamates maal olles koostas ta akvarellvisandid, mille põhjal hiljem valmisid lõplikud maalid. Nendes ta kasutas väikseid mosaiigi kujulisi värviruute, mis erinesid tillukestest kirevatest täpikestest, mida eelnevalt oli kasutanud oma maalides Seurat. [9]

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

1892. aastal 7. novembril abiellus Signac Berte Roblès´ga. Hiljem läks paar omavahel lahku, kuid ei viinud läbi ametlikku lahutust ning jäi sõpradeks.[5]

1897. aasta novembris kolis paar uude korterisse Castel Béranger´is ning sama aasta detsembris soetasid omale ka maja Saint-Tropezis, mille nimeks oli La Hune. Oma Saint-Tropezi majja lasi Signac omale ateljee ehitada, mille ta avas 16. augustil aastal 1898.[9]

Olles lahus esimesest naisest tekkis Signacil umbes 1909 aasta paiku suhe Jeanne Selmersheim-Desgrange´ga, kellega kooselust sündis aastal 1913 Signaci tütar Ginette. 1913. aasta septembris rentis Signac omale ja Jeanne´ile maja Antibes´is. La Hune’i maja ja Castel Beranger´i korteri jättis Signac oma eelmisele naisele Berthe´le. 1927. aasta 6. aprillil lapsendas Signac oma tütre Ginette´i, kes oli sündinud abielu väliselt.[5]

Signac suri 15. augustil aastal 1935 71 aasta vanuselt. Surma põhjuseks oli septiseemia. Signac maeti 18. augustil Père Lachaise’i surnuaiale. [5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]


  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 TheFamousPeople.com toimetajad. "Paul Signac Biography". Kasutatud 30.11.2018.
  2. "Paul Signac Les Andelys; The Riverbank". Kasutatud 30.11.2018.
  3. "Signac and Neo-Impressionism". Kasutatud 30.11.2018.
  4. 4,0 4,1 "Paul Signac". Kasutatud 30.11.2018.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 "Paul Signac 1863-1935". Kasutatud 30.11.2018.
  6. Biography.com toimetajad. "Paul Signac Biography". Kasutatud 30.11.2018.
  7. "Paul Signac (French, 1863-1935)". Kasutatud 30.11.2018.
  8. 8,0 8,1 8,2 "Signac, Paul, 1863-1935". Kasutatud 30.11.2018.
  9. 9,0 9,1 9,2 "Biography of Paul Signac". Kasutatud 30.11.2018.
  10. "Neo-Impressionism (1880s)". Kasutatud 30.11.2018.