Kuremaa mõis

Allikas: Vikipeedia
Tuuleveski
Mõisa kabel

Kuremaa mõis (saksa keeles Jensel) oli rüütlimõis Tartumaal Palamuse kihelkonnas. Praegu jääb kunagine mõis Jõgeva maakonda Jõgeva valla territooriumile.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuremaa mõis eraldati tõenäoliselt Laiuse ordulinnuse maadest juba 16. sajandil. Mõisa esimeseks teadaolevaks omanikuks oli Johann Wrangell. Liivi sõja ajal langes Kuremaa piirkond Poola valdusse ja mõis läks Andreas Chotkowskyle. 1598. aastal ostis Johann Wrangelli poeg Fabian Wrangell 8100 taalri eest mõisa tagasi.[1]

17. sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid. Kuremaa mõis jäi nende valdusse järgmise sajandi keskpaigani, mil Liivimaa maamarssal Georg Konrad von Ungern-Sternberg müüs Kuremaa mõisa oma õe Dorothea Elisabeti abikaasale Moritz Wilhelm von Pistolkhorsile.[1] Moritz Wilhelm von Pistolkhors pärandas 1783. aastal 45 000 hõberubla väärt mõisa oma pojale. Pankrotistunud mõis müüdi 1810. aastal 45 000 hõberubla eest Liivimaa Krediidiühingule, kes omakorda müüs selle 1821. aastal Reinhold Wilhelm von Liphartile. 1828. aastal päris tema pojapoeg Karl Eduard von Liphart Kuremaa ja Võikvere mõisa.[1]

1834. aastal ostis Kuremaa mõisa 200 000 bankorubla eest Alexander von Oettingen. Oettingeni ajal algas mõisakeskuse väljaehitamine. 1844. aastal valmis esinduslik peahoone. Mõisas hoogustus majandustegevus: suurendati teravilja külvipinda ja laiendati kartulikasvatust piirituse tootmise eesmärgil. 19. sajandi keskel oli Kuremaa mõis oma karjamõisatega Palamuse kihelkonna suurim, ning selle väärtuseks hinnati 70 000 hõberubla.[1] Kuremaa mõisa iseloomustab omaette ansambli moodustavate hoonete rohkus. 1834. aastal, kui Aleksander von Oettingen mõisa ostis, oli seal 18 hoonet-ehitist. Mõisa võõrandamise ajal oli neid aga juba 48.

Viimaseks Oettingeniks Kuremaal oli Alexander von Oettingeni poja Erich von Oettingeni pojapoeg Hans Jürgen Erich von Oettingen (1912–1990), kes pärast Eesti Vabariigi loomist ja mõisamaade rekvireerimist ei lahkunud Eestist, vaid jäi Kivijärve mõisa tükeldamise järel selle keskuse peremeheks, kuni 1939. aasta baltisakslaste lahkumiseni.[2]

Mõisast 2,5 kilomeetrit põhja poole, Laiusele suunduva tee lähedale rajasid mõisaomanikud von Oettingenid oma perekonnakalmistu, mille kavandas 1899. aastal pargiarhitekt Walter von Engelhardt (1864–1940),[3] sinna püstitati neogooti stiilis matusekabel. Tänapäevaks on umbes põlvekõrguse kivimüüriga ümbritsetud surnuaed on 80 sammu pikk ja 90 sammu lai.[4] 2008. aastal oli alles üks risti jäänus ja Marie von Oettingeni kalmult suur raudrist.

1919. aastal Erich von Oettingenilt võõrandatud mõisahoones hakkas 1921. aastal tegutsema Kuremaa Karjakasvatuskool, kooli juures avati ka karja kontrollassistentide eriklass ja piimanduskool. Viimane aga viidi 1922. aastal üle Õisusse.[5] Kooli tarbeks ehiti hoone ümber täiskahekorruseliseks.

Tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

22. veebruaril 1986 sai loss tulekahjus kannatada. Restaureeritud loss avati 25. detsembril 1987. Säilinud kõrvalhooned on enamikus ümber ehitatud.

Kuremaa mõisa peahoone, park, tall, valitsejamaja, ait, tõllakuur, ait-kelder, aednikumaja, uus rehi, meierei, laudad, kaalukoda, moonakate majad, tuuleveski, vana rehi ja Oettingenide kabel tunnistati 1999. aastal kultuurimälestiseks.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Orav, P. 1998. Kuremaa algab mõisaloost. Raamatust "Jõgeva vald ristteel".
  2. Oettingenide kabel veebilehel tourism.ee
  3. Kuremaa mõis veebiportaalis eestigiid.ee
  4. Vana-Tartumaa baltisaksa mõisnike kalmistud. Postimees, 9. detsember 2008.
  5. Kuremaa alevik veebiportaalis eestigiid.ee
  6. Kultuurimälestiseks tunnistamine. Kultuuriministri määrus, RTL 1999, 122, 1667.