Esperanto

Allikas: Vikipeedia
Esperantoliikumise lipp

Esperanto ehk esperanto keel on populaarseim rahvusvaheline abikeel (plaankeel).

Selle oskajate arvuks on hinnatud paarsada tuhat kuni mitu miljonit inimest.

Tegemist on ainsa tehiskeelega, millel on n-ö emakeelena kõnelejaid (esperanto keeles denaskuloj või denaskaj esperantistoj) – enamasti eri rahvusest ema ja isaga perekondadesse sündinud lapsed, kelle kodune keel (või üks kodustest keeltest) on esperanto (näiteks Daniel Bovet, George Soros; Eestis Diana Aitai).

Keelt kasutatakse tänapäeval suuliseks suhtlemiseks, kirjavahetuseks, teiste keelte õpetamiseks, trükitakse raamatuid ja ajakirju, antakse eetrisse raadio- ja telesaateid (Internacia Televido).

Igal aastal peetakse ülemaailmset kongressi.

Esperanto autoriks on Poola silmaarst L. L. Zamenhof, kes avaldas selle kohta 1887. aastal raamatu Unua Libro ("esimene raamat") pseudonüümi Doktoro Esperanto ("doktor lootja") all, ning see jäigi keele nimeks.

Esperanto grammatika on lihtne ja korrapärane, erandeid ei ole. Sellepärast on selle õppimine palju lihtsam kui loomulike keelte õppimine.

Esperanto levis algul Poolas ja Venemaal, kuid võitis juba 20. sajandi alguseks palju pooldajaid Prantsusmaal, Inglismaal ja mujal, nii et esperantistide liikumine muutus rahvusvaheliseks. Ülemaailmne Esperantoliit asutati 1908.

Esperanto levikut piirab tema sõnavaraline baas, indoeuroopa keeltest redutseeritud grammatika ning ladina kiri. Esperanto keel on kõige lähedasem romaani keeltele, mistõttu nende keelte kõnelejatel on seda ka kõige lihtsam omandada.

Mitmed katsed koolides on näidanud, et esperanto õppimine võib soodustada teiste keelte õppimist. Näiteks ühes katses leiti, et klass, kus neli aastat järjest õpiti prantsuse keelt, ei saanud prantsuse keelt nii hästi selgeks kui klass, kus enne õpiti üks aasta esperantot ja ülejäänud kolm aastat prantsuse keelt (lisaks oskas teine rühm lõpuks kahte keelt ainult ühe asemel).

Kirjutamine ja hääldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esperanto keele kirjutamiseks kasutatakse ladina kirja. Tähestikus on 28 tähte, kuue tähe puhul kasutatakse diakriitilisi märke ˆ ja ˘ (ĉ, ĝ, ĥ, ĵ, ŝ ja ŭ).

a b c ĉ d e f g ĝ h ĥ i j ĵ k l m n o p r s ŝ t u ŭ v z

Esperanto keel on täielikult häälduspärane, igale tähele vastab ainult üks häälik ning igat häälikut märgitakse ainult ühe tähega.

Täishäälikud a, e, i, o ja u häälduvad nagu eesti keeles. Silbi moodustab iga täishäälik, kas üksi või kaashäälikutega. Kõrvuti asuvad täishäälikud on kindlasti eri silbis. Täishäälikuühendite moodustamiseks kasutatakse poolvokaale j ja ŭ (hääldub kui lühike u või inglise w). Täishäälikuühendeid aj, ej, oj, uj, aŭ, eŭ hääldatakse samuti kui eesti vasteid ai, ei, oi, ui, au, eu.

Kaashäälikud b, d, g on helilised nagu saksa või vene keeles. Sõnaalguse b, d, g õigest hääldusest sõltub paljude sõnade tähendus. H hääldatakse ka sõna alguses, ĥ on tugev häälik nagu eesti sõnas pahk, vene х või saksa ach. Z hääldub nagu vene з.

Tähti ĉ, ĝ, ĵ, ŝ hääldatakse vastavalt kui tš, dž, ž, š.

Esperanto keeles on rõhk alati eelviimasel silbil.

Kui katusega tähti pole võimalik kirjutada, siis kasutatakse kahte viisi nende kodeerimiseks tavaliste ladina tähtede abil. Esimene viis, mida alguses soovitas Zamenhof, on katusega tähe asemel kirjutada katuseta täht ja selle järele täht "h", nii et ĝ muutub gh-ks jne. See aga ei pruugi olla ühetähenduslik, näiteks sõnas flughaveno ("lennujaam"). Teine viis, mis on populaarsem, on kasutada h asemel tähte x, kuna seda tähte keeles muidu ei kasutata ja seega ei teki kahetähenduslikkust.

Grammatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esperantos määrab sõna viimane täht ära selle sõna tüübi (välja arvatud mõned üksikud määrsõnad, näiteks kaj "ja", "või", jne.) – nimisõnad lõpevad tähega o, omadussõnad tähega a ja määrsõnad tähega e. Mitmuse tunnus on sõna lõpus täht jĉambro "tuba", ĉambroj "toad".

Keeles on kaks käänet – nimetav ja osastav. Osastava käände lõpp on täht nĉielo "taevas", ĉielon "taevast". Käändelõpp "n" lisandub alati pärast mitmuse lõppu jĉielojn "taevaid".

Sõnavara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esperanto sõnavara (sõnatüved) on tuletatud peamiselt romaani ja germaani keeltest, vähemal määral ka slaavi keeltest.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. detsembril 1859. aastal sündis Poola linnas Białystokis Ludvik Lazar Zamenhof. Ta isa oli keeleõpetaja. Białystok oli väikelinn, kus üksteise kõrval elasid neli kohalikku rahvust – poolakad, valgevenelased, juudid ja sakslased. Neil kõigil olid lapsed, kes meelsasti oleksid koos mänginud. Kuid mängust ei tulnud midagi välja, sest lapsed ei saanud üksteisest aru. Sõpruse asemel valitses vaen, sõimati üksteist, tekkisid tülid, kaklused. Ja kas ainult laste hulgas!

Noorele Zamenhofile näis, et arusaamatustes on süüdi eelkõige rahvaste keelte erinevus, uskude erinevus. See aga, mis oli selle taga, mis kasutas keelte ja uskude erinevust, et rahvaid ässitada üksteise vastu – , jäi talle tollal muidugi vähemärgatavaks. Ludvik hakkas mõtlema sellest, kuidas päästa rahvaid erikeelsuse õnnetusest. Ta jõudis järeldusele, et peale oma emakeele vajavad rahvad veel üht ühist keelt, mille abil nad võiksid üksteisest aru saada väljaspool kodu, perekonda, oma rahvust.

"Kui saan suureks, siis kõrvaldan selle häda," tõotas Ludvik enesele.

Oma idee teostamisele asus Ludvik Zamenhof juba koolipõlves. Algul unistas ta antiikkeelte – ladina või kreeka keele – elustamisest, hiljem aga veendus, et ühiseks rahvusvaheliseks keeleks võib olla ainult erapooletu keel, mis ei ole ühegi rahvuse emakeeleks, ei aseta eelisolukorda ühtki rahvust.

Sellise keele koostamisel püüdis Zamenhof algul jäljendada harilikke rahvuskeeli kõigi nende keerukusega. See oleks nõudnud paksu grammatikaõpikut ja samasuguseid sõnastikke. Õnneks ta leidis teise tee: kasutades mitmes keeles leiduvaid ühiseid korduvaid elemente – eesliiteid ja lõppliiteid – , õnnestus tal luua keel, mis on igati sarnane loomulikul teel tekkinud rahvuskeeltele, kuid loogilisuse ja reeglipärasuse tõttu võrratult kergem õppida ja kasutada.

1878. a. lõpul, kui Ludvik Zamenhof oli gümnaasiumi lõpuklassis, oli tema rahvusvaheline keel põhiliselt valmis. Ainult oma nooruse tõttu ja isa nõuandel kavatses ta selle avaldamise mõneks ajaks edasi lükata, ülikooli lõpetamiseni. Ludvik ei teadnud, et samal ajal tegeles sama ideega ka sakslane Scheyer. Temagi poolt loodud keel pidi saama igati inimkeele sarnane, tähendab – kõneldav. Kui see 1878. aastal volapüki nime all ilmus, siis leidis see otsekohe laialdast kõlapinda ja proovijaid paljudes Euroopa maades, ka Eestis. Volapük oli aga tegelikult lihtsustatud ja moonutatud inglise keel. Ja sõnad olid selles niivõrd keerulised ja rasked meeles pidada, et ka autor ise võis kõnelda ainult sõnaraamatu abil.

Üheksa aastat hiljem, 1887. aastal, ilmus Varssavis raamatuke "D-ro Esperanto: Internacia Lingvo". See oli uue rahvusvahelise keele õpperaamat, milles oli keele elemendid koos näidetega, 16 reeglit ja 918 sõnatüvest koosnev sõnastik venelastele. Dr. Esperanto – see oli Ludvik Lazar Zamenhofi varjunimi. Hiljem jäigi "esperanto" rahvusvahelise keele nimeks.

Kui volapüki viljelejad uue rahvusvahelise keelega tutvusid, nägid nad kohe, et see oli võrratult lihtsam, kõlavam, kergesti õpitav ja kasutatav. Volapük ei leidnud enam uusi pooldajaid, paljudest endistestki said esperantistid.

Kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esperanto keele ümber on tekkinud isesugune kultuur oma kirjanduse, muusika (vt näiteks "Kaj Tiel Plu") ja ideoloogiaga.

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis tegutsevad Eesti Esperanto Liit ja Tartu Esperanto Selts.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]