Väike prints

See on A-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Allikas: Vikipeedia
"Väike prints"
Originaali pealkiri Le Petit Prince
Autor Antoine de Saint-Exupéry
Tõlkija Ott Ojamaa
Illustreerija Antoine de Saint-Exupéry
Keel prantsuse
Žanr muinasjutt
Kirjastaja Reynal & Hitchcock (originaal)
Eesti Riiklik Kirjastus (eesti keeles)
Ilmumisaeg 1943 (originaal)
1960 (eesti keeles)
Lehekülgi 69

"Väike prints" (prantsuse keeles "Le Petit Prince") on prantsuse kirjaniku ja lennunduspioneeri Antoine de Saint-Exupéry 1943. aastal ilmunud kirjandusteos.

Tegemist on loetuima ja tõlgituima prantsuskeelse jutustusega[1], mis on ilmunud umbes 300 keeles ja murdes,[2] sealhulgas eesti ja setu keeles. Raamatut on müüdud üle 200 miljoni eksemplari.[3]

Saint-Exupéry (1900–1944, "Mort pour la France"[4]), endine sõjaväelendur ja hinnatud kirjandusauhindade laureaat (Prantsusmaal Grand Prix du Roman ja USA-s National Book Award)[5], kirjutas ja illustreeris käsikirja USA-s, kuhu ta pages II maailmasõja ajal[6].

Raamat esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse kohta, kutsudes kaasa mõtlema üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle.

Jutustusest on aastakümnete vältel loodud mitmeid mugandusi, sealhulgas kuuldemänge, filme, teatri- ja balletilavastusi.[7][8]

Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka ning prantslased hääletasid selle 2000. aastal 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks.[9]

Filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

Saint-Exupéry looming on pigem õhuline ja kaldub allegooriasse. Tema kirjutamise stiili on mõnikord nimetatud ka "luuleliseks proosaks". "Väike prints" omandas ikoonilise tähenduse rahututel 1960ndatel ja 1970. aastate alguses.[10].

Näiliselt lasteraamatuna kirja pandud "Väike prints" esitab sügavamõttelisi ja idealistlikke tähelepanekuid elu ja inimloomuse üle. Loo keskne mõte on peidetud sõnadesse, mille rebane lausub printsile: "On ne voit bien qu'avec le cœur. L'essentiel est invisible pour les yeux." ("Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu")[11].

Prantsuse filosoof Jean-Philippe Ravoux on "Väikest printsi" analüüsides leidnud, et see meenutab meile iga kogetud hetke hindamatut väärtust ja oleviku tähtsust. See on lugu, mis õpetab meile, et minnes tagasi lapsepõlve, on meil võimalik avastada elu põhiolemus – asjad, mis on nähtamatud silmale, kuid tunnetatavad südamega. Ravoux väidab, et Saint-Exupéry vastandub väikese printsi kaudu eksistentsialistlikule uskumusele, mis väidab, et kuna surm on kindel, siis on mõttetu ka kirglik elu.[12]

Elavat vastukaja on tekitanud arutelu selle üle, kellele raamat on mõeldud. Ühed väidavad, et see on kirjutatud lastele, teised jälle, et täiskasvanutele. Kirjandusteadlane Howard Scherry usub, et Saint-Exupéry kavandas jutustust lapselikus võtmes autobiograafiana, kus kaasaegseid kehastavad antropomorfsed tegelased.[13]

Süžee[14][muuda | muuda lähteteksti]

Väikest printsi kujutav grafiti

Loo alguses räägib jutustaja traumaatilisest kogemusest lapsepõlves, mille tulemusena ta võõrdus joonistamisest ja hakkas lenduriks. Nimelt soovitasid suured inimesed jätta kinniste ja lahtiste boamadude joonistamine sinnapaika ja tegeleda pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatikaga. Ühel rännakul tabab suurte inimeste hulgas üsna mõistlikuks peetud mehe lennukit rike ja mees on sunnitud tegema hädamaandumise Sahara kõrbes. Seal kohtab ta uue päeva tõusu ajal väikest printsi, kes palub endale joonistada lamba. Lendur ebaõnnestub, kuna ükski joonistustest ei ole piisavalt hea. Meeleheitel joonistab ta lõpuks kasti ja väidab, et lammas on seal sees. Üllatuseks oli prints just seda soovinud.

Jutuajamiste käigus tutvustab prints oma koduplaneeti, mis on vaevalt suurem kui maja. Seal on kolm vulkaani (kaks neist aktiivsed, üks kustunud). Kolmandal päeval sai jutustaja teada, et selle planeedi mullapind kubiseb hirmsate ahvileivapuude seemnetest, millest tõusnud võrseid prints igal hommikul kitkub. Jutustaja arvab, et see planeet on asteroid B-612.

Väike prints armastab päikeseloojanguid ja ühtainust roosi, mis sündis ühel hommikul koos päikesega. Viiendal päeval saab jutustaja teada väikese printsi elusaladuse: mis saab siis kui joonistatud lammas tema üheainuma lille maailmas, keda ta tunneb, ära sööb. Jutustaja püüdis Maa peal olevat nutvat printsi lohutada ja ütles talle: "Lill, keda sa armastad, ei ole hädaohus... Joonistasin talle suukorvi, sellele sinu lambale...". Õige pea hakkab lill oma pisut pirtsaka enesearmastusega printsi piinama ja too otsustab planeedilt lahkuda, enne lillega jumalaga jättes.

Iisraelis asuv skulptuur "Väikese printsi" tegelasest laternasüütajast

Et endale tegevust leida ja õppida külastab prints kuut asteroidi 325, 326, 327, 328 ja 329, mis kõik on asustatud väikese printsi jaoks veidrate tegelastega. Esimesel elas alamateta kuningas, järgmisel uhkeldaja, ülejärgmisel joodik, neljandal ärimees ning viiendal laternasüütaja koos laternaga. Kuuendal planeedil elab ja tegutseb geograaf, kes palub printsil kirjeldada oma planeeti. Kui too mainib roosi, teatab geograaf, et lilli ta üles ei märgi. "Lilled on üürikesed," ütleb ta. Siinkohal tabab printsi esimene kahetsushoog, et jättis oma üürikese nelja okkaga roosi üksinda koju.

Geograaf soovitab külastada planeeti Maa, millel on hea maine.

Seitsmendal planeedil, geograafi poolt soovitatud Maal, kohtab väike prints esimesena hõbedakarva võru liiva sees liigutamas. Maoga vesteldes sai väike prints teada, et on kukkunud Aafrikasse – Sahara kõrbesse. Väikest printsi hämmastas mao haprus, madu oli peenike kui sõrm ja ilma jalgadeta. Madu see aga ei häirinud, enesekindlalt lausus madu: "Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kust ta on võetud.". Maol on väikesest puhtast tähe pealt tulnud printsist kahju, mispeale pakub ta oma teenuseid, väites enesel olevat jõudu ja võimu aidata printsi ühel päeval, kui too tunneb igatsust oma planeedi järele.

Järgmisel hetkel kõnetab prints kõrbelille ja uurib tema käest, kus on inimesed? Lill vastab, et kunagi palju aastaid tagasi nägi ta neid, aga ei või iial teada, kus nad parajasti on. "Tuul ajab neid kord siia, kord sinna. Neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks," lausub lill.

Väike prints ronib kõrge mäe otsa, et näha korraga tervet planeeti ja kõiki inimesi, kuid näeb ei vaid kaljuteravikke. Tema hõigetele vastab kaja.

Lõpuks avastab prints teeraja, mis juhatab roosiaeda. Ta on õnnetu, sest tema roos oli jutustanud, et on ainuke omataoline maailmas. Siin aga on neid viis tuhat, ja kõik ühesugused. Prints heidab rohule ning puhkeb nutma.

Ilmub välja rebane, kes palub end taltsutada. Rebasega jumalaga jättes, väidab rebane, et usaldab taltsutajale oma lihtsa saladuse: "ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Edasi rääkis rebane, et printsi roos on tõeliselt eriline ja ainulaadne, sest see on ainus, keda prints armastab. "Aeg, mis sa oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosi nii tähtsaks," ütleb ta.

"Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest...".

Maal kohtab prints veel rööpaseadjat ja kaupmeest. Rööpaseadja räägib printsile, kuidas reisijad ruttavad pidevalt ühest kohast teise olemata kunagi rahul selle üle, kus nad on. Kaupmees tutvustab aga täiuslikke tablette, mis kustutavad janu ning aitavad sellega inimestel säästa nädalas 53 minutit. "Kui minul oleks viiskümmend kolm minutit aega, siis ma sammuksin üsna tasakesi allika poole...," ütleb prints.

Jutustus jõuab otsaga tagasi lendurini, kes on nädal aega üritanud oma lennumasinat korda saada. Valitseb tappev janu. Printsi abiga leiab ta kaevu. Hiljem kohtab jutustaja printsi arutlemas ühega neist kollastest madudest, kes sulle kolmekümne sekundiga otsa peale teevad, tolle mürgi headuse üle, et mitte koju pöördudes pikalt piinelda.

Prints jätab südamlikult hüvasti ja tahab säästa lendurit hingevalust, väites, et kuigi see näib nii, siis tegelikult ta ei sure. "Ma ei saa keha kaasa viia. See on liiga raske," ütleb prints.

Jutustus lõppeb visandiga, mis kujutab kõige kaunimat ja kõige kurvemat maastikku maailmas. Just siin ilmus väike prints Maale ja siit ta kadus.

„ Kui siis üks laps tuleb teie juurde, kui ta naerab, kui tal on kuldsed juuksed, kui ta teie küsimustele ei vasta, siis te kindlasti aimate, kes ta on. Olge siis kena, ärge laske mul nii väga kurvastada! Kirjutage mulle kohe, et ta on tagasi tulnud... “

Inspiratsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmused ja tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Saint-Exupéry õnnetusse sattunud Caudron C-630 Simouni kõrval Sahara kõrbes 1935. aasta 30. detsembril. Ees ootab neli päeva katsumusi kõrbes

Jutustus hargneb kõrbes, kus loo jutustaja, lendur, on sunnitud lennuki rikke tõttu tegema hädamaandumise. See viitab selgelt Saint Exupéry enda kogemusele, mida ta kirjeldab üksikasjalikult 1939. aastal ilmunud raamatus "Terre des hommes"[15] (eesti keeles "Inimeste maa", ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1958. aastal[16]).

Pärast 18 tundi ja 36 minutit väldanud lendu tegid Saint-Exupéry ja tema kaaspiloot André Prévot 1935. aasta 30. detsembril kell 14.45 hädamaandumise Sahara kõrbes. Lendurid püüdsid ületada kiirusrekordit Pariisi–Saigoni lennul, mis toonuks neile auhinnarahana 150 000 franki. Lennukina kasutasid nad Caudron C-630 Simouni ja arvatav hädamaandumise koht oli Wadi el Natruni oru lähedal, mitte kaugel Niiluse deltast. Vaatamata suurele vedelikukaotusele õnnestus meestel ime kombel ellu jääda. Nende kaardid olid algelised ja ebatäpsed. Ekseldes liivadüünide vahel vaid mõne viinamarja, termose kohviga, ühe apelsini ja pisku veiniga, oli lenduritel kasutada vaid päeva jagu vedelikku. Mõlemad hakkasid nägema terendusi, millele järgnesid värvikad hallutsinatsioonid. Kolmandaks päevaks olid mehed vedelikupuudusest nii kurnatud, et lakkasid higistamast. Lõpuks, neljandal päeval, avastas kaamelil ratsutav beduiin nad ja päästis mehed surmast.[8]

Postilennuki piloodina Põhja-Aafrikas Sahara kõrbes lennates nägi Saint-Exupéry fennekrebast, kes tõenäoliselt inspireeris teda looma jutustusse rebase tegelaskuju. Kirjas õe Didile Lääne-Sahara Juby neemelt, kus Saint-Exupéry oli 1928. aastal lennuposti vahemaandumisjaama juht, jutustab ta vaimustunult kodustatud fennekrebase kasvatamisest.

Consuelo de Saint-Exupéry, kirjaniku abikaasa

Mitmed teadlased usuvad, et printsi lemmiku, edeva roosina, kujutas autor tõenäoliselt oma El Salvadori päritolu abikaasat Consuelo de Saint Exupéryd [17]. Printsi väike koduplaneet on inspireeritud väikeriigist El Salvadorist, mis on tuntud vulkaanide rohkuse tõttu. Hoolimata vastuolulisest abielust kandis Antoine Consuelot südames ja kujutas teda kui roosi, kes vajab kaitset ja hoolt. Saint-Exupéry truudusetust ja kõhklusi abielu suhtes sümboliseerib ääretu rooside väli, mille prints avastab teekonnal Maale. Tark rebane, kelles nähakse autori lähedast sõpra Sylvia Hamilton Reinhardtit New Yorgist, ütleb printsile, et tema roos on ainulaadne ja eriline, sest see on ainus, keda prints armastab [17]. Arvatakse, et jutustuse kõige tähendusrikkama lause – "ainult südamega näed hästi" – soovitas autoril kirja panna just Reinhardt.

On arvatud, et printsi planeeti ähvardavad ahvileivapuud on kujund, millega autor tähistas natsismi.[17] Väikese printsi rahustav jutt, et tema surev keha on vaid tühi kest, sarnaneb aga sõnadega, mille Antoine Saint-Exupéry noorem vend François oli lausunud oma surivoodil: "Ära muretse. Minuga on kõik korras. Ma ei saa seda aidata. See on minu keha" [18].

Kirjanduslikku võtet esitada filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare Maad külastava maavälise olendi muljetena on kasutanud ka filosoof ja satiirik Voltaire oma klassikalises loos Mikromegas (1752).

Prints[muuda | muuda lähteteksti]

Saint-Exupéry võis printsi tegelaskujuks ammutada inspiratsiooni omaenda lapsepõlvest, kuna sõbrad ja vanemad panid talle tema kuldsete lokkide tõttu nimeks Le Roi-Soleil ('päikesekuningas'). Arvatud on ka seda, et väikse printsi prototüübiks võis olla filosoof Charles De Konincki kaheksa-aastane poeg Thomas, keda autor kohtas 1942. aastal Kanadas Quebecis ja kes avaldas talle muljet nii blondide lokkide kui ka varaküpse arutluskäiguga[19]. Kolmandad väidavad, et inspiratsiooni allikas võis olla hoopis Land Morrow Lindbergh, Ameerika lenduri Charles Lindberghi poeg, kellega Saint-Exupéry puutus kokku Long Islandil.[20]

Saint-Exupéry üks varasemaid kirjanduslikke osutusi väikesele printsile pärineb 1935. aasta 14. mail Moskvast saadetud uudiseraportist. Pariisi päevalehe Paris-Soir erikorrespondendina kirjeldab ta rongireisi Prantsusmaalt Nõukogude Liitu. Hilisööl hiilis Saint-Exupéry oma esimese klassi vagunist kolmanda klassi vagunisse, kus kohtas kössitamas kodumaale naasvaid Poola perekondi. Tema kommentaarid mitte ainult ei kirjeldanud pisikest printsi, vaid puudutasid teemasid, mis leidsid hiljem kajastamist ka filosoofilistes kirjutistes [21]:

„ Istusin näoga magava paarikese poole. Mehe ja naise vahel oli endale õõnestanud pesa ja uinunud laps. Ta pööras end unes ja tuhmis lambivalguses nägin ta nägu. Milline jumalik nägu! Neile kahele on sündinud tõeline kullatükk... See on muusiku nägu, ütlesin endale. See on laps-Mozart. Elu täis ilusaid lootusi. Väikesed printsid legendides ei erine sellest siin. Kaitstud, hoitud, kes iganes ei või sellest lapsest saada. Kui aeda sünnib roos, kõik aednikud rõõmustavad. Nad kaitsevad roosi, hellitavad teda, toetavad teda. Kuid meeste jaoks ei ole aednikke. See väike Mozart kujundatakse selliseks nagu kõik ülejäänud siin maailmas. See väike Mozart on hukka mõistetud. “

br

Jutustuse loomine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajend[muuda | muuda lähteteksti]

Kuus kuud pärast Prantsusmaa langemist seilas Antoine de Saint-Exupéry Lissabonist New Yorki. Ta maabus USAs 1940. aasta viimasel päeval. Saint-Exupéry kavatses tulla Ameerikasse neljaks nädalaks, et veenda USAd alustama sõda Saksamaaga[22], kuid jäi siia rohkem kui kaheks aastaks.[6] Selle kohta, kuidas Saint-Exupéry jõudis "Väikese printsi" kirjutamiseni, on erinevaid tõlgendusi.[23]

Olles 1942. aastal USAs ravil, luges näitleja Annabella Power talle ette Hans Christian Anderseni muinasjutu "Väike merineitsi". See andis Saint-Exupéryle mõtte panna kirja oma jutustus. Samal ajal kinkis teine sõber, René Clair, talle karbi vesivärvidega. Ajastus oli suurepärane: Saint-Exupéry võis nüüd illustreerida loo, mille alged omandasid kuju haigla üksinduses. Ta sai anda elu väikesele tegelaskujule, keda ta oli aastaid kandnud peas.[lisa viide]

Teise versiooni kohaselt küpses mõte panna paberile "Väike prints" 1942. aastal ühel õhtusöögil USA kirjastaja Eugene Reynaliga. Nagu sageli varasematel kordadel kritseldas Saint-Exupéry ka sel õhtul laualinale väljamõeldud tegelaskujusid. Teiste hulgas visandas ta inglitiibadega väikese poisi. Lummatud lapse kujutisest olevat Reynal teinud ettepaneku kirjutada jõuludeks muinasjutu. Ettepanekut toetas ka Eugene Reynali abikaasa Elisabeth, kes lootis, et muinasjutu kirjutamine annab Saint-Exupéryle tagasi meelerahu, mida häiris eemalolek kodumaast. Lisaks haavas kirjanikku vastuoluline poleemika, mis saatis tema mälestuste raamatut "Pilote de guerre" (1942, Lend Arrasesse).[lisa viide]

Kirjutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Bevin House, kus Saint-Exupéry kirjutas 1942. aastal "Väikese printsi"

1941. aasta jaanuarist 1943. aasta aprillini elasid Saint-Exupéryd kordamööda kahes Central Parki katusekorteris New Yorgis[20], seejärel Bevin House häärberis Asharokeni külas, Long Islandil.[24]

Kuigi Saint-Exupéry alustas raamatu kirjutamist oma Central Parki lõunapoolsel küljel paiknenud katusekorteris, hakkas teda peagi häirima New Yorgi müra ja lämmatav suvekuumus. Consuelo eestvedamisel leiti uus kodu – Bevin House, 22 toaga häärber Asharokenis vaatega ookeanile. Kirjanik väljendas esiotsa rahulolematust: "Tahtsin onni, aga sain Versailles' lossi", kuid aja möödudes sukeldus ta töösse ja kodu muutus "... kirjutamise varjupaigaks, parimaks kohaks, mis mul on eales elus olnud."

Saint-Exupéry pühendus raamatu kirjutamisele nii päeval kui ka öösel, turgutades end toonikuga džinni, Coca-Cola, sigarettide ja loendamatute arvustustega sõpradelt ja kaasmaalastelt, kes astusid sisse, et näha oma kuulsat kaasmaalast. Arvustajate hulgas oli ka Šveitsi kirjanik Denis de Rougemont, kes poseeris illustratsiooni jaoks, kus prints lebab kõhuli, jalad kõlkumas taeva poole. De Rougemont aitas hiljem Consuelol kirjutada autobiograafiat "The Tale of the Rose: The Love Story Behind The Little Prince" (Roosi lugu: armastuslugu "Väikse printsi" varjus), mis ilmus Pariisis 2000. aastal [25]. Samuti kirjutas ta biograafia Saint-Exupéryst[26].

"Väike prints" valmis 1942. aasta oktoobris. Käsikirjalise teksti trükkis kirjutusmasinal ümber Saint-Exupéry sekretär Marcelle Bouchu.[13]

Raamatu juhatab sisse pühendus sõbrale, Prantsuse esseistile ja kunstikriitikule Leon Werthile, kellega kirjanik tutvus 1931. aastal. Saint-Exupéry pühendas Werthile ka poliitilise romaani "Lettre à un otage" (1943, "Kiri pantvangile"). "Väikese printsi" pühendust peetakse üheks lummavamaks kirjanduse ajaloos.[27]

Autoril ei olnud võimalust nautida raamatu menu. Antoine de Saint-Exupéry jäi kadunuks aasta pärast esmatrüki ilmumist luurelennul üle Vahemere.[7]

Illustratsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Lugu tervikuks siduvad vesivärvidega illustratsioonid on loodud Saint-Exupéry enda poolt. Sarnaselt käsikirja mustandiga jagas ta vahetevahel lähedastele sõpradele ja kolleegidele ka sketše. Osa neist vedeles kokku kägardatuna ka tema lennuki P-38 Lightningsi kokpiti põrandal. Mõned "Väikese printsi" originaaljoonistused leiduvad New Yorgi kunstniku, skulptori ja eksperimentaalfilmide tegija Joseph Cornelli kogudes.[28] Üks haruldane "Väikese printsi" vesivärvidega joonistatud originaal ilmus imekombel välja 1994. aastal kasutatud raamatute laadal "Jaapanis".[29][30]

Tähistamaks 50 aasta möödumist "Väikese printsi" trükist, korraldas Pierpont Morgani raamatukogu mahuka näituse Saint-Exupéry mustanditest ja kavanditest, mille oli omandanud mitmetest allikatest. Teiste hulgas olid näitusel väljas ka visandid, mille Saint-Exupéry andis oma New Yorgis elavale sõbrale Silvia Hamilton Reinhardtile enne, kui naasis Alžeeriasse, et jätkata teenistust vabastatud Prantsuse õhuväes. Näitusel olid väljas ka mõned joonistused, mille avaldamisest oli autor loobunud. Selliste piltide hulgas oli näiteks visand hirmuäratavatest ahvileivapuudest, kes olid valmis hävitama printsi koduplaneedi. Samuti ei ilmunud raamatus pilt loo jutustajast, abitust piloodist. See jäi tõenäoliselt välja, et mitte anda loole lugeja tähelepanu hajutavat 'täpsust'.[17]

Käsikiri[muuda | muuda lähteteksti]

Autogrammiga "Väikese printsi" käsikirja nagu ka mitmed mustandid omandas 1968. aastal Pierpont Morgani raamatukogu (nüüdisajal Morgan Library & Museum) New Yorgis[9]. Käsikiri sisaldab ka teksti, mis oli maha kriipsutatud ega ilmunud seetõttu esimeses trükis. Lisaks käsikirjale hoitakse muuseumis ka mõningaid autori poolt vesivärvidega visandatud illustratsioone, mis jäid raamatus avaldamata. Raamatukogu tähistas 1993. aastal jutustuse ilmumise 50. aastapäeva Saint-Exupéry loomingu ulatusliku näitusega. Näituseks avaldas USA kirjastus Harcourt Brace "Väikese printsi" mälestustrüki, kus ilmus 20 originaalset illustratsiooni.[31]

Tõlked[muuda | muuda lähteteksti]

"Le Petit Prince'i" on sageli kasutatud prantsuse keele algajate tasemel lugemisraamatuna. 2005. aastaks oli see tõlgitud enam kui 250 keelde ja murdesse, sealhulgas udmurdi, esperanto, aluri jpt keelde [32]. Raamat on üks väheseid tänapäeval, mis on tõlgitud ladina keelde (ladina keeles kannab raamat pealkirja "Regulus vel Pueri Soli Sapiunt").[33][34] 2005. aastal tõlgiti raamat ka Põhja-Argentina põlisrahva toba keelde (pealkirjaga "So Shiyaxauolec Nta'a").[35]

Lingvistid on võrrelnud ühes keeles tehtud eri tõlgete stiili, ülesehitust, sõnakasutust, pealkirju ja genealoogiat. Näiteks 2011. aastaks oli korea keeles avaldatud "Väikesest printsist" 47 trükki. Hiina keeles on ilmunud umbes 50 tõlget (avaldatud nii Hiinas kui ka Taiwanil). Paljud neist kannavad tavapärase "Väikese printsi" asemel pealkirja "Prints tähelt" või "Täheprints"[36]. Uurides sõnakasutust, nimisõnu ja muu sisu sellistes tõlgetes, oskavad lingvistid eristada tõlgete lähteallikat – kas see lähtub prantsuskeelsest originaalkäsikirjast, selle esimesest ingliskeelsest tõlkest, mille tegi Katherine Woods, või arvututest hilisematest tõlgetest[37].

Saint-Exupéry kirjastaja Prantsusmaal Gallimard ei saanud jutustust avaldada enne teise maailmasõja lõppu, kuna autori väljendusrikkad, ent kriitilised kirjutised keelustati varsti pärast seda, kui Natsi-Saksamaa toel tuli Prantsusmaal võimule Vichy valitsus. Enne Prantsusmaa vabastamist levisid Saint-Exupéry kirjutised üksnes põranda all. Nii näiteks ilmus 1943. aasta veebruaris Lyoni salatrükikojas 1000 eksemplari tema bestsellerist "Pilote de guerre" ('Lend Arrasesse'), mis kirjeldas Saksa invasiooni Prantsusmaale.[38]

Setukeelne tõlge

Tõlge eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles ilmus "Väike prints" esmakordselt 1960. aastal Ott Ojamaa (1926–1996) tõlgituna ja Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandena. Kordustrükid on ilmunud veel 1966. aastal (kogumikus "Öine lend"), 1993., 1999., 2002., 2003. ja 2009. aastal.[39] 2017. aastal andis kirjastus Tänapäev välja "Väikese printsi" Sirje Keevalliku tõlkes.

2017. aastal anti välja ka setukeelne "Väike prints" ("Tsillokõnõ prints"). Raamatu avaldas kirjastus Seto Kiri ja tõlkis Lea Ojamets.[40]

Mugandused[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikal Santiagos Tšiilis (2011)

Saint-Exupéry jutustusest on aastakümnete vältel valminud mitmeid mugandusi. Näiteks:

  • Vene helilooja Lev Knipper kirjutas 1964. aastal "Väikesest printsist" ooperi [41], mille kontsertesitus toimus alles 1978. aastal[42].
  • Richard Burton võitis 1975. aastal "Väikese printsiga" Grammy-auhinna parima lastesalvestise kategoorias.[43]
  • 1974. aastal valmis Paramounti filmistuudios muusikaline film "The Little Prince" ("Väike prints"). Filmi režissöör on Stanley Donen, stsenarist ja laulutekstide autor Alan Jay Lerner ning muusika autor Frederick Loewe. Film kandideeris 1975. aastal kahele Oscarile.[44]
  • 1979. aastal valmis USAs režissöör Will Vinton käe all 25-minutine animafilm "The Little Prince" ("Väike prints").[45]
  • 2002. aastal lõi helilooja Riccardo Cocciante prantsuskeelse muusikali "Le Petit Prince".[46]

Tegelaskujuna on Väikest printsi kasutatud ka teistes rollides. Prints on olnud:

Mugandused Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Järjelood[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1997. aastal kirjutas Jean-Pierre Davidts jutustuse "Le petit prince retrouvé" ("Väikese printsi tagasitulek")[52]. Järjeloo keskmes on jutustajaks laevahuku üle elanud merehädaline, kes kohtab väikest printsi üksikul saarel. Prints naasis Maale, et leida abi tiigri vastu, kes ohustab tema lammast. 2006. aastal ilmus raamatust ka eestikeelne tõlge (tõlkija Marri Amon).[53]
  • 2004. aastal avaldas Consuelo de Saint-Exupéry õetütar Ysatis de Saint-Simone jutustuse "The Return of the Little Prince" ("Väikese printsi tagasitulek").[54]
  • 2007. aasta kevadel ilmus Katherine Pardue ja Elisabeth Mitchelli sulest "Les nouvelles aventures du petit prince" ("Väikese printsi uued seiklused"). See kirjeldab printsi uue lille otsinguid, kuna lammas oli tema roosi ära söönud.[8]

Autasud ja pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Muuseumid ja näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Prantsuse lennundus ja kosmosemuuseumis Pariisis Le Bourget's on avatud eriväljapanek Saint-Exupéry mälestuseks, kus on väljas mitmed tema kirjutised. Teiste hulgas saab seal näha mitmeid "Väikese printsi" esmatrükke. Samas on väljas vabastatud Prantsuse õhujõudude P-38 Lightning jäänused, millega autor jäi 1944. aastal kadunuks ja, mis leiti Vahemerest 2004. aastal.[55]
  • Jaapanis Hakones tegutseb Väikese Printsi muuseum, kus vabaõhualal on mitmed temaatilised väljakud ja skulptuurid, sealhulgas kujutis asteroidist B-612, laternasüütaja väljak ja skulptuur väikesest printsist. Muuseumi alal paikneb avar väikese printsi park ühes Consuelo roosiaiaga. Põhiline osa muuseumist on siseruumides.[56]
  • Lõuna-Koreas Gyeonggi-dos on imitatsioon Prantsuse külast, Petite France, mis on kasutanud arhitektuuris ja monumentide juures elemente Väikesest printsist. Seal on mitmeid skulptuure loo kangelastest. Küla pakub ka majutust mõningates Prantsuse stiili majades.[57]
  • 2009. aastal võõrustas Oca kunstikeskus São Paulos, Brasiilias Prantsusmaa aasta raames näitust Väikesest printsist. Väljapanek paiknes enam kui 10 000 ruutmeetril ja tutvustas Saint-Exupéryd ja Väikest printsi.[58][59]
  • 1996. aastal valmis Taani skulptori Jens Galschiøti käe all kunstiteos, mis koosnes seitsmest graniitasteroidist, mis tiirlesid ümber kahe meetri kõrguse maakera. Kunstniku loodud universum oli asustatud pronksist skulptuuridega tegelastest, keda Väike prints kohtas teekonnal. Skulptuur paigutati Taani linna Fuglebjergi.[60] 2010. aastal valmistas Jens Galschiøt Väikese printsi teemalise skulptuurigrupi ka Billundi skulptuuripargile, kuid see varastati sealt 2011. aasta oktoobris.[61]

Astronoomia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1975. aasta 2. novembril avastas Tamara M. Smirnova Leningradi Teoreetilise Astronoomia Instituudist asteroidi, mis sai "Väikese printsi" autori järgi nimeks 2578 Saint-Exupéry.[62]
  • 1993. aastal avastatud asteroid 46610 Bésixdouze (prantsuse keeles B612). Asteroidi number 46610 on kuueteistkümnendsüsteemis B612. B-612 oli asteroidi nimi, millel Väike prints elas.[63]
  • Sihtasutus B612 loodi selleks, et jälgida asteroide, mis võivad ohustada Maad. Nime sai sihtasutus Väikese printsi kodu järgi.[64]
  • 1998. aastal avastatud üks väike asteroidikuu sai 2003. aastal Väikese printsi järgi nimeks Petit-Prince.[65]

Numismaatika ja filateelia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Enne euro kasutuselevõttu Prantsusmaal oli Saint-Exupéry ja tema joonistused Väikesest printsist kujutatud 50 frangisel pangatähel, mille kujundas Šveitsi kunstnik Roger Pfund [66]. Võltsimisvastase meetmena oli rahatähele mikroskoopilistes mõõtmetes trükitud katkend "Väikesest printsist"[67], mida oli võimalik lugeda vaid tugeva suurendusklaasiga. 2007. aastal lasti käibele 20- ja 50-eurosed meenemündid, millega tähistati 60 aasta möödumist "Väikese printsi" esmatrükist.[68]
  • Rohkem kui 25 riiki on Saint-Exupéry mälestuseks käibele lasknud postmargi.[69]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ BOOK REVIEW / The little prince who flew with a death wish: 'Antoine de Saint-Exupery' – Paul Webster: Macmillan, 17.99 pounds, The Independent, 13.10.1993. Vaadatud 25.03.2012
  2. ↑ Samuel Earle: "The Little Prince review – the visitor from B-612 reinterpreted" The Guardian, 16. september 2018
  3. ↑ "The Little Prince: The Child Philosopher" CBC, 24. mai 2019
  4. ↑ "Mort pour la France" ("Langenud Prantsusmaa eest") on Prantsusmaa tsiviilseadustikus esitatud tähistus, mis omistatakse langenud või surmavalt haavata saanud sõjaväelastele. Saint-Exupéry omandile seati märge 1948. aastal. Seadus lubab pikendada langenud loomeinimeste töödele autorikaitset 30 aasta võrra. See tähendab, et enamik Saint-Exupéry loomingust (sketšid, luuletused, joonistused, fotod jne) jäävad autoriõigustega kaitstuks veel umbes 30 aastaks.
  5. ↑ McMillan, Eric The Greatest Literature of All Time. Saint-Exupery, www.editoreric.com. Vaadatud 25.03.2012
  6. ↑ 6,0 6,1 Schiff, Stacy (1993/05/30). "A Grounded Soul: Saint-Exupery in New York", The New York Times. Vaadatud 19.03.2012
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Beaumont, Peter. Antoine de Saint-Exupéry's Little Prince poised for a multimedia return to Earth, The Observer, 1.08.2010. Vaadatud 25.03.2012
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Naina Dey."Cult of subtle satire". The Statesman http://www.thestatesman.net. Vaadatud 23.03.2012]
  9. ↑ 9,0 9,1 Van Gelder, Lawrence. Footlights: Celestial Traveler, The New York Times, 9.05.2000. Vaadatud 25.03.2012
  10. ↑ The Little Prince editoreric.com
  11. ↑ Galembert, Laurent de Bodin de. Idée, Idéalisme et Idéologie Dons les Oeuvres Choisies de Saint Exupéry (thèse), Université Paris IV, 29.06.2000, lk 13 (prantsuse keeles)
  12. ↑ Ravoux, Jean-Philippe.Donner un sens à l'existence,R. Laffont , Paris 2008
  13. ↑ 13,0 13,1 Singleton, Maura. Vanished Prince. In the footsteps of Antoine de Saint-Exupéry[alaline kõdulink], The University of Virginia Magazine, sügis 2008. Vaadatud 26.03.2012
  14. ↑ Saint-Exupéry, Antoine de. "Väike Prints". (tõlkinud Ott Ojamaa), Tiritamm 2009
  15. ↑ [1] Matherne, Bobby. Wind, Sand, and Stars: A Book Review. A READER'S JOURNAL, 1999. Vaadatud 23.03.2012
  16. ↑ e-kataloog ESTER.[alaline kõdulink] Vaadatud 26.03.2012)
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Reif, Rita. A Charming Prince Turns 50, His Luster Intact,The New York Times, September 19, 1993. Vaadatud 26.03.2012
  18. ↑ Saint-Exupéry, Antoine de. Airman's Odyssey, Reynal & Hitchcock, 1942.
  19. ↑ Schiff, Stacy. Saint-Exupéry: A Biography, (1994) Pimlico; (1996) Da Capo; (2006) Henry Holt, ISBN 978-0-679-40310-4, ISBN 978-0-8050-7913-5
  20. ↑ 20,0 20,1 Dunning, Jennifer (12 May 1989). "In the Footsteps of Saint-Exupéry". New York Times. Vaadatud 23.03.2012
  21. ↑ Saint-Exupéry, Antoine de. A Sense of Life, Funk & Wagnalls, 1965, lk 37
  22. ↑ Mun-Delsalle, Y-Jean. Guardians of the Future, The Peak Magazine, märts 2011, lk 63. Vaadatud 25.03.2012
  23. ↑ Väikse printsi ametlik koduleht www.thelittleprince.com. Vaadatud 27.03.2012.
  24. ↑ Cotsalas, Valerie (10 September 2000). "'The Little Prince': Born in Asharoken". New York Times. Vaadatud 23.03.2012.
  25. ↑ Saint-Exupéry, Consuelo de (2000). The Tale of the Rose: The Love Story Behind The Little Prince. New York: Random House. ISBN 978-0812967173.]
  26. ↑ Rougemont, Denis de. Saint-Exupéry, Icare, 1981
  27. ↑ https://web.archive.org/web/20111011032901/http://littleprince.8m.com/werth.html. Vaadatud 27.03.2012
  28. ↑ Bourdon, David (1967) The Enigmatic Collector of Utopia Parkway, Life Magazine, 15.12.1967, lk 63.
  29. ↑ Frey, Christopher (2007) "Read Your Own Adventure", Globe and Mail, 7.04.2006.
  30. ↑ Original Little Prince Drawing Found in Japan, CBC Arts, Canadian Broadcasting Corporation, 4.04.2007. Vaadatud 24.03.2012
  31. ↑ Kilian, Micahael.Hail To The Little Prince, Chicago Tribune, 28.11.1993. Vaadatud 26.03.2012
  32. ↑ Articles of StEx: Brief Chronograph of Publications, Lepetitprince.net, vaadatud 24.03.2012
  33. ↑ Hinke, C.J. "Quand. "Study the Latin, I Pray You", Whole Earth Review, lk 109. 6.04.2005. No. N63. ISSN 0749-5056
  34. ↑ Live In Any Language It's a Bestseller, Los Angeles Times, 29.09.1993. Vaadatud 24.03.2012
  35. ↑ Legrand, Christine, "Quand Le Petit Prince devient So Shiyaxauolec Nta'a" ("When The Little Prince Becomes So Shiyaxauolec Nta'a"), Le Monde, 6.04.2005, lk 1. (prantsuse keeles)
  36. ↑ Bathrobe. Le Petit Prince in Chinese, Japanese, and Vietnamese, Bathrobe's Le Petit Prince website, vaadatud 24.04.2012.
  37. ↑ Bathrobe. The 'Sheep Test' and Other Tests for Identifying If The Little Prince Was Translated From French or English, Bathrobe's Le Petit Prince website. Vaadatud 24.03.2012.
  38. ↑ Lepetitprince.net Articles of StEx: Brief Chronograph of Publications, lepetitprince.net koduleht. Vaadatud 26.03.2012
  39. ↑ e-kataloog ESTER[alaline kõdulink]. Vaadatud 25.03.2012
  40. ↑ "Setokeelse "Väikse printsi" vastu on välismaal suur huvi" kultuur.err.ee, 24. oktoober 2017
  41. ↑ Prohorov, Aleksander. Большой энциклопедический словарь (vene keeles), Советская энциклопедия 1991, lk 593
  42. ↑ Karev, V.M. Немцы России (entsüklopeedia II köide, vene keeles), ЭРН 1999, lk 128
  43. ↑ Past Winners Search, lehel www.grammy.com, vaadatud 24.03.2012.
  44. ↑ The Little Prince (1974) IMDb
  45. ↑ The Little Prince (1979) IMDb
  46. ↑ "Le Petit Prince" au Casino de Paris (arhiiviversioon)
  47. ↑ Toshiba reklaam. Vaadatud 25.03.2012
  48. ↑ "Eesti teatri lavastuste andmebaas". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. november 2012. Vaadatud 21. märtsil 2012.
  49. ↑ "Kuuldemäng: Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. jaanuar 2012. Vaadatud 21. märtsil 2012.
  50. ↑ [2] Kakukaamera: Mitu väikest printsi mahub ühe mao kõhtu? Eesti Ekspress, 15.06.2011
  51. ↑ [3] Garancis, Kristiina. Kas oled mao kõhus varjul või vangis? Sirp 10.06.2011
  52. ↑ Davidts, Jean-Pierre litterature.org
  53. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2015. Vaadatud 23. märtsil 2012.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  54. ↑ The Return of The Little Prince
  55. ↑ http://www.museeairespace.fr (prantsuse keeles)
  56. ↑ Little Prince Museum
  57. ↑ Petite France http://english.visitkorea.or.kr
  58. ↑ Last days of the Little Prince at Ibirapuera Park, http://www.insidesaopaulo.com/2009_12_01_archive.html, vaadatud 24.03.2012
  59. ↑ Little Prince Exhibit in Brazil, http://wundertime.wordpress.com/, vaadatud 24.03.2012
  60. ↑ Jens Galschiøti lehekülg, vaadatud 24.03.2012
  61. ↑ Skulpturgruppen Den lille Prins er stjålet, pressiteade 13.10.2011 (taani keeles). Vaadatud 25.03.2012
  62. ↑ Schmadel, Lutz D.Dictionary of Minor Planet Names(Google Book Search eelvaade), 5th ed. Springer: Berlin 2003, lk 472, ISBN 3-540-00238-3
  63. ↑ JPL Small-Body Database Browser. Vaadatud 19.03.2012]
  64. ↑ Sihtasutuse B612 koduleht
  65. ↑ William J. Merlin, et al. (2000). "On a Permanent Name for Asteroid S/1998(45)1" (TXT). Department of Space Studies, Southwest Research Institute. Vaadatud 19.03.2012
  66. ↑ Roger Pfund, Dave Mills and Madison; Banknotes of France. Vaadatud 23.03.2012
  67. ↑ Prantsusmaa rahatähed frenchbanknotes.com
  68. ↑ Friedberg, Arthur L., Friedberg, Ira S. Gold Coins of the World: From Ancient Times to the Present : an Illustrated Standard Catalog With Valuations. Coin & Currency Institute 2009, lk 249
  69. ↑ Pildid Saint-Exupéry mälestusmarkidest. Vaadatud 24.03.2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Väike_prints&oldid=6576780"