Henri Matisse

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Henri Matisse
Portrait of Henri Matisse 1933 May 20.jpg
Henri Matisse 1933. aastal
(Foto: Carl van Vechten)
Sünninimi Henri Émile Benoît Matisse
Sünniaeg 31. detsember 1869
Sünnikoht Le Cateau-Cambrésis, Prantsusmaa
Surmaaeg 3. november 1954 (84-aastaselt)
Surmakoht Nice, Prantsusmaa
Rahvus prantslane
Tegevusala maalikunst, skulptuur
Kunsti õppinud Académie Julian,
École des Beaux-Arts
Kunstivool impressionism, neoimpressionism, fovism, postimpressionism

Henri Émile Benoît Matisse (31. detsember 1869 Le Cateau-Cambrésis, Prantsusmaa3. november 1954 Nice, Prantsusmaa) oli prantsuse kunstnik, üks fovismi rajajaid ja ilmekamaid esindajaid.

Matisse tegi koostööd paljude tuntud kunstnikega, nende seas Gustave Moreau, Pablo Picasso, Georges Braque’i, Raoul Dufy ja Maurice de Vlaminckiga, ning katsetas paljude kunstistiilide ja -tehnikatega. Matisse oli üks modernismi mõjukamaid kunstnikke.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Henri Matisse sündis 31. detsembril 1869 Kirde-Prantsusmaal Le Cateau-Cambrésis’s, kust ta isa Émile Hippolyte Matisse ja ema Anna Héloise Matisse (neiupõlvenimega Gérard) olid pärit. 1871. aastal kolis pere Bohain-en-Vermandois’sse ning hakkas seal pidama toidupoodi, kus oli ka seemne- ja värviosakond. Matisse’i isa oli kasvatuses karmikäeline ning tema jaoks oli iseenesestmõistetav, et poeg võtab ühel päeval ta ameti üle. Kehva tervise ja teistsuguste huvide tõttu kujunes Henri Matisse’i elu aga teistsuguseks.

Aastatel 18821887 õppis Matisse Henri Martini nimelises koolis Saint-Quentini linnas ning suundus seejärel kaheks aastaks Pariisi Ülikooli õigusteadust õppima. Tal kaalus ka apteekrina töötamise võimalust, kuid aastal 1889 asus siiski tööle juristi abina Saint-Quentinis.[1]

Matisse ei näidanud lapsena välja erilist kunstiannet ega ka suurt huvi kunsti vastu. 1889. aastal hakkas ta käima joonistuskursustel professor Croisé käe all Quentin de la Touri nimelises kunstikoolis. Aastal 1890, kui ta oli suurema osa aastast pimesoolepõletiku tõttu voodiravil, tõi ema talle karbitäie värve, et ta saaks oma aega sisustada. Alles siis, 20. eluaastates, avastas ta endas küllaltki ootamatult kunstikutsumuse.[1]

Matisse naasis 1890. aasta vahetuse paiku Pariisi, et Académie Julianis võtta tunde akadeemiliselt maalikunstnikult William-Adolphe Bouguereault ning valmistuda École des Beaux-Artsi sisseastumiseksamiteks. Bouguereau küll esitas Matisse’i kandidaadiks, kuid ta ei läbinud eksamit. Matisse käis ka École des Arts Décoratifis, kus tal tekkis pikaaegne sõprus maalikunstnik Albert Marquet’ga.[1]

1890. aastate alguses tutvus Matisse oma tulevase abikaasa Amélie-Noémie-Alexandrine Parayre’iga. 1894. aastal sündis Matisse’il tütar Marguerite, kelle ema oli Matisse’i modell Caroline Jablaud.[1]

1985. aasta märtsis läbisid Matisse ja Albert Marquet edukalt École des Beaux-Artsis eksami ning nad immatrikuleeriti sümbolistliku kunstniku Gustave Moreau õpilastena. Noored kunstnikud olid Moreau stuudiot sageli külastanud juba aastast 1893. Õpilasena vaimustus Matisse impressionismist. See ei valmistanud ta sümbolistist õpetajale heameelt, kuid nende vastastikune austus püsis ning Moreau hindas oma õpilast kõrgelt. Näiteks kui 1897. aastal esitleti Matisse’i teost "Lõunalaud" (La Desserte; asub erakogus) Rahvussalongis (Salon de la Nationale), siis oli Moreau üks esimestest, kes kaitses oma õpilase loomingut kriitikute ees.[1] 

1898. aastal abiellus Matisse Amélie Parayre’iga[1] ning nad kolisid naise vanemate juurde Toulouse’i. 1899. aastal sündis neil poeg Jean ja aasta hiljem teine poeg Pierre.

Pärast Moreau surma 1899. aastal osales Matisse viimast korda oma teostega Rahvussalongi näitusel ning katkestas oma õpingud École des Beaux-Artsis. Matisse oli püüdnud õpinguid jätkata, kuid Moreau asemele tulnud Fernand Cormon oli nõudnud, et ta lahkuks (koos Marquet’ ja Charles Camoiniga) kohe ateljeest, sest ta vanus ületas õpilaste vanusepiiri 30 eluaastat. Selle järel naasis Matisse lühikeseks ajaks Académie Juliani ja liikus sealt edasi vast asutatud kunstikooli, kus õpetas Auguste Rodini sõber, sümbolistlik kunstnik Eugène Carrière. Matisse tutvus seal André Derainiga, kes omakorda tutvustas talle Maurice de Vlamincki. 1899. aastal osales ta ka õhtustel skulptuurikursustel. Sel perioodil valmis Matisse’il mitu natüürmorti, akti ja skulptuuri.[1]

1900. aastal kolis Matisse kogu perega Pariisi, kus ta hakkas tegelema maalimisega ning ta abikaasa asus pidama kübarapoodi, lapsed jäeti aga tihti vanavanemate hoolde. Matisse’i teoste ja ka kübarate müük ei läinud hästi ning neil tekkisid rahalised raskused. Matisse oli sunnitud vastu võtma tellimustöid, millest üks oli näiteks koos Marquet’ga Grand Palais’ dekoreerimine Pariisis aastal 1900.

1900. aastatel pani Matisse koos kunstnik André Derainiga aluse foovide liikumisele. Rühmituses osalesid ka Georges Braque, Raoul Dufy ja Maurice de Vlaminck, liikmed nimetasid endi inspireerijaks Moreaud. 1904. aastal toimus Ambroise Vollardi galeriis Matisse’i esimene isikunäitus, kuid see ei olnud väga edukas. 1905. aastal järgnes foovide ühisnäitus Sügissalongis (Salon d’Automne). Seal esitles Matisse maali "Naine kübaraga" (La femme au chapeau; asub San Francisco moodsa kunsti muuseumis).

1904. aasta suve veetis Matisse Paul Signaci villas Saint-Tropez’s,[2] kus ta stiil muutus heledamaks ja ekspressiivsemaks. Selle aasta looming oli neoimpressionistlik.

Aastatesse 19061917 jääb Matisse’i loominguline tippaeg. Matisse hindas kõrgelt Vincent van Goghi, Auguste Rodini, Paul Gauguini ja Paul Cézanne’i loomingut ning rahalise olukorra paranemise järel soetas nende teoseid ka oma kogusse.

Aastal 1906 tutvus Matisse Pablo Picassoga, kes tutvustas talle Aafrika skulptuuri. Samal aastal tegi Matisse reisi Alžeeriasse, et tutvuda lähemalt Aafrika kunsti ja primitivismiga. Järgmisel aastal vahetasid Picasso ja Matisse omavahel maale ning neist said eluaegsed sõbrad, aga ka rivaalid.[3] 1909. aastal lahkus Matisse Pariisist ning ostis maja Issy-les-Moulineaux’s, kuhu ehitas endale ka stuudio. 1911. aastal veetis ta Münchenis nähtud islami kunstist inspiratsiooni saanuna kaks kuud Hispaanias moori kunstiga tutvudes; 1912. ja 1913. aastal külastas ta Marokot ning see kajastus ta ka loomingus, näiteks hakkas ta värvina kasutama musta tooni ja intensiivsemat värvigammat. Selle muutuse heaks näiteks on "Punane ateljee" (L’Atelier rouge, 1911; asub New Yorgi moodsa kunsti muuseumis).

1914. aastal, kui puhkes Esimene maailmasõda, soovis Matisse vabatahtlikult sõjaväeteenistusse astuda, kuid ta soov lükati tagasi.[1]

1917. aastal kolis ta elama Nice’i. Järgneva kümnendi loomingut iseloomustab tema käekirja pehmemaks muutumine. 1922. aastal alustas ta litograafiate tegemist. Järgnenud Teise maailmasõja algusaega jääb abielulahutus, üürike naasmine Pariisi ja emigreerumisplaanid. Kirjas New Yorgis elavale pojale Pierre’ile, kes oli anunud teda riigist lahkuma, põhjendas ta oma keeldumist: "Mulle tundus, et sellisel juhul ma põgeneksin. Kui igaüks, kes on Prantsusmaa jaoks väärtuslik, lahkuks siit, siis mis Prantsusmaast järele jääks?" Kuigi riik oli okupeeritud, sai Matisse osaleda näitustel ja tegeleda loominguga.[4]

1941. aastal diagnoositi Matisse’il maovähk. Haiguse ja operatsioonide mõjul tekkinud liikumise piiratuse tõttu hakkas ta tegelema nn kollaažidega (nn decoupage), millest arendas välja mahukaid seinateoseid. Ta oli ka varem kollaažiga kokku puutunud, näiteks oli seda kasutanud 1930. aastatel maalide eeltöödes.[5] 1948. aastal alustas ta uudses tehnikas Vence’i Roosikrantsi kabeli dekoreerimist.

Sel ajal koondati ka esimesi Matisse’i loomingu kogusid: aastatel 19461947 pandi Musée National d’Art Moderne’is alus Matisse’i kollektsioonile ning 1952 avati Matisse’i muuseum Le Cateaus.[1]

3. novembril 1954 suri Matisse infarkti tagajärjel 84-aastasena. Ta on maetud Nice’i lähedale Cimiezi kalmistule.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Henri Matisse’i loometeed iseloomustab stiilide ja kunstivormide vahel liikumine. Stiilidest on ta looming mõjutusi saanud realismist, impressionismist, neoimpressionismist, postimpressionismist, Aafrika ja islami kunstist; vormiliselt tegeles ta maali, skulptuuri, kollaaži ja illustratsioonidega. Sellise eklektilisuse tulemusena on ka ta looming väga mitmekülgne.

Matisse’il kulus aastaid oma stiili ja suuna leidmiseks. Õpetaja Gustave Moreau käe all sai ta selgeks joonistamise ja kompositsiooni põhitõed; impressionismi kaudu õppis mõistma puhaste värvide mõju; Paul Cézanne’i loomingut tundma õppides sai aru, et maal peab olema selge kompositsiooniga. Kunstis oma koha leidmine ei olnud tema jaoks kerge ning ta kaalus ka mitu korda üldse maalimise hülgamist.[5]

  • 1895. aasta suvel kunstnik Émile Auguste Wéryga reisides avastas Matisse impressionismi. Reisilt naasnud, uuenes ta värvikasutus: ta hakkas värve valima prismat läbiva valguse vikerkaarespektrist. Hea näide sellest perioodist tema loomingus on "Lõunalaud" (Le Dessert; 1897; asub erakogus).
  • Vahetult pärast abiellumist 1898. aastal reisis Matisse koos naise Améliega Londonisse, et tutvuda maastikumaalija J. M. W. Turneri loominguga. Pärast reisi kolis ta Korsikale, kus tas tärkas huvi maastikumaalide, interjööride ja natüürmortide vastu.[1] Tuntumaid maale sellest ajast on "Roosa sein" (Le Mur rose, 1898; asub Frankfurdi juudi muuseumis).
  • Aastatel 1900–1904 oli Matisse’i üks peamisi mõjutajaid impressionist Paul Cézanne. Hea näide sellest on ta maal "Meesmodell" (1900).
  • 1905. aastal korraldasid foovid Matisse’i eestvedamisel Sügissalongis murrangulise näituse. Foovide jaoks oli tähtsal kohal värvides peituv elu ja kirkus, Matisse pidas looduse täpsest jäljendamisest olulisemateks hetkeemotsioone ja värve, sealhulgas värvide kontraste. Rühmitus hindas naasmist kunsti põhitõdede ja puhtuse juurde.[2] Fovistlikke maale on nimetatud ka värvide mässuks. Uus värvikäsitlus oli alguses nii harjumatu, et rühmitusse liikmeid hakati nimetama foovideks ehk "metsloomadeks" (pr fauves).[5] Matisse’i tuntumad fovistlikud maalid on "Sinine akt" (Nu bleu, Souvenir de Biskra, 1907; asub Baltimore’i kunstimuuseumis) ja "Collioure’i vaade" (Les Toits de Collioure, 1905; asub Ermitaažis).
  • Aastal 1905 hankis Matisse ateljee Pariisis Sèvres’i tänaval. Sellesse aega kuuluvad tuntumad maalid on "Roheline triip" (ka "Madame Matisse", La Raie verte; asub Taani rahvusgaleriis Kopenhaagenis) ja "Elurõõm" (Le Bonheur de vivre, 1905–1906; kuulub Barnesi fondi Philadelphias).
  • Aastal 1909 tellis Moskva ärimees ja kunstikollektsionäär Sergei Štšukin Matisse’ilt teosed "Tants" (La Danse II, 1910; asub Ermitaažis) ja "Muusika" (La Musique, 1910; asub Ermitaažis), millest said ühed Matisse’i tuntumad teosed. 1911. aastal reisis ta Moskvasse, kus kohtus Štšukiniga ja tutvus ikoonikunstiga.[1]
  • Matisse’i viimane teos oli vitraaž, mille tellis Nelson Rockefeller oma ema Abby Aldrich Rockerfelleri mälestuseks.[6] Teos viidi lõpule 1956. aastal.

Näitused[1]

  • 1896 osalemine Salon de Societé Nationale’i näitusel
  • 1987 osalemine Salon de la Nationale’i (Rahvussalongi) näitusel
  • 1901 ja 1905 osalemine Salon des Indépendantsi (Sõltumatute salongi) näitusel
  • 1902 osalemine näitusel Berthe Weilli galeriis
  • 1903–1905, 1907 ja 1910 osalemine Salon d’Automne’i (Sügissalongi) näitusel
  • 1904 esimene isikunäitus Ambroise Vollardi galeriis
  • 1908 näitused New Yorgis, Moskvas ja Berliinis
  • 1910 retrospektiivnäitus Bernheim-Jeune’i galeriis Pariisis
  • 1913 näitusel Maroko reisidest inspireeritud teosed Pariisis, "Armory Show" New Yorgis ja "Secession" Berliinis
  • 1914 näitus Berliinis
  • 1915 näitus New Yorgis
  • 1918 ühisnäitus Pablo Picassoga
  • 1919 näitused Pariisis ja Londonis
  • 1923 vene kollektsionääride Sergei Štšukini ja Ivan Morozovi kogude näitus
  • 1924 retrospektiiv Kopenhaagenis
  • 1931–1933 retrospektiivid Berliinis, Pariisis, Baselis ja New Yorgis
  • 1945 ühisnäitus Pablo Picassoga Victoria ja Alberti muuseumis Londonis
  • 1948 retrospektiiv Philadelphias
  • 1953 kollaažinäitus Pariisis, skulptuurinäitus Londonis

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Michael Essers, Volkmar Hulse (2006). Matisse. Köln: Taschen. ISBN 382285977X
  2. 2,0 2,1 Frédérick Brill (1967). Matisse. O.D.E.G.E.. 
  3. Jack D. Flam (2003). Matisse and Picasso: The Story of Their Rivalry and Friendship. Westview. ISBN 081339046X
  4. Hilton Kramer. "Art & politics in the Vichy period". The New Criterion, 1992. Vaadatud 3. veebruaril 2021.
  5. 5,0 5,1 5,2 John Russell (1969). The World of Matisse, 1869–1954. Little, Brown and Company. ISBN 0316509418
  6. Hillary Spurling (2005). Matisse The Master. A Life of Henri Matisse: The Conquest of Colour: 1909–1954. Knopf. ISBN 0679434291

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]