Georges Seurat

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Georges Seurat

Georges-Pierre Seurat (2. detsember 185929. märts 1891) oli prantsuse maalikunstnik, kes pani aluse neoimpressionistlikule liikumisele. Ta arendas välja puäntillismi, mis kasutas maalimiseks puhtaid värve, et värvid seguneksid vaataja võrkkestal, mitte lõuendil. Seurat mõjutas 20. sajandi kunstnikke oma teoreetilise lähenemisega värvikäsitlusele ja mõistuspärase lähenemisega maalimisse.

Tema 1886. aastal valminud maali „Pühapäevane pärastlõuna La Grande Jatte saarel“ peetakse üheks olulisemaks 19. sajandi kunstis.

Elukäik ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Georges Seurat sündis Pariisis Antoine-Chrisostôme Seurat’ ja Ernestine Faivre’i kodanlikus perekonnas.[1] Koolis käies hakkas Seurat joonistama ja võtma kunstitunde skulptor Justin Lequienilt.[1] 1878. aastal astus ta École des Beaux-Artsi (Kaunite Kunstide Kool), kus õppis Jean Auguste Dominique Ingres’i õpilase Henri Lehmanni käe all klassikalist kunsti.[1] 1 Koolis tegi ta seda, mida tema kaasõpilasedki – peamiselt joonistusi modellide, antiikskulptuuride ja Ingres’i, Poussini, Michelangelo, Bellini jt maalide järgi.[2] Kunstikoolis käies tutvus Seurat värviteoreetikute teostega ja avastas joonte ja piltide suhtest rääkiva essee „Essai sur les signes inconditionnels de l’art“ („Essee kunsti eksimatutest märkidest“), mis sai üheks inspiratsiooniallikaks tema loomingus.[1][3]

Kunstikoolis õppis Seurat peamiselt joonistamist, aga hakkas iseseisvalt maalima, saades inspiratsiooni Eugène Delacroix’ seinamaalingutest, mida ta Saint-Sulpice kabelis vaatamas käis.[2] Ta hakkas maalides jäljendama Delacroix’ „katkiste värvide“ tehnikat, kes ümbritses värve vastandvärvidega või kandis sama värvi erinevaid toone üksteise peale.[2]

1879. aastal jättis 19-aastane Seurat Beaux-Artsi pooleli ja läks ajateenistusse Bresti.[2] Selle otsusega katkestas Seurat traditsioonilise Beaux-Artsi kunstiõpilase teekonna, mis oleks toonud kaasa auhindu, õpingud Roomas ning tellimusi ja komisjonitasusid.[2] Arvatakse, et ta lahkus koolist oma kunstnikust sõbra ja kaasõpilase Édmond-François Aman-Jeani mõjutusel, kes nende õpetajat Lehmanni ebainspireerivaks pidas.[2] Klassikalise kunstihariduse saamise asemel innustas Aman-Jean Seurat’d olema iseseisvam ja kasutama kunsti allikana instinkte. Lisaks oli Seurat’ antisotsiaalsete kalduvustega, eelistades oma töösse põhjalikul süveneda ning töötada üksinduses.[2] 1884. aasta Groupe des Artistes Indépendants näitusel tutvus Seurat kunstnikega, kellest hiljem moodustus neoimpressionistide rühmitus.[2]

1880ndate aastate lõpul elas Seurat koos Madeleine Knoblochiga, kelle olemasolust teadsid vaid ta lähimad sõbrad.[2] 1890. aastal sünnitas Madeleine Knobloch poja, kelle Seurat ametlikult omaks võttis ning kelle sünninimeks sai Pierre-Georges Seurat.[1]

Seurat’ tööd olid ta elu jooksul üleval Pariisi Salongis, mitmel Sõltumatute salongi (Salon des Indépendants) kunstinäitustel, Les XX näitusel Brüsselis, kaheksandal impressionistide näitusel ja teistel näitustel üle Prantsusmaa.[2] Kaheksanda Salon des Indépendants näituse jaoks töid üles riputades ta külmetus ja jäi haigeks.[1] Seurat suri difteeriasse 31-aastasena juba enne näituse lõppemist, 1891. aasta ülestõusmispühadel.[1][3] Seurat maeti Père Lachaise surnuaias asuvasse perekonna hauakambrisse.[1] Tema poeg Pierre-Georges Seurat suri samasse haigusesse kaks nädalat pärast oma isa surma.[1]

Iseseisev looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Seine'i jõgi La Grande Jatte saarelt"

Aasta pärast ajateenistusse minekut naasis Seurat Pariisi, kus jagas stuudiot Aman-Jeaniga.[1] 1880ndate alguses eemaldus Seurat oma Beaux-Artsi haridusega sõpradest, kes oma klassikaliste joonistustega ametlike tellimuste eest võitlesid.[2] Seurat kaldus oma mustvalgete kriidijoonistustega hoopis naturalismi poole.[3] Ta ei jäljendanud enam antiikkunsti traditsioone, vaid pühendus maastike ja kaasaegsete inimeste kujutamisele.[2][3] Seurat, kes seostas värvi loodusega, kujutas ta oma maalidel peamiselt maastikke ja talupoegi, jättes äärelinna tööstused ja linnainimesed oma hele-tumedate joonistuste jaoks.[2]

Pariisi Salongi näitusele pääses Seurat 1883. aastal portreega oma sõbrast Aman-Jeanist.[1] Samal ajal hakkas Seurat ka kavandama oma 1884. aastal valminud monumentaalset maali „Une Baignade, Asnières“ („Asnièresi suplejad“).[3] Kui seda Salongi näitusele vastu ei võetud, esitles Seurat maali 1884. aasta Groupe des Artistes Indépendants näitusel, kuhu olid väikse tasu eest oodatud oma maale üles panema kõik soovijad.[1] Selle maali eksponeerimine koos teiste sõltumatute kunstnikega sai oluliseks sõlmpunktiks Seurat’ karjääris, sest sel näitusel kohtus ta kunstnikega, kellest said hiljem neoimpressionistliku rühmituse põhiliikmed: Charles Angrand, Henri-Edmond Cross, Albert Dubois-Pillet ja Paul Signac.[3] Olles rahulolematud Société des Artistes Indépendents näituse kehva korraldusega, ühinesid need kunstnikud 1884. aasta lõpus Societe des Artistes lndependants kunstnike rühmitusega.[2]

"Tsirkuseparaad"
"Noor naine puuderdamas"

La Grande Jatte’i saarel maalis Seurat oma peateose „Un dimanche après-midi à l'Île de la Grande Jatte“ („Pühapäevane pärastlõuna La Grande Jatte’i saarel“), mis valmis 1886. aastal ja mida näidati nii impressionistide näitusel, Société des Artistes Indépendents näitusel kui ka Brüsselis Les Vingti näitusel.[2][3] Seurat’ maal pälvis näitustel palju tähelepanu. Selle suurus, tehnika ja jäigad figuurid tekitasid hämmastust ja ahvi rihma otsas kujutamine tegi kriitikutele nalja, kuid avaldati ka palju soosivaid arvustusi.[2] Sõltumatute kunstnike näitusel näidati Seurat’ maali eraldi toas koos Angrandi, Crossi, Dubois-Pillet’, Lucien Pissarro ja Signaciga, keda kriitik Felix Feneon oma arvustuses neoimpressionistideks ristis.[2] Feneoni artiklid aitasid kaasa ka Seurat’ kui neoimpressionistide juhi rolli väljakujunemisele.[2]

Viimastel aastatel enne surma eelistas Seurat maalida inimesi siseruumides ja tsirkuses, näiteks „Les Poseuses“ („Modellid“) ja „Parade de cirque“ („Tsirkuseparaad).[3] Maali „Jeune femme se poudrant“ („Noor naine puuderdamas“) modelliks tema elukaaslane Madeleine Knobloch.[3]

Seurat’ loomingust on säilinud kaheksa suurt maali, üle 60 väiksema maali, ligi 170 puitpaneeli, umbes 500 joonistust ja mitu visandivihikut.[1][2] Seurat huvitus terve oma karjääri jooksul kunstiteooriatest ja optilistest illusioonidest, kuigi kujutlust Seurat’st kui teadlasest peetakse tänapäeval suuresti ülevõimendatuks.[1] [2] Tema kaasaegsed kirjeldasid teda kui äärmiselt distsiplineeritud ja keskendumisvõimelist kunstnikku, kes, tegi iga päev valmis teatud tüki maalist, millega ta töötas.[3]

Puäntillism ja divisionism[muuda | muuda lähteteksti]

Puäntillism on maalitehnika, mille lõi Georges Seurat koos oma õpilase ja järgija Paul Signaciga 1880ndatel aastatel.[4] Selle tehnikaga kantakse puhtad värvid lõuendile väikeste punktitaoliste pintslitõmmete või täpitamisega, mis kaugelt vaadates kokku sulanduvad.[4] Georges Seurat’d mõjutas keemiku ja värviteoreetiku Michel-Eugène Chevreuli avastus, et kaht erinevat värvi vaibakiudu võivad kõrvuti asetsedes paista hoopis kolmanda värvina.[5] Lisaks tutvus Seurat ka teiste kaasaegsete värviteoreetiliste uuringutega, mis tegelesid komplementaarvärvide ja nende tajumise optiliste reeglitega.[3]

Pärast teaduslike uuringutega tutvumist lõid Seurat ja Signac omaenda värviteooria ja -tehnika. Nad leidsid, et kui maalikunstnik kannab kindlate reeglite järgi pintsliga lõuendileerinevaid puhtaid primaarvärve, näeb silm neid kaugelt vaadates teise tooni ja heledusega.[3] Näiteks paistavad sinised ja kollased värvitäpid kaugelt rohelisena.[3]

Algselt nimetas Seurat tehnikat kromoluminarismiks, aga siis nimetas selle ümber divisionismiks. Tänapäeval tuntakse seda tehnikat peamiselt Signacilt nime saanud puäntillismina.[3] Puäntillismi kasutasid neoimpressionistid, kelle loomingut kutsus Camille Pissarro „teaduslikuks impressionismiks“.[3] Neoimpressionistid erinesid impressionistidest peamiselt oma aeglase töömeetodiga, mis nõudis pikemat ettevalmistust.[3] Kuna puäntillismi reeglid ei lasknud tekkida isiklikul hästi eristataval stiilil, eristatakse erinevaid neoimpressioniste peamiselt teemade järgi, mida nad maalisid, ja selle järgi, kas kalduti pigem realismi, impressionismi või sümbolismi poole.[3] Seurat’ ja Signaci maalitehnika esimesed neoimpressionistlikud järgijad olid Angrand, Albert Dubois-Pillet, Henri-Edmond Cross, Maximilien Luce ja Lucien Pissarro.[3]

Peateosed[muuda | muuda lähteteksti]

"Asnièresi suplejad"
„Pühapäevane pärastlõuna La Grande Jatte’i saarel“

Seurat’ esimene suur maal oli 2x3 meetri suurune „Une Baignade, Asnières“ ehk „Asnièresi suplejad“.[3] Impressionistidest erinevalt valmistas Seurat maali ette kaua ja põhjalikult. Maali ettevalmistuseks tegi ta 14 õlietüüdi ja mitmeid joonistusi, mis 1884. aastaks vormus tema esimeseks divisionistlikkus tehnikas loodud maaliks.[3] „Asnièresi suplejad“ kujutab tolleaegsete tehasehoonete lähistel asuvat supluskohta, kus käisid vaesemad inimesed, kes ei jaksanud osta rongipiletit Argenteuil’isse või Bougivali.[3] Pildi ruumilisust vähendavad inimkehade geomeetrilisus ning taeva ja mere ühetaolisus.[3] Pildil olevate inimeste kehad paistavad olevat ümbritsetud teravate piirjoontega, mis koosnevad tegelikult eri värvi tihedad tihedatest väiksed väikestest pintslitõmmetest.[3]

Seurat’ üheks peateoseks peetakse 1886. aastal valminud „Un dimanche après-midi à l'Île de la Grande Jatte“ („Pühapäevane pärastlõuna La Grande Jatte’i saarel“), mis kujutab inimesi jõudeolekus aega veetmas saarel, kus Seurat maalides palju aega veetis.[1][3] Kuigi tundub, et maal koosneb ainult väikestest täpikestest, varieerub maali pind aga väikestest täppidest pikkade pintslitõmmeteni.[2] Ka ei mängi selle maali puhul tegelikult rolli optiline illusioon, kus kaks erinevat värvi paistavad kõrvuti olles kolmanda värvina, vaid katkiste värvide kasutamine, mida Seurat Delacroix’lt õppinud oli.[2] Seurat’ mitmevärviliste pintslitõmmete all on tegelikult erinevad variatsioonid lokaalvärvidest, mis teiste värvide peale lisamisel moodustavad kontrasti – heledad värvid muutuvad heledamaks ja tumedad tumedamaks.[2]

Seurat valmistus maali jaoks põhjalikult, tehes erinevaid väiksemaid maastikumaale, kus harjutas valguse ja varju kujutamist ning ligi 27 joonistust, 27 paneeli ja kolm maali nii lõpliku maali erinevatest osadest kui ka tervest kompositsioonist.[2][3] Lõpliku maali puhul kasutas Seurat Pissarro soovitatud pigmente, mis aga ebastabiilseks osutusid.[2] Juba kuue aasta möödudes oli smaragdroheline muutunud oliiviroheliseks ja päikesevalguses helklevad heleoranžid laigud murul olid läinud pruuniks.[2]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Georges Seurat, kes kasvas kodanlikus peres ja sai traditsioonilise kunstihariduse, otsustas jätta kõrvale klassikalised kunstitraditsioonid ja lõi oma järjepideva töömeetodi ja värviteooriatega tutvumise abil uue maalitehnika ning pani aluse prantsuse neoimpressionistlikule rühmitusele.

Seurat’ eluajal ulatus ta mõju ka Belgiasse, kus tegutses rühmitus Les Vingt, kelle eesmärgiks oli propageerida uut, innovaatilist kunsti.[2] Seurat’ maali „Un dimanche après-midi à I'Île de la Grande Jatte“ esitleti Les Vingt’i näitusel juba 1887. aastal.[3] Belgia kunstnike jaoks tähistas joonte asendamine punktidega konventsionaalsetest normidest vabanemist.[3] Les Vingt mängis olulist rolli neoimpressionismi rahvusvahelises levikus.[3]

Kuigi puäntillism jäi keskseks maalitehnikaks ainult paari üksiku kunstniku jaoks, sai see oluliseks värvide lammutamise tõttu, mis hilisemaid kunstivoole mõjutas.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 Courthion, P. "Georges Seurat". Encyclopedia Britannica.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 Herbert, R., Cachin, F., Distel, A, Stein, S.A., Tinterow, G. (1991). "Georges Seurat, 1859-1891". New York: The Metropolitan Museum of Art.
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 3,22 3,23 3,24 3,25 3,26 3,27 3,28 Walther, I. F (2013). Impressionism 1860-1920. Bibliotheca Universalis.
  4. 4,0 4,1 Britannica, T. Editors of Encyclopaedia (2016). "Pointillism". Encyclopedia Britannica.
  5. Costa, A. B (2021). "Michel-Eugène Chevreul". Encyclopedia Britannica.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]